asjalik ja šovinistlik.

Täna sai jälle asjalik oldud. Saime kätte oma pangakaardid, mis on ikka väga imelik süsteem. Austraaliasse jõudes ehk siis nädal aega tagasi avaldasime pangas soovi omada pangakontot, nüüd siis saadeti meile koju kaardid, millega pidime uuesti panka minema ja need seal aktiveerima. Kilplased. Igajuhul on sellega nüüd korras. Mina sain ka oma TFN-numbri kätte, see on maksunumber, mida edaspidi tööandjad nõuavad. Jällegi tervitused süsteemile, sest vaatamata sellele, et me Martiniga samal ajal taotlused sisse andsime, sain mina oma numbri täna juba kätte, tema aga mitte. Asjalikkusest veel: üritasime kohalikus ARKis oma autot ka enda nimele saada, aga oh seda süsteemi, nad nõudsid kirjalikku kinnitust, et me ikka kindlasti siin hostelis elame ja kinnitust ka sellele, et meil pangakaardis olemas on, mille jaoks on autoregistril vaja teada kas ma oman pangakontot ja kus ma elan? Igal juhul meil loomulikult polnud elamiskinnitust ja seega jäi see asjalik osa meie päevakavast ära. Homme jälle.

Edasine plaan elule on meil nüüd olemas. Hakkame homme pärastlõunal Brisbane`i poole kihutama. Kuna vahemaa kahe linna vahel on ligi 2000km, siis plaanime retkeks esialgu kaks päeva. Kui oleme sinna jõudnud, siis seal on suurem võimalus tööle saada, sest siis oleme piirkonnas. Interneti võimaluse kohta ei tea – võib juhtuda, et nüüd pikemat aega me teiega, kallid kodused, suhelda ei saa. Kunagi ikka.

Kätrin

Igatahes – „Currahee!“- esimene „Volvo“ pataljon on liikvel. Ja kuhu tee viib... kurat seda teab. Kui teab. Igatahes. Ma olen mitu päeva mõelnud, et olen meie blogi meessoost lugejatele võlgu väikese šovinismi nurgakese. Katsun mõne sõnaga ka sellel teemal siis arutleda. (Kuigi armas tsensor võib mõned viited kõrvale heita J) Olgu öeldud, et õllel siinmail pole vigagi (nagu karta oli), on teine küll veidike pehmeke. Midagi Saku Ice lähedast ehk. Loomulikult on võimalik erinevatest pubidest saada misiganes kesvamärjukest, mida hing ihaldab, aga sul peab olema ka vastav rahakott. Veini, tõsi küll, on mõttekam juua. Kuigi ükspäev tegin „pattu“ ja maitsesin maailmakuulsat Guinessi (iiri) õlut. Vahelduseks veinilürrile oli karastav elamus. Elagu õllesepad! Iirlased üldse on omamoodi tegelased. Ükskõik kuhu riiki nad satuvad, lähevad otsemaid iiri pubisse. Noh, vähemalt võivad nad kindlad olla, mida saavad..

Autodest niipalju, et Austraalias on kliima, mis ei tekita eriti roostet, st et siin on tohutu palju igasugu vanu mertseedeseid ja beemveesid, mis sõidavad regulaarkasutuses. Ma Süsile juba lubasin pilte saata. Lisaks pean mainima, et meie hosteli vahetus läheduses on kolm autoesindust : Rolce Royce, Porsche ja Bently. khmmm Autofirmadest on kohalik Holden muidugi rahvuslik uhkus, aga ühest asjast ei saa ma küll kuidagi aru : vaatad eemalt, et nagu Opel Astra, jõuad lähemale – Holden Astra. Ja nii ka teised mudelid. Hämming. Auto ise täielik copypaste.

Poissmeestele võiks anda vihje, et silmailust puudus siin pole, näiteks Bondi Beachil paistis olevat kombeks surfitibidel „kopsukaid“ mitte kanda. Viisaka mehena ma muidugi ei vaadanud...

Momendil šovinismi nurk ka lõpetab. Kuulmiseni, õllesepad !

Hansa

No nii, nüüdseks oleme end vedanud hosteli ja ka ühe öö ära maganud, elame 8inimeselises toas, aga õnneks on siin selline reegel, et toas on vaikus ja rahu, et magada oleme sanud. Kokku oleme siin hostelis "Woodduck inn" kolm ööd, mis läks meile maksma 1440krooni (ohkan ja jõuan taaskord tõsiasjani, et elu on Sydneys kallis).Eile oli siin bbq õhtu, mida ootasime ikka väga, sest kõhud olid päeval ringi tallamisest väga tühjad, käisime autosid vaatamas. Aga nüüd tagasi tulles sellele grillõhtule, siis tegelikult kujutas see endast, et pika laua taga istusid umbes 15 hollandlast ja nad rääkisid kõik ainult omas keeles ehk siis erinevate rahvaste vahelist suhtlusmomenti polnud. Meie istusime oma laua otsas ja mugisime toitu, mida oli õnneks piisavas koguses, et eestlaste suguseid näljarotte ära toita. Grillõhtu jooksul pakuti ka känguruliha, oli selline punane ja magusama maitsega. KUigi see maitses päris hästi, hakkas mul sellest hilisõhtul väga paha, oksendamiseni olukord päris ei läinud, jõudsin enne magama minna. Vahemärkus: imelik on see, et meiesugustest õhtuinimesteston saanud väga-vara-magamaminejad. Mingit pidutsemist pole siin ka olnud, Eile kui grillõhtu välja kuulutati arvasime küll, et nonii nüüd läheb peoks, ostime selle tarbeks ka terve pakiveini, aga ei midagi. Nüüd on vein külmkapis ooterežiimil. Elame siin sellist rahulikku elu - vähemalt siiamaani. Eile oli ka üks ilus asi: meie neljas aastapäev, tõeliselt hea päev oli. Kes oleks arvanud, et sellisel päeval on meie vaateks Sydney ooperimaja ja Harbour Bridge.
Aga nüüd tänase päeva tippsünmusest ka: me ostsime auto. Sellise vana Volvo. Leidsime netist kuulutuse ja kuna see maksis suhteliselt vähe, mõtlesime kohale minna ja vaadata. Armas auto on, tõeline backpackerite oma, ostsime selle ühe vanapaarikese käest, kes on olnud Volvo omanik auto sünnist saati, nüüd otsustasid nad endile uue osta ja vana maha müüa. Täna kui pabereid vormistamas käisime, oli neil ikka väga kahju oma viimase 20 aasta kaaslast ära müüa. Seda kui õnnelikud uued omanikud meist saavad, võib alle mõne aja pärast öelda. Loodan, et meie mära meid vähemalt esimese sihtpunktini viib, sest ta paistis päris korralik olevat vaatamata sellele, et siiski tegemist on 246000km läbisõitnud, 24aastase autoga ja rool on ju ka tal teisel pool, tundub ta äge.

Nüüd kui oleme siin juba mõned päevad olnud, võib vist küll öelda, et kohalik hingamine hakkab vaikselt juba tekkima. Siis, kui esimesel päeval maandusime ja kohe hakkasime paberimajandust ajama, vaadati meid ikka kui erilisi aktiviste. Paarike, kelle juures me Martiniga elame ei suutnud seda kohe kuidagi uskuda. „Teil on ju mitu ööd magamata, miks te ei puhka.......aa, te olete ju eestlased.“ Me ei saanud sellest üldse aru, aga kui iga päevaga kohtame järjest enam no-worries mentaliteeti, mis tähendab, et aega on selle kiire asjaga, oleme ise ka hakanud elu natuke rahulikumalt võtma. Loomulikult tegeleme töö otsimisega, sest mingil momendil saabub ju tõsiasi, et raha on lihtsalt otsa saanud ja siis võib ju küll mitte muretseda, aga kõht karjub söögi järele. Töö otsimisega väga hästi läinud pole, sest otsijaid on palju ja me ei asu farmide piirkonnas, samal ajal ilma konkreetse töökohata ei julge ju paarituhande kilomeetrist retke ka ette võtta. Nüüd siis istumegi siin Sydneys mõtleme ja ootame, mida oma elukesega peale hakata.
Elust-olust veel. Siiani oleme Martiniga elanud Ingridi ja Alisteri juures head ja rahulikku elu, oleme saanud korralikult magada ja ümbrust kaeda. Kuna oleme siin juba pea et 6 päeva olnud, mõtlesime, et laseks nüüd pere oma tavapärasesse ellu tagasi ja koliks jalust ära. Tänu sellele, et nad meid võõrustasid, oleme saanud oluliselt kokku hoida – 3000eeki. Edaspidi sellist võimalust vaevalt et leiab, nüüd oleks vaja vaid töö leida ja oleksimegi majanduslikult omadega mäel. Veel umbes nädala kannatab veel hostelis napilt ära elada, mis ongi tõenäoliselt meie ainuke võimalus, sest puuviljade korjamishooaeg hakkab oktoobris – nädala pärast. Homme siis kolimegi Krissu juurde, kes elab hullult ägedas hostelis. Seal on selline terrass, kus on täiuslik postkaardi vaade linnale. Eile käisimegi Krissul külas, istusime seal katusel ja sõime praekartulit viinerite ja munaga. Vot siis tuli küll rahulolu tunne peale, et me tõesti olemegi Austraalias ja nii ongi. Tegelikult tuli üks päev varem ka see tunne peale, kuigi mitte nii tugeval ja puhtal kujul. Nimelt käisime Martiniga ühel õhtul rannas (Bondi Beach) jalutamas ja ostsime ühe väga hea veini (5,99$ = 59EEK) ja kui me seda seal mõnusasti jõime, oli kuidagi uskumatu, et me koos ja Austraalias ja maailma ühes ilusamas rannas. Siin on ikka hullult äge.
Kätrin

ja nyyd m6ned pildid:

see "v2ike" sisalik ootas meid kodu ukse ees.

teine p2ev

Oleme endiselt Sydneys ja peaaegu et v2lja puhanud. K2isime t2na Martiniga Bondi Beachil, mis on ....nagu filmis, helesinine l2bipaistev ja v2ga soolane vesi/ookean, kahemeetrised lained ja surfarid nendel, lumivalge liiv, hullult cool. Hoolimata sellest, et olime endid 30 faktorilise p2ikesekreemiga sisse m8ksinud, muutuisime 10minuti p2rast hirmutavalt roosadeks, l2ksime igaksjuhuks varju alla, kus aga yldsegi mitte jahedam polnud, ikka 31kraadi. Tuletan meelde, et Austraalias on kevad ja soojaks alles hakkab minema. Yks asi juhtus ka seal ookeani 22res: l2ksin lainetesse hullama ja palusin, et Martin must pilti teeks. Samal ajal kui Matu mind l2bi objektiivi yritas lainete seest yles otsida, oli yks kahemeetrine mind endasse t6mmanud. Olin kyll suhteliselt veepiiril, aga siiski j2in maru lollilt laineharja alla veem8llu keskele. Ookeani j6udu ei tohi alahinnata, sest see vesi surus mind otse liiva sisse ja seej2rel uhus kaldale, ma ei saanud midagi teha. Nyyd on juba k6ik ok, sest k6rvad on juba lukust lahti l2inud ja enam ei jookse ninast konstantselt soolast vett. Tulime tagasi oma ajutisse kodusse natuke taastuma kuumusest ja pisut s88ma.

aa, mul tuli meelde, et ma pole kirjutanud siinsetest erinevustest Eestiga: liiklus on tagurpidi, roolid on k6rvalistuja pool ja nad kuramused s6idavad ju kiiresti ka. Valgusfoorid vajavad ka 2ram2rkimist, esiteks see ei loe, mis v2rv fooris p6leb, kui on v2hegi v6imalus, siis soorita oma man88ver kohe. Jalak2ijate fooris ei hakka mitte vilkuma roheline tuli vaid punane. Liilkusm2rgid puuduvad, selle asemel on seletavad kirjad. Aga mida teha siis kui ma ei j6udnud lugeda? Tagurpidi ja imelikud on siin ikka paljud asjad, aga nende loetlemine kuidagi ei tule v2lja. N2iteks pargis on yhed linnud, mis on nagu kajakas/part/pelikan ja neid kutsutakse hoopis Ibis, meil on ju hoopis mingi brandilaadne jook sellise nimega. Kui Eestis kasvateks puudeks on p2rnad, vahtrad, tammed, kased jne, siis siin on nende asemel kummipuud, oliivipuud, eukalyptid ja lillepeenardes esinevad aaloed, draakonipuud ja muud imelikud taimed, mida ma nimetada ei oska. Aga yks taim on kyll sama, sis Eestis: ristikhein. Ja yks eriti veider erinevus kodukandiga on, et kui Eestis olen mina selline kiirem ja Martin pigem aeglasem, siis minust on saanud flegma ja ma ei saa midagi aru, mitte et Martin kodus millestki aru poleks saanud, siin mina lihtsalt ei saa eluleolule yldse pihta.
K2trin

L6puks kohal!

Olgu siis kallid kaasmaalased teavitatud ja tervitatud, et oleme saabunud oma sihtpunkti - Austraaliasse. Uskumatu, aga t6si. Kogu selle jama kiuste, mida pidime l2bi elama Vantaa lennuv2ljal ja sellele eelnenud p2evadel Tartus... oleme nyyd v2sinud ja 6nnelikud. Veel p2ev enne oodatud v2ljalendu, mis pidi toimuma 15.septembril, olime "t2nuv22rses" Majakareiside buroos ja loomulikult ei saanud pileteid. Kui siis kaks p2eva edasi lukatud reisi juba Helsingis ootasime je endiselt lennupiletied v2lja lunastades teada saime, et need on maksmata, tuli nutuklomp ikka kurku kull. L6puks onu Muphey seaduse kohaselt kui olime juba vargsi hakanud m6tlema kodumaale naasemisele, saime oma lennupiletid 5 minutit enne check-ini l6ppu k2tte. Oh, seda jooksu (arvan, et 1500m rekordit hoiame nuud meie). Tormasime m88da k6ikidest hiinlastest, 6nneks nad muud keelt peale oma emakeele ei osanud, hingeldasime ja pugesime igasugustest keelutsoonidest l2bi..... ja j6udsime. Lennureis oli loomulikult pikk ja v2sitav ja t2psemalt r22gime ehk kunagi hiljem, sest v2simus on v6tnud maad ja varsti l2heme magama.

T2na on esimene p2ev sellel mandril ja sellesse p2eva on mahtunud : saabumine, tutvumine linnaga, asjaajamised telefonide ja pangaarvetega, kohanemine olukorraga, kus v2ga v2ga paljud asjad on hoopis teistmoodi, kui meie Eestis oleme harjunud. Aga sellest ka hiljem. Sest ka interneti k2ttesaadavus on na nigelam, kui kodumaal.

Viibime Bondi Beachi l2histel yhe hea eestlase Ingridi ja tema poiss6bra Alisteri pool.
Mainiks siis 2ra ka uued telefoninumbrid, sest eesti omadelt meid kahjuks tagada ei saa kuniks oleme tagasi j6udnud.
Martin +61420263893
K2trin +61420264934

Helsingis lennu jamade keskel

Pilt Erki Uusile ehk kuidas v6iks k8iet88d 2ra kasutada sissetuleku allikana.

Nonii. Kõigepealt kiidame siinkohal tublisid kommenteerijaid. Nii võib asjast asjagi saada :)

Aga see, mida ma tegelikult öelda tahtsin on tõsiasi, et tänasest alates pole me enam "õnnelikud" autoomanikud. Nüüdsest kihutab Eesti teedel meie Õlihäda-Golfiga ringi maanteehirm Igor. Koplist. Tuult tiibadesse !! (Igaks juhuks mainin, et Igor ikkagi ostis meilt auto.)

Üks mure siiski veel orgunni poole pealt on. Nimelt, pole me saanud kätte oma lennupileteid. Eks paistab. Lubati teisipäevaks.

side lõpp.