Eile oli siis Eesti Vabariigi aastapäev. Õnnitlused siitpoolt Teile kõigile. Meie hullumajas oli otse loomulikult ka selleteemaline üritus. Eelmisel nädalal said kapsad juba hapnema pandud, väike Viru Valge külmikusse muljutud ja vaim otse loomulikult valmis seatud. Kõik oli nii nagu peab, laualt ei puudunud maailma kõige koledamad täidetud munad, ilmatuma head singirullid, sprotid, Kalevikommid, keedukartul, isetehtud kotletid, kõige tumedam sai, mida siit leidsime ja mis põhilisem: Eesti lipp. Üritus oli väga mõnus ja kui aus olla ega ei mäletagi nii patriootlikku tunnetemerd kui eile meis oli. Kujutage ette: korralik kõne pika laua taga, mille valgel laudlinal on ainult eesti toit. Ümber kõige selle on istumas rahvaste Paabel ja kõik tähistamas Brisbane suuruse vabariigi sünnipäeva. Natuke tundsime end kui müügimehed, kes on korraldanud promoürituse. Aga hea üritus oli. Loomulikult nagu iga korraliku peaoga, kipub see olema tuju laenamine järgmisest päevast, täpselt nii oli ka seekord. Kaks tundi und ja rohev sibulameri oli jälle mööda liini minu poole liikumas oodates endale külge saada identifitseerivat silti: roheline sibul. Aga pidu oli seda väärt.
Vot sedasi. Ega meil siin väga midagi muud toimunud pole, töö ja natukese raha säästmine. See on kindel, et pooleteise nädala pärast Uus-Meremaale me rikkana ei lähe, sest tegime ühe suure investeeringu – meil on nüüd korralik fotokas Nikon D60. Aga raha osas me endid morjendada ei lase. Kuidagi saame ikka hakkama. Peaasi, et reisule.
Hullumajas muutusteta. Kõik on ikka nii nagu alati, sama rahvas, samad naljad, sama ilm, sama rutiin jne. Eelmisel nädalal sai Laidleyst ikka väga siiber. Kaua sa siin Audru suuruses külakeses ikka vaimu värskena suudad hoida? Teistel tundub see lihtsamini minevat – nagu ikka, kõigil teistel on lihtne, ainult mina pean üksi rabama :D no nii hull asi ka pole, aga 9nädalatLaidleys ja viis kuud Austraalias on täpselt selline aeg, kus tahaks juba midagi uut. Suurt ja ilusat. Eile hakkasimegi veiniklaasi taga siis unistama Uus-Meremaast, oeh kuidas juba tahaks puhata ja mängida. Tõenäoliselt Eestist majandussurutisest/lamatisest vaadates tundub küll, et no mida te seal virisete. Aga ikkagi inimene olen ju, ikka on halb. Tegelikult halb pole, lausa väga hea, liiga hea, seepärast tahakski midagi veel paremat. Harjunud olen selle paradiisieluga. Mu meelest on see juba päris hullumeelne. Olen täheldanud, et meie kogukonnas e. hostelis Laidleys võib täheldada täiuslikke hullumaja sündroome: kuna siin on tõesti väga muretu ja suuremate sündmusteta elu, siis inimesed hakkavad:
variant A. Väikseid probleeme välja mõtlema ja seejärel neid ka uskuma
variant B. Otsima endale jaburaid tegevusi. Näiteks ujumislauaga tennist mängima või omaette tühja pilguga laulma täiesti arusaamatus keeles mingit rahvuslikku jorinat.
variant C. Otsima endale natuke rohkem asjalikke tegevusi – aga see nähtus on erakordselt harv.
variant D. Napsitama.
Ahjaa, tahaks sellest paari nädala tagusest vallandamisest natuke rääkida. Mind vabastati lillefarmist rohija ametikohalt, seejärel 2tunni pärast värvati taas ja siis 24tunni möödudes olin jälle prii. Minu ja tööandja vahel vestlust ei toimunud, kõik käis läbi hosteli perenaise, mis on erakordselt jabur. Seega polegi mul kõige õrnemat ideed ka, miks ma vallandatud sain. Pärast seda sündmustejada järgisin hullumaja sündroomide valikust varianti A. Võiks isegi öelda, et olin üsna kurb. Tubli ja korraliku eestlasena oleme siin pigem harjunud, et kõik kiidavad meie töötegemisi, aga jah, seekord läks teisiti. Tööta ma ei jäänud. Kuna Anette siiski uskus minu tublidusse, olin juba järgmisel päeval sibulafarmis rohelisi pealseid pakkimas. Kui aus olla, meeldib see töö mulle palju rohkem. Liini taga läheb aeg kiiremini, nad on minu kiirusest vaimustunud jatöötajaskond on päris värvika huumoriga. Ainuke miinus on, et käed haisevad kohutavalt sibula järgi ja nutta saab liini ääres sibulaid ühepikkuseks lõigates ikka parasjagu.
Üks eriliselt meeliülendav asi eelmises nädalas oli, et saime kolmanda paki Eestist. Vot see tuli ikka küll õigel ajal: jõulupiparkoogid, hunnik Kalevi komme, Vana Tallinn, millelt ühel vihmasel päeval punni maha kakkusime ja hea maitsta lasime, pool pudelist läks nagu kerisele, teise poole jätsime tallele. Saime veel ajalehti ja ajakirju, viis konservi sprotte, millest ka esimese karbi kohe paki avades sisse vitsutasime. Nii hea asi, et kohe.....ma ei tea. Igajuhul oleme ülimalt tänulikud selle 10kilo Eesti eest, mis meieni kuklapoolele õnnelikult kohale jõudis. Aitähh!
Ja siis sõbrapäevast ka. Sel aastal tähistasime seda. 14.veebruar oli põhjuseks, et Laidleyst korraks ära minna. Läksime Toowoombasse, 40km autosõitu ja Tartu suurune linnake oli meie ees oma kõikide võimalustega. Oli väga tore, kuigi see odav hostel, kus oma ainsa öö hullumajast eemal veetsime, osutus väikeseks lutikariigiks. Martin on üleni ära söödud. Ja see restoran, kus üritasime laristades meeldivat õhtusööki naudelda, sain mina Kiievi kotleti asemel paneeritud kanakoiva, mille sisse oli üritatud panna kiievi kotletile omane või. Aga hea asi oli, et mind lutikad ei puutunud ja Martin sai söögiks hunniku kaua igatsetud ribisid. Ja mina sain väga ilusa kingituse ka. Ilmaga meil vedas: oli meeldivalt sombune ja vihmane. Ja unistus külmatundest võttis reaalse kuju. Terve sõbrapäevale eelnenud nädalal oli meeletu kuumus, nii 50kraadi ringis. Ja kui laupäeval vihma sadas ja külm tuul tahtis jalgu alt viia, oli nii hää olla.
Nüüd oleme tagasi Laidleys ja tänu pisukesele puhkusele on vaim värskem uuesti sibulaid pakkima või viigimarju korjama.
Ühes eelnevas sissekandes palusime naljaga pooleks saata meile eestikeelset lugemisvara. Midagi Žižekilt. Räägitakse, et unistustega on see häda, et neil on kombeks täide minna. Või vähemalt osaliselt. Juhuse tahtel jõudis meieni raamat, mis kuulu järgi Eestis poelettidelt kaob nagu soe sai. “Musta pori näkku” Mihkel Raualt. See juhtus pea kaks nädalat tagasi. Raamatuga oli kaasas ka kaks eesti kutti – hevi- ja motomehed Indrek ja Marvin. Meri põlvini. No igatahes olime hämmingus, et selline kohtumine ülepea aset leidis. Võiks arvata, et kolkaküla Laidley on unine ja depressiivne väikelinn, kuid ei. Nojah, linn ise võib ju jama olla, aga „Kodustiilis“ hostel on koht, mis üllatab jätkuvalt. On draamat, naeru, pettumusi, unistusi, pidu ja mida kõik veel. Kokku teeb see ühe hullumajapuhveti küll.
#
26. jaanuar tähistasime Austraalia päeva väljasõiduga rohelusse. Wivenhoe tammi juures toimus simman. Rahvast vooris ojadena. Meile oli see üritus aga natuke pettumus, sest arvasime, et see on kõike muud kui pereüritus. Istusime seal siis ühe laua ümber ja kuivetusime. Peale paaritunnist igavlemist otsustasime, et ei oota ära kohalikku kantrimuusika kuulsust, vaid sõidame tagasi Laidley`sse, et istuda seal ümber laua, nagu alati ja lihtsalt veeretada juttu. Vähemalt oli üleriigiline vaba päev.
#
Üks tähistamine on siin veel olnud. Tuli vastu võtta Hiina uus aasta. Head uut! Tänu sellele saime järjekordselt osaks võimsast ja vürtsisest õhtusöömast, mida silmade pande tunde köögis valmistas. Kätrin on muuseas pulkadega söömises niivõrd kogenud käpp, et suudab juba vutimuna ilma pikema sahkerdamiseta taldrikust suuni toimetada.
#
Üks vahepala tuli meelde. Meie vana hea Nadježda viskas väikese vimka. Hakkasin ühel pärastlõunal töölt kodu poole naasma, kui järsku kostus kapoti alt kõrvulukustavat vilinat ja kui kapoti lahti tegin paiskus mulle näkku suitsupahvakas. Ütlesin juba mõttes Aamen. Et oli tore, Nadja! Kuid siiski. Appi tõttas veel kuuri all toimetanud ülemus Ross (kes meenutab muuseas oma habemega jõuluvana). Menetlemise käigus selgitasime välja, et tegu on konditsioneeri jublakaga, mis on lihtsalt ära kulunud ja nüüd käisid kaks metallplaati omavahel kokku, mis tekitas sädemeid, mis omakorda sütitas põlema mootoris oleva õli… Asi polnudki saatuslik. Ross teadis kedagi meistrimeest linnas nimega Gatton. Et kuidagi Nadja Gattonisse saada, olin sunnitud läbi lõikama ühe ülekandva mootori rihma. Sõitsin kuidagi Gattonisse, rooli keeramine oli nagu keeraks tammepakku, sest selgus, et koos rihmaga läks ka roolivõim. Naised on vahest kapriissed. Nüüd kõik korras ja auto liigub nagu õlitatult. Nii Nadja kui ka mina oleme õnnelikud.
#
Töötute armee Nädala näotud teod Koondamise lainel
Mul tuli haiku. Kõikide uudiste taustal, mida oleme postimees.ee ja minu ja Kätu ema käest kuulnud kargas mulle pähe selline haiku. Ja see pole veel kõik. Nagu oleme juba rääkinud, siis alati, kui me siin kusagil töötame, siis katsume olla ikka nii tublid kui võimalik. Paraku pole elu alati lill ja sõidab sulle kiviseinana vastu hetkel, mil sa kõige vähem seda oodata oskad. Olgu asjaolud millised tahes, kuid kui sa oled ikka tubli tööline ja järsku sulle ühel hetkel öeldakse, et sinu teeneid me enam ei vaja, sest meile tundub, et sa ei taha siin töötada, võtab see ikka oimetuks. Kätrin vallandati sellise ettekäändega lillefarmist eelmisel reedel. Lugu oli enam kui veider, sest kokkuvõttes ennistati ta siiski tööle umbes kahe tunni pärast. Detailidesse ei viitsi laskuda, kuid ütlen, et tegu oli teatud määral keelebarjääriga ühelt poolt ja lihtsalt siga panemisega teiselt poolt. Lõpp hea kõik hea.
#
Nädala ÜBER on sedakorda lugu filmist Mr. & Ms. Smith. Tango. Kätul on nüüd kinnisidee minna tango kursustele.
Nädala UNTER On idee, et niimoodi on elu seatud, et tööd PEAB tegema. Kuiv ja igav. Tahaks puhata ja mängida.
#
Kõige suurema uudise jätsin lõppu. Nimelt oleme haudunud välja plaani. Lendame 10. märtsil Uus-Meremaale. Kolmeks nädalaks. Generaalplaani, mida seal kohapeal teha väga polegi veel. Loodetavasti on seal ilus loodus. Aga nüüd on meil siht silme ees ja motivatsiooni tööl vastu pidada. Viis nädalat veel jäänud. Üüratu tundub see viis nädalat. Aga oi kurja, kui see mineku aeg kätte jõuab. Minekul on alati hea olla.
Täna olen millegi kõhugripi sarnasega voodi külge naelutatud ja seega on mul hea võimalus viimasel ajal toimunut kajastada. See kõhugripp pole kindlasti mitte pohmell, kui see nüüd niimoodi paistis, ei olnud eile napsupäev. Hommikul tööle minnes tundsin, et kõht natuke muliseb, aga lootsin, et ehk läheb üle. Ei läinud, hoopis lisaks lahtisele kõhule ajas ka oksendama. Niisiis komandeerisingi end koju ja natuke veel oksendamist ja siis veel tihti vetsuvahet sõelumist. Aga nüüd on loodetavasti natsa parem. Enam oksele ei aja. Muidugi meie maja perenaine on veendunud, et ma olen rase. No kuulge, see on lihtsalt mingi kõhu jama, äkki sõin midagi kehva või on viirus? Muretsemiseks pole põhjust. Loodan, et homme olen taas töörindel lilli istutamas.
Jah, tööl on natuke vaheldust olnud, ma hakkasingi juba väga rohimist vihkama, õnneks vahetult enne mu umbrohu vastase agressiooni kulminatsiooni suunati mind eelmisel nädalal lilli istutama. See istub palju paremini. Päevas läheb läbi minu käte väikesest juuri kägistavast potist normaalmõõtu potti kasvama ligi tuhat taime. Statistikanurk: minutis 2,2 taime, tunnis 133 taime. Ega see nii palju tundugi, aga tegemist on aritmeetilise keskmisega, mille sisse on arvutatud ka lillepottide mustrisse asetamine vakstupinnasele ja hoolikas kastmine. Kastmise pealt ma aega kokku ei hoia, see mu lemmikosa tööst. Boss paistab ka muga vist rahul olevat, sest tema sooviks oli 80taime tunnis. Meie parim tööline, kes on selles firmas juba 20aastat lilli potitanud, istutab tunnis aga 160 taime. Vot see juba on midagi.
Hea küll, alati kui tööst räägin, kipun liiga detailidesse laskuma. Muust ka. Need robotinimesed meiekõrval toas: siin on ikka action`it toimunud. Kõigepealt murdis keegi Anette majja sisse, varastades töötelefoni ja sularaha 200dollari ringis. Tuli politsei ja võttis sõrmejäljed. Läks nädal mööda. Politsei tuli jälle ja nüüd juba koos kohaliku CSI`ga, hullult põnev oli. Paraku tulemus oli rohkem hirmus kui põnev. Neil oli alust siseneda narkarite tuppa ja ai sa vana, mida sealt leiti: hunnikus süstlaid, kokaiini, marihuaanat, tavalist rohelist, 5karpi haiglast varastatud ülikange rahusti ampulle, läpakaid ja veel palju kokku varastatud väärtuslikku kraami. Niisiis üks nendest vahistati kohe (pereema mees, 27), üks oli juba enne türmi pandud (perekonna sõber, umbes 30), ühe jaoks ei leitud sel hetkel veel piisavalt süüdistavat materjali (pereema, 34) ja üks pani jooksu (perepoeg, 19). Poeg Darren polnud mentide külastuse ajal kodus ja rohkem ta ennast näole pole andnud. Kuna tema tuba on meie kõrval, siis oleme vahel kuulnud, kuidas ta akna kaudu sisse ja välja käib. Nüüd on meil oma valvesüsteem: kui midagi kuuleme, peame kohe Anette`le helistama, ükskõik mis kell on. Kogu hostelil on hetkel 24tunnine CIB kaitse peal, jällegi, muretsemiseks pole enam põhjust. Pealegi, pereema kolis ka eile välja, sest Anette`l oli tema välja viskamiseks armas lihtne põhjus, nad ju ei maksnud renti. Läinud nad ongi. Nüüd vaja veel tubadel lukud vahetada ja loota, et politsei ka Darreni kinni napsab.
Hosteli perenaisest ka. Anette on 50 ja kolm aastat tagasi lahutas ta oma 27aastase abielu ja hakkas hostelit pidama. Eelmisel aastal ei viitsinud ta enam oma eksmeest taga nutta ja hakkas kohtingutel käima. Nüüd siis ongi ontlikust pereemast saanud meeste hullutaja. Eelmisel reedel olime taaskord kambaga lauaümber mööduvat nädalat tähistamas ja imekombel tuli ka Anette meiega istuma. Vaiksest istumisest sai peagi meeleolukas jõmisemine/laulmine/kiljumine. Põhjuseks oli Anette lauale toodud 6liitrit Bailey`se laadset liksi. (vahemärkusena: me Martiniga pidime järgmisel päeval kell 5 hommikul tööle minema, läksime ka). Anette hakkas mulle oma meestest rääkima, et üks neist talle ikka kangesti sümpaatne on. Kiirelt mõtlemata käskisin tal härjal sarvist haarata. Nii siis juhtuski, et aitasin tal konstruktiivseid sõnumeid telefonist härrale saata. Mingi aja möödudes Anette enam ei huvitanud, mida ma Michael`ile kirjutasin, ta tahtis ainult vastuseid saada. Need aga muutusid järjest siivutumaks. Siis otsustasin mina, et aeg on magama minna.... Nüüd on teisipäev ja neist on paarike saanud. Oh mind küll :D Tänu sellele õhtule olen Anette südame võitnud. Arvan, et mitte just palju backpackerid ei saa perenaise suures mullivannis lavendlilõhnase vahu sees head rahustavat spamuusikat kuulata. Ma sain. Eile küsis Anette mu käest, et mis kell ma tahaksin spasse minna. Arusaamata, mis ta mõtleb, vastasin igaks juhuks, et kell viis. Täpsel ajal tema uksele koputades, oli ta mulle mõnusa cafe latte teinud ja suunas mind küünaldega täidetud vannituppa. See oli tast tõesti armas. Kui nüüd meenutada, siis tõepoolet olin talle kunagi rääkinud, et armastan vannis käimist ja et nii igatsen seda. Nii ma siis veetsin poolteist tundi oma eilsest päevast Anette kodus vannis.
Kätrin
26 jaanuar 2009
Ikka on nii, et kui sa midagi väga tahad ja väga püüad, siis sa seda ka saad. Eelmine aasta samal ajal ma väga ei julgenud uskuda, et täna saan palmi all mõnusat kokteili juua. Nüüd ma teen seda. See on hea tunne. Jah, tegelikult oleme endiselt töörindel, aga see pole hetkel oluline. Ikkagi olen suures plaanis varbad helesinises meres ja 100% relaxed. Aeg on edasi unistada. Oi, kuidas see mulle meeldib. Tunnen end vabana. Ma saangi teha oma eluga, mida ma tahan. Kõik saavad, aga ma ja Martin saime õigel hetkel enne nõiaringi astumist minema. Ma päris täpselt ei saa aru millises rööpas praegu oma samme seame, aga hea on küll. Tahaks nii väga oma tunnet kellelegi edasi anda, et tegelikult väga paljusid asju ei PEA tegema, vaid lihtsalt võib ja elu on liiga lühike, et seda raisata ainult kohustuste peale. Olen noor, võibolla liiga, et tajuda päris maailma. Aga praegu ei tahakski suureks ja ratsionaalseks saada. Siin on mul väga palju aega mõelda, vahel tundub, et liiga palju, aga see on mind edasi viinud. Olen jõudnud paljudes asjades selgusele. Viis aastat tagasi käisin palverännakul ja siis oli paljuti sarnane tunne: aega mõelda ja rahu otsida, aga kuna olin liiga pusas oma ea tõttu, siis on nüüd ikka palju ......... ei tea seda sõna. Töötan koos ühe 70aastase mehe Terryga, kes on mind mu mõtete otsimises väga palju aidanud. Tegelikult ta lihtsalt tuleb alati õigel ajal mu juurde ja võibolla ei ütlegi midagi, aga kuna ta ise on enda mõtted õigel ajal õigesse soppi asetanud, siis oma elukogemuse ja Suure inimesena on ta mulle eeskujuks. Tal on kirg – lilled. Ja see on tohutult ilus, näha, kuidas üks inimene armastab ja naudib igat liigutust oma elus. Kui suureks saan, tahan saada selliseks nagu Terry. Leida oma kirg ja teha seda selle kirega. Vot!
Eilsega sai meil Laidley`s kuu aega oldud. See aeg on läinud kiiresti ja ilmselt tänu sellele, et kui tuleme töölt koju, siis saab ennast kohe ümber lülitada muule teemale peale töö. Ja see aitab kõvasti. Hostelis toimub kogu aeg midagi ja igav siin enamasti pole. No vahest on ka, aga see on nii vist igal pool. Kuna majaperenaisel on külluslik filmivalik, siis katsume seda ka ära kasutada. Sest lugeda ju ometi ei viitsi :) Tegelikult võiks lugeda küll, aga eesti keeles. Saatke meile Žižekilt midagi :) Igatahes, teeme sedakorda rohkem nagu piltsissekande. Pilt räägib vast rohkem.
Eelmisel nädalal sai alguse minu (Hansa) tegutsemine farmis, mille tegevusalaks on sellised viljad nagu : virsikud, avokaadod, kiivid ja muud sellised. Mina ja saksa kutt Matthias rabame kahekesi teha kõike, mida parasjagu tarvis teha on. Casual farmhand on ametinimetus. Eesti keeles sulane.. Tööl pole viga ja plussiks on asja juures tööde vahelduvus. Ja ringi liikudes leiab kauneid vaateid ja kohti. Näiteks esimese pildi klõpsasin, kui tulime kiivifarmist kodu poole. Koht asus mägedes ja tagasi tulime mööda täielikku offroadi ja panime džiibi proovile. Alla me igatahes saime sealt.
Kiivifarmis anti meile töö- ja sõiduvahendiks üliväike Suzuki. Austraalias on väga populaarsed säärased kastiga masinad ja nende nimetus on ute (loe: juut). Aga see Suzuki oli ikka tõsiselt naljakas. Mäest ei taht kuidagi üles minna, sest mootori maht oli 1,3 l.
Üldse on selles farmis selline teema, et öeldakse, et näe seal on masin. Tegutse! Keegi ei küsi, kas sa üldse sellega midagi peale oskad hakata või ei. Siiamaani olen hakkama saanud. Paar päeva sai töötatud virsikupuude õgvendamisega ehk uute kasvude likvideerimisega. Positiivne oli selle töö jaoks mõeldud vahend, millega neid kasve lõigata: automaatsed hekikäärid. Vesti küljes on akud ja ei jää muud üle, kui ainult nupule vajutada. Mugav.
Austraalia looduses viibides on alati üks aga.. Fauna on siin ikkagi pulbitsev. Nädala jooksul nägin sellist armsat loomakest. Äkki keegi oskab keegi välja pakkuda looma nimetuse ? Lisaks ämblikule nägin veel rohelist puumadu. Õnneks kaugelt. Ja sipelgad hammustavad väga vastikult. Kängurusid on nii palju, et sellega olen juba nõnda ära harjunud, et ei pane enam tähelegi.
Käti tegutseb edasi lillefarmis ja on tüütuseni tegelenud lillede rohimisega. Vahepeal lõbustab teda väike draakon, kes on iseloomult hea, kuigi näib hirmuäratav välja. Krõbistab muudkui ringi ja ise mõtleb, et keegi teda seal ei näe.. Ta on väga mugav loom - elab lilleistutamis masinas. Iga kord kui istutamiseks läheb, peab teda sealt enne otsima, et ta kogemata tükkideks ei läheks.
Lillefarmi hooned. Sinna jalutades on alati tunne, et OEH, jälle rohimine. Üle aasa tagasi kalpsates on ikka hää tunne, üks päev seljatatud. Selliseid taimi läheb farmist Klientideni sadu ja sadu päevas. Kusjuures momendil ei ole üldse lilleostu hooaeg. Ostetakse sellepärast, et novembris ja detsembris sadas pajlu vihma ja inimesed said koguda lillekastmisvett. Nüüd on ootamatult saabunud buum. Nii oligi, et üks päev sain rohimisest eemale ja istutasin pottidesse 2000 taime. Töö oli kiire: minutis 5 taime. ehk siis natuke üle 10sekundi taime peale.
Peale kuumuse tuleb meil mõlemal igapäevaselt tööl kokku puutuda lõputu igavusega, mis tuleneb sellest, et sul on lihtsalt metsikult palju aega mõelda, mõelda, mõelda. Vahest soovin, et mõtlemist saaks kuidagi välja lülitada tööajaks. Strateegia, mis selle puhul natu aitab on igasugune aja jaotamine tsükliteks, mingi ülesande mõtlemine endale huvitavamaks jne. Inimene on keeruline loom. Mina (Käta) olen üritanud oma ajud tööl olemise ajaks lihtsalt varna riputada :D
No comments. või siis etüüd lillepottidega.
Üks pilt reedeõhtusest istumisest. Kätrin ja üks prantsuse tüdruk valge veini kallal. Siin hostelis ongi niimoodi, et pärast tööpäeva kogunetakse õues laua ümber, kirutakse tööd ja kasutatakse vahel ka päev otsa varnas rippunud ajusid põnevate vestluste tarbeks. Väike õlu-siider kuulub paraku ikka sinna juurde..
Sellel nädalavahetusel otsustasime, et läheks õige tuulutaks ennast Brisbane`is. Läksime kavatsusega, et tore oleks vahelduseks rongiga sõita. Kokkuvõttes sõitsime sinna kolm tundi, kuna käimas on suuremat sorti raudtee remont ja enamus teest läbisime bussiga. Ebaõnn.
Päev Brisbis kujunes üllatavalt sündmusterikkaks. Ma ei tea miks, aga meil mõlemal oli maailma tajumine kuidagi eriliselt õieli tol päeval ja panime tähele asju, mida tavaliselt ilmselt ei paneks. Karma värk. Igatahes sattusime otsa meeleavaldusele, kus inimesed olid Palestiina poolt ja Iisraeli vastu. Natuke hirmus oli ka. Ei tea ju neid murjameid kunagi, mis neil peakeses toimub ning mida keegi teha kavatseb. Protest paistis olevat sanktsioneeritud ja kulges ilusasti miilitsa silme all. Kõrvaltänavasse keerates peatus üks politsei ja lasi sireeni, aga see oli mõeldud ühele ratturile, kes sõitis ilma kiivrita. Me lihtsalt naersime. Olime sel päeval tõeliselt uljad.
Brisbane on tuntud tänavamuusikute rohkuse poolest. Kõndisime peatänaval ja saime seal nautida mõnusaid bossarütme ansamblilt Yamanja. Väike näide kah: www.myspace.com/yemanjamusic Alloleval pildil on näha tantsimas üht paarikest. Nende tantsu oli väga nauditav vaadata. Igatahes. Tegelikult oligi nii, et jäime muusikat kuulama ja järsku hakkasid need kaks tantsima. See on üks ilusamaid tantse, mida ma (Käta) elus näinud olen. Selles polnud mitte midagi ulmekeerulist, lihtsalt ilus ja hingest. Ma nutsin, sest see oli nii ......
Natuke lubasime endale head paremat kah. Vahest peab ennast poputama ka, et tööl ikka uut motivatsiooni leida. Tagasi Laidley`sse jõudes saime alles aru, et kui väga meil tegelikult oli vaja ära käia. Kokkuvõttes oli üks mõnu-mõnus päev. Hansa ja Käta
Nüüd on siis uus aasta täie hooga pihta hakanud. Võib vist öelda, et oleme siin Laidleys juba täiesti lõimunud ja omadeks saanud ning õhtuti töölt koju tulles koguneme laua äärde, et puhuda juttu ja mõnusat äraolemist nautida. Meil muidugi tööpäev koju saabumisega ei lõppe, sest üle tuleb veel käia vetsud ja dušširuumid ning valmistada ette järgmise päeva lõunasöök. Selline see meie rutiinikene on. Asisemalt loksub töögraafik paika loodetavasti esmaspäevast, sest esimesed kaks nädalat olid rohkem juhuotsade päralt. Kogemuslikult oli see tegelikult huvitav, sest kahe nädala sisse mahtus: pähklifarmis oksade korjamine, maisi korjamine, kaitsetelkide mahavõtmine päevalilledelt, oliivipõõsaste rohimine liigsest heinast, sibulapealsete pakkimine. Kätrinilmelonite korjamine, virsikupuude harvendamine ja rohimine lillefarmis. Vahemärkusena seda, et Käti pidi virsikufarmis sõitma suure džiibiga kuni põlluni ja tööpäeva lõppedes jällegi tagasi. Džiip oli ainus võimalus põllule pääsemiseks, sest tee sinnani oli kõike muud kui sirge ja kuiv (olin pehmelt öeldes kade). Kätil oli õnne ja sai eelmisest nädalast statsionaarsema töö peale ja lillefarm ongi edaspidigi kindel töökoht. Seal peab ta põhimõtteliselt vist rohima meetrikõrguseid lilletaimi – selliseid, mida Eestis kasvatatakse kodustes tingimustes ja tavaliselt suureks ei kasva.
Peab tõdema, et töö pole olnud siinkandis nii kontimurdev kui neetud tomatid Childersis, aga töö on töö ja kellele see töötamine ülepea meeldibki. Nagu mainitud, lubati minule alates esmaspäevast statsionaarset tööd selles virsikufarmis, kus Käti juba paar päeva töötas. Pidada olema väga soe ots. Majanduslikus mõttes olimegi juba kitsikuses, aga nüüd on sellega jälle hästi. Ma arvan, et meie leivanumber on lüüa normaalsusega, sest peame kinni lubadustest ja katsume olla muidu tublid. Sellega oleme ära teeninud Anetti usalduse, kes on siin Homestyle`is perenaiseks. Tegelikult me ei tee selle jaoks midagi erilist, aga ülejäänud tegelased lihtsalt ei tule selle peale, et kui pärast söömist kaks liigutust teha ja laud ära pühkida, siis on ju sul endal sinna pärast hea uuesti istuma minna.. aga äägull.
Lihtsalt mõned märkmed ka. Muidu tuleb liiga töökeskne sissekanne.
Uue aasta võtsime vastu nii, et hüppasime kogu rahvaga basseini, ise üleriided selgas. Ja ilutulestikku markeeris šampuse avamine. Üllatasin teisi vormelipjedestaalilt tuntud pritsimisega.. Sõnaga, nalja oli nabani. Sai tantsu, oli muusikat, laulu ja muidu jauramist nagu ikka.
Ma olen hakanud tähele panama, et igal elukohal, kus peatume on oma mõju meile. Näiteks siin olen mina hakanud huvituma kokakunsti võludest. Siin kuidagi viitsib. Ja huvitav on ka, sest maailmaköökide erinevate võimalustega võid tutvuda igal õhtul.
Olen hakanud vaikselt ja salaja pusima saksa keelt, sest igaõhtusest satsist, kes ümber laua istuvad on üks meile juba sõbraks saanud saksa kutt Maik. Kätrin teeb lähemalt tutvust mandariini keelega ja teda aitab selles Taiwani tüdruk Yu. Vastutasuks õpetame inimesi eesti keeles kümneni lugema.
Siinne loodus on huvitav, kuna meie orgu (Lockyer Valley) ümbritsevad mäed. Käisime ühe mäe otsas, kuhu sai autoga sõita ning sealt avaneb hingemattev vaade. Lubasime endile, et läheme sinna millalgi päikeseloojangut vaatama.
Üks kummaline asi, millest pole juttu olnud, on siinsed sõida läbi alkoholipoed. Sõidad põhimõtteliselt ühest otsast poodi; tädi annab sulle kuuspaki; ja sõidad edasi. Minu meelest ei klapi see nagu kuidagi, ei soodusta just kainet liiklemist. Ja pealekauba on Austraalias lubatud 0,5 promilli. Ohtlik ma ütlen.
Niisiis, jääme siia nüüd mõneks ajaks siis pidama. Loomulikult hoiame ikka silmad kõrvad lahti ja kui tuleb kusagilt uskumatu pakkumine, siis oleme valmis ka edasi liikuma. Näiteks Melbourne`i. Kui ei, siis rügame silmad punnis, kuni on koos piisav ühik raha ja lendame hoopis Uus-Meremaale.
Ma kohe ei saa mainimata jätta, et meil oli üks ütlemata põnev jõul. Kes oleks osanud arvata, et veedame selle nii kuumas ja nii mitte eestlastega ja nii tormiliselt? Jäime erinevalt paljudest teistest pühadeks hosteli ja olime Martiniga ainukesed eurooplased ja ühtlasi ka ainukesed valged sel peol. Aga pidu oli võimas, hapukapsas (mis tuli väga hästi välja. Eestisse tulles võin kõigile teile ka õpetada) kujunes ootamatult selle õhtu üheks hitiks. Õnneks tegime seda mörti suhteliselt palju, jätkus kõigile. Ja muide selgus, et nii Koreas kui ka Taiwanis on samasugune rahvustoit olemas. Jagasin siis kapsast rõõmuga. Aga ega me siis ainult kapsaga piirdunud, millegipärast kõik aasia inimesed tahtsid, et me nende toitu ka maitseksime. Nii kujuneski, et ühel hetkel oli meie ümber tohutu rahvamass igaüks oma vaagnatega meile midagi pakkumas. Õhtusöök muutus nuuminguks. Aga nii palju erinevaid uusi maitseid pole ma kunagi varem saanud. Tõenäoliselt selle suure söömise tõttu pidasid aasialased ka Martini Viru Valgele hästi vastu. Tõsi, näod olid kipras kui seda jõid ja Martin oli ka viimane elumärki näitav viina joonu. Aga ma arvasin varemalt, et silmad üldse alkoholi ei kannata. Eksisin. Neile lihtsalt piisab vähemast. Umbes keskööks oli siiski pidu läbi, jätkasime Martiniga kahekesi. Järgmisel hommikul tegi meile hosteli perenaine Anette piduliku hommiku/lõunasöögi, mis oli meeliülendavalt euroopaliku maitsega: kartulisalat, lavaširullid, erinevad singi- ja juustuvalikud. Väga kodune. Aga ainult meile, ülejäänud seltskond ei suutnud ära imestada, et kuidas me külma toitu sööme ja kui možarella juust suhu sattus tuli sarnane nägu ette, mis eelmisel õhtul viina võttes. Pärast tunnikest istumist kadusid kõik silmad oma tubadesse eelmist õhtut välja magama ja rohkem me neid sel päeval ei näinudki. Meie aga mõtlesime, et kui pühad, siis pühad ja avasime uue veini. Vot sellised jõulud olid.
Senised kogemused on näidanud, et silmad hoiavad alati kokku ja ega nad väga eurooplastega ei suhtle, teine kultuur ja tavaliselt ka keelebarjäär. Siin Laidley hostelis on lood aga pisut teised, võibolla sellepärast, et oleme ilmselges vähemuses ja otsime nendega ise kontakti. Igajuhul olen endiselt arvamusel, et kultuurid on meil ikka totaalselt erinevad. Stereotüüp eurooplasest aasialase silmis paistab olevat „ilus, aga ülbe“. Üritame siin nüüd maailma muuta. Kui nendega pisut lähemalt tutvust teha või siis lihtsalt natuke juttu rääkida, tuleb kohe nende suust lause, et oi, sa oled nii lahke. Kuigi ega ma midagi spetsiaalset lahkusavalduse näol teinud pole. Eelarvamus on lihtsalt nii juurdunud. Ilust on neil ka naljakas arusaam. Näiteks Martin on enamuste aasialannade seas meesiluideaal. Kes oleks seda osanud arvata, et sellest kõveraseljaga kulturnikust iludus saab? :D eks ma uhke ikka ka! Mis siin salata, ka mina paistan neile millegipärast täiuslikuna, sest mul on suured silmad (eriti võrreldes nende omadega), näost eemale ulatuv nina, valge nahk ja väiksed huuled. Vot need asjad loetleti mulle ette. Mul on vist ka eelarvamus aasialaste kohta: nad kõik on head ja lahked, kiired töötegijad, armastavad vürtsikat toitu, söövad ainult pulkadega ja on väga kõhnad. Siiamaani olen suutnud ümber lükata vaid ühe: kõik väga kõhnad ei ole. Selle lahkuse asja seletas mulle üks Taiwani tüdruk Juu ära ka. Nende kultuuris pole kombeks oma emotsioone välja näidata, eriti võõrastele. Seega nad ongi lihtsalt tavalised, püüdes kellelegi mitte ette jääda ja mitte halba teha. Vahel tekib siin Laidleys tunne nagu oleks hoopis aasias mitte austraalias. Päris äge on ühe reisiga teha tutvust mitme kultuuriruumiga. Juu`ga oleme päris palju oma maade tavadest rääkinud ja homme lubas ta mind õpetada õigesti pulkadega sööma, et ka näiteks riis supi seest kätte saada. Ootan huviga.
Homme on siis uus aasta tulemas, et siin kohe oma uusaasta lubadusi täitma hakkate.
„Jõuludeks katus peakohale!“ oli meie moto metsade vahel ringi rännates. Nüüd on peamine ülesanne täidetud. Võib rahulikult olema hakata. See katus siin Laidleys on ikka põnev küll. Minu varem varjusurmas olnud sotsiaalne pool saab siin aktiviseeruda, sest lõpuks on meil võimalus näha meie ealisi inimesi.
Aga kõigepealt jõuludest veel. Soove või tegudele suunavaid detaile/motosid oli tegelikult rohkemgi: päris kuusk, verivorst ja hapukapsad, päkapikud, lumi, sõbrad ja sugulased. Oleme peaaegu kõikidele nimetatud asjadele leidnud lahenduse.
Lahendus 1. Täna käisime üle pika aja tööl. See oli kõige ilusam töö, mida üks põllumees ette võib kujutada. Päevalille põllud ja meie seal vahel lilledele linnu kaitsevõrku peale tõmbamas. Nii ja lahendus! Nagu ikka – igavleval inimesel geniaalseid mõtteid ei teki. Nagu põllule saime, kohe hakkas genereerimine pihta. Tulemus. Meil on kodus nüüd kuusk,ehkki päriselt on tegemist vaasi täie päevalilledega, mis sai aga ristitud kuuseks.
Lahendus 2.Kolm päeva tagasi, hoolimata mitte töötamisest, tuli jällegi generaalplaan. Leidsime poest tavalise kapsa, mida pole tegelikult üldsegi mitte kerge leida, ja võtsime mõne porgandi ka ja koju hakkima. Nüüdseks on meil kolme päeva vanune natuke käärima läinud värske hapukapsas, mille siiski loodame jõuludeks hääks asjaks keeta. Käärinud on ta vist seetõttu, et siin on liiga soe Eestis kehtiva tegemisviisi järgi hapukapsast valmistada. Me oleks pidanud ta juba eile ära keetma, aga vaatab, mis teha annab. Loodan, et me toidumürgitust ei saa. Verivorstidasenduvad sel aastal grillvorstiga. Pohlamoos jääb paraku kujuteldavaks.
Lahendus 3. Päkapikkude kohapealt ei mõelnud meie mingit lahendust, sest nad lihtsalt hakkasid käima.
Lahendus 4. Lume, sõprade ja sugulaste plaani tekkimisele on panused homsel tööpäeval.
Käti
Arvutasin eile päevi, et palju me oleme ilma töötamata ringi tuuseldanud. Ja kokku sain viis nädalat. See on läinud kuidagi eriliselt kiiresti. Aga oleme näinud ja kogenud palju ka. Eelmisel nädalal, kui veel Gattonis elasime jõudsin käia ka ühe päeva tööl. Lõikamas jääkapsast. Muidu poleks olnud vigagi, aga pidin hommikul ärkama 2.55. Töö kestis kolmeni päeval. Võttis ikka võhmale küll. Töö nägi ise välja nii, et traktor sõidab vaikselt ja sina muudkui lõikad kapsast ja viskad suurde kasti. Ajaliselt umbes 2 sekundit kapsale. „Easy brou, easy“ : kõlas kaastööliste lohutus mulle. Ma olen ju teatavasti flegmaatilisusele kalduv, mis tähendab, et säärane rapsimine võtab ikka rihmaks. Aga töö tegi ju ahvist hobuse. Või kuidas see oligi. Gattoni karavanpark oli sõna otseses mõttes värvikas. Olime eurooplastena järjekordselt kõvemas vähemuses. Päris igav meil seal ei hakanudki. Kui kellelgi on ericssoni telefon, siis ta peaks teadma, mis asi on QuadraPop. Mäng, mis meenutab tetrist. Sain üle mitme aasta lõpuks ometi tabelisse esimese koha – punktidega 31320. Te oleksite pidanud Kätrini nägu nägema..:) Eks ta mulle lõpuks ikka ära teeb.
Praegu siis oleme, nagu juba mainitud, Laidley`s. Linn ise asub täielikus nullkohas. Olemuslikult. Brisbane`i on tegelikult umbes tunnijagu sõitu. Vahepõikena peab lihtsalt mainima, et kui sa küsid mõnelt kohalikult, et kui palju on kuhugi maad, siis saad vastuseks, et palju sinna sõiduks aega kulub. No ja see ei ütle meile tavaliselt mitte midagi. Aga Laidley. Väikelinn. Kirik, kõrts ja tõenäoliselt midagi veel. Konkreetselt. Eluasemega on sedasi, et saime siia tänu Jarmole ja Anettile. Aga tänu tollele hommikule, kui me oleks pidanud maksma 30 kohalikku, mida me kokkuvõttes siiski ei maksnud, tuleb meil nüüd ohtra intressiga karmavõlga tasuda. Peame tõestama, et me oleme tegelikult ikkagi ausad ja toredad ja head. Sest see majapidajanna on, kuidas nüüd öeldagi, vägagi otsene. Küll ta sulab... Temast ju ikkagi sõltub meie tööpõli. Aga me püüame ka kõvasti. Näiteks pakkus ta meile hosteli vetsude/duširuumide koristamise võimalust. Võtsime vastu JTegelikult toimib see nii, et koristame igal õhtul ja nädala üürist läheb pool maha. Kahepeale 140 kohalikku jälle kokku hoitud. Meile sobib. Kohalik õhkkond siin tööhostelis on väga mõnus ja sõbralik, meil on oma tuba (mis üle pika aja ei kõigu, viidates karavanidele). Iternet. Taevakanalid ja hea heli televiisurist, piljard, bassein. Kõik nagu on olemas. Kaks päeva saime enne jõule isegi põllul käidud. Eile ja täna. Vedasime võrke päevalilledele. iizi. Võiks edaspidigi jopata. Kavatsus on siin veeta nüüd mõni aeg, et jälle saaks minna edasi. Nii ta siin käibki.
Homme on siis jõul. Kaevan oma seljakotist välja kogu senise reisi kaasa teinud Viru Valge ja panen lauale. Hapukapsad on ka. Muide Taiwani neiud maitsesid meie vastvalminud hõrgutist ja ütlesid, et ka neil on sama maitsega rahvustoit (!?). Mõned teadlased räägivad, et meil on mingi iidne side silmadega. Mine sa kurja tea. Äkki ongi. Saksa kutid tõstsid ka pöidla püsti, kui tundsid hapukapsa lõhna. Näis, mis homme saab. Segasummasuvila jõulud.
PS Kahju, et Tartu Rockiga sedavõrd kehvasti praegu on.
PPS Palju õnne kõigile detsembris sündinutele !
Hansa
Nädala ÜBER olekski vast see, et jõuludeks katuse pääkohale saime.
Nädala UNTER : robotinimesed meie kõrvaltoas.
Ehk siis tegelased, kes ei tee ööl ega päeval vahet. Tripivad, aga ei liigu. Öösel digimuutuvad toas istuvad triibumehed koridoris ringi liikuvateks robotinimesteks.
PPPS. me ei mõelnud välja plaani, kuidas sõpru ja sugulasi asendada siin Austraalias.
Üritus taas stabiilseks jääda on meil vägagi põnevalt kulgenud. Oleme jõudnud külla nimega Gatton, kus leidsime karavanpargi ja siin on iseenesest katöötegemise võimalus. See vist meieni väga laieneda ei taha, kuna me eurooplased ja kogu ülejäänud sadakond inimest siin on aasia maadest pärit. Aga me ostsime põrsa kotis ehk siis maksime oma nädalaüüri ära, siis alles tutvusime tööasjandusega ja alles siis vaatasime üle meie karavani. Number on sel 74. algul läks jupp aega üleotsimiseks. Lõpuks leidsimegi üles kõige väiksema kuudi, millele suurelt peale kirjutatud number 74 ja võti ka keeras. Olimegi ta üles leidnud. Sisemus vastas juba tekkida jõudnud eelaimdusele: väike natuke räpakas koht. Aga tegelikult ei lasknud me endid selllest häirida. Eirasime kohe esimest reeglit ja panime viiruki põlema. Juba läks paremaks. Oma asjad sisse tuues ja siidrit avades oli tunne juba päris ok.
Oma esimest ööd sellel põneval vedruvoodil me siiski ei veetnud, sest asjad kulgesid nii, et läksime kõrvalkülla Eestlastega kokku saama. Jarmo ja Anett olid ette valmistanud veinid-viinad.......ja tagasi me ei jõudnud. Hommikul oli väga huvitav silt meie Nadježda esiklaasil (Illustreeriv pilt allpool). Me ju polnud maksnud midagi selle eest, et nende hostelis olla. Lõpuks suutsime kanepipohmellis oleva asendustöölise ära rääkida, vabandasime ette-taha ja 30dollarit jäi siiski meie rahakotti. Ja nüüd võib juhtuda, et just selles hostelis on meil võimalik tööd saada. Eks paistab.
Meie tohutult “kasulike” asjade nimekiri on täienenud. Nüüd on lisaks vispli, matkatoolide ja külmakastile meil olemas ka külmapuhur. Soetasime selle udupeene vidina endile seetõttu, et kuumataluvus on jõudnud ainult 32kraadini, edasi on juba liiga palav. Nüüd saab end puhuri ees tuulutada :DSeda ma muidugi ette veel ei kujuta, kuidas me selle suure mehhanismiga edasi reisima hakkame, aga praegu on küll hää.
Jõulumeeleolust ka. See puudub. Kuigi päkapikud meil käivad, mul harva, kuid siiski. Eile sai Martin päkapikult plastiliini, mille üle mul paistis rohkem hea meel olevat, kuidagi ei jõudnud ära oodata, millal me ükskord voolima hakkame. Lõpuks voolisime hunniku põnevaid vidinaid. Põnev oli :D
Oleme peaaegu, et nädala nüüd Brisbanes veetnud ja hakkab juba „šokk“ üle minema. Kui sa ikka mitu kuud ainult maal oled ja siis karmauhti linna satud, on ikka imelik küll: majad ja autod ja lakkamatu sumin. Päris hea vaheldus.
Eilne päev oli mu tippmark. Käisin kohalikes teatrites uitamas, et äkki tahavad nad mind tööle. Panin end kenasti viisakalt riidesse, võtsin mapitäie elulookirjeldusi kaasa ja linna peale. Oma olematut orienteerumise oskust silmas pidades, leidsin esimese teatrimaja päris kippelt üles. Queensland Opera. Uhke nimi. Sain kohe jutule teatri direktoriga, kes oli selline soliidses eas härra ja niipalju karmi olekuga, et mu inglise keel läks kohe automaatselt krampi ja peopesad hakkasid ärevusest meeletult higistama. Õnneks suunas ta mind lavastusalassse, kus veetsin järgmised 1,5h vesteldes kohaliku guruga Eesti ja Austraalia teatri erinevustest ja sarnasustest. Kramp läks mööda ja tohutult põnev oli (peopesad ikkagi higistasid). Tulemus: siinmail kestab teatri hooaeg märtsist novembrini ehk siis täpselt vastupidiselt Eestile nagu kõik asjad siin. Ja töökohta neil mulle ajastuse tõttu pakkuda polnud, küll aga soovitasid nad mul minna Sydney ooperimajja, et seal hooajalisust pole ja korraga töötab nagunii 180 lavastuskorraldajat ja töökäsi on alati puudu. Ma ei suutnud kuidagi uskuda, 180????? Eestis on terve riigi peale kokku 14 lavastusala inimest, siin ühes teatris 180. Igajuhul pidi ka terves Austraalias kvalifikatsiooniga minu eriala inimestest puudu olema. Nüüd on mul plaan oodata hooaja algust ja siis uuesti katsetama, kaotada pole ju midagi. Aga ega sellega mu päev ei lõppenud. Teatritele järgnes tsikituur, käisin šoppamas. Kulutasin hulga raskelt teenitud raha, sain selle eest palju ilusat nänni ja beibismi rahuldatud. Kirsiks tordi peal oli veel õhtune kinoskäik. Bond. Vot selline päev oli. Kätrin
Tõepoolest. Suur linn on ikka suur linn. Saabumine Brisbane`i oli sutsu keeruline, sest sellise liiklustihedusega ei olnud enam ammu kokku puutunud. Siin linnas elab ca. 2 milj. inimest ja liiklussüsteem on rajatud ühesuunalisusele. Ehk siis Käti rolli kaardilugejana ei saa siin alahinnata. Jõudsime siiski õnnelikult hostelisse. Seegi kord läks meil hosteliga hästi. Privaatne tuba konditsioneeriga ja vaade linna ärikeskusele, kust vastu vaatavad pilvelõhkujad. Suhtlust teiste inimestega see koht muidugi ei soosi, aga see meid ei morjenda. Peamine on Brisbane`is oldud aja jooksul see, et saime pisut kultuuri nautida. Käisime kaks korda kinos. Olime plaani võtnud, et tuleb kindlasti ära kaeda film nimega Austraalia. Ilus film, aga minu meelest liiga pisarakakkuja. Sinna pidi tingimata midagi robustsemat otsa vaatama. Uus Bondi film on selles mõttes hea vastand. Jõudsin ära käia ka kunstinäitusel. Väljapaneku üldnimetus oli „Optimism“. Täitsa tasuta. Muidu ei oska väga moodsast kujutavast kunstist suurt lugu pidada, aga paar head taiest oli siiski.
Brisbane`iga on see lugu, et tegelikult ei asu ta ookeani kaldal. Inimesed Austraalias on harjunud, et miski rand peab ju olema. Nii ongi võetud kätte ja rajatud tehisrannake linna südamesse. Täitsa ranna moodi, ainult et kloori lõhnaline. Linnast voolab läbi ka jõgi, kuid see tundub olevat liiga must ujumiseks.
Ei ole veel pajatanud sellest, et enne suurde linna jõudmist külastasime Australia Zoo`d. Väga mõnus elamus. Seal nägime ära loomad, mida soovisime Austraalias kindlasti ära näha. Eriti wombatid. Australia Zoo`s on võimalik toita kängurusid otse peost. See on suurepärane elamus, sest nad on seal inimestega väga harjunud.
Meie lemmikute tiitli pälvisid aga otterid, keda muidu Austraalias ei leidu, vaid nad elutsevad kusagil aasias. Nad on midagi meie tuhkru sarnast, väga aktiivsed ja lõbusad. Opossumi-Vana nägime hoopis Brisbane`is, kui käisime külas Krissul. Opossumid ilmuvad õhtuti välja ja turnivad mööda maju. Kui kusagil on lahti aken, siis piiluvad sisse ja otsivad süüa.
Nii. Üritame alustada uue rubriigiga, kus toome reljeefselt välja nädala leiud/juhtumised/asjad, mis meile veidrad tunduvad.
Nädala ÜBER: Takso broneerimine kopikatega. Nimelt leidsime tänaval jalutades ühe posti küljest metalse kasti, kuhu paned sisse ühiku kopikaid ja saad kviitungi, et oled endale takso broneerinud. Kuidas täpselt see asjandus toimib - ei tea. Tore, et selles riigis saad kõike ja kõiki „bookida“ ehk broneerida.
Nädala UNTER: Dokumentideta võõras linnas ehk Dokumendimees Jazzklubi ees. Kavandasime mõnusat jazzuõhtut vastavas asutuses. Olime juba paar tundi linnas ringi tuianud ja saabus paras aeg jazzuks. Jazzklubi ukse peal oli vastas turske vana, keda oli kohustatud eranditult kõigi käest küsima pildiga dokumenti. ?! Meil polnd kaasas. Jazzuõhtu jäigi olemata.
Edasine plaan on hakata jälle liikuma. Kuhugisuunas. Ja juba homme hommikul. Mõte on sõita linnast välja ja teha natuke maatööd. Põllumees põline rikas ju. Täiendame büdžetti ja vaatame, mis ja kuidas ja kus jõulud pidada. Anname jällegi teada kuis võimalik. Olge mõnusad. Hansa
.JPG)
.JPG)
