kuu aega on täis saanud

Oleme Austraalias olnud juba kuu aega. Ei saagi nagu aru. Või siis natuke saab ka, sest mingite asjade järele on igatsus tekkinud, tegelikult mitte igatsus, vaid heldiv tunne: sügis ja sellega kaasnev pidev sopp, Nils ja tema iseloomu näitamised (loe: hammastega tagumikku hüppamine), eestikeelsed poed ja arusaadav hinnalipik, kassikohuke, kamin ja selles praksuv tuli, tuttavad inimesed jne. Kui niimoodi mõtlema hakata, siis on koduseid asju ikka palju ja siin neist mitte midagi. Vastukaal ka muidugi olemas, sest siin ju miljon kraadi sooja, kängurud (mida ei saa mainimata jätta), mitte ühtegi kohta/kodu, kus end paikseks seada, mitte ühtegi tuttavat maanteed, väga huvitava maitsega sai, maailma kõige jaburam töö jne. Nii veider. Olemegi Austraalias.
Täna põen näiteks pisukest ülekuumenemist, mida vaigistan aloe vera geeli ja jääkottidega.
Ahjaa, üks üleskutse veel, missugune see lõunarist välja näeb? vahel on õhtuti siin väga ilus tähistaevas, mida väsinud kehaga naudelda saab, aga mitte midagi sellest aru ei saa, seepärast tahakski vähemalt lõunaristi osata vaadata.
Kätrin

Tööhoos

Hõissa. Tööl läheb nüüd siis teine nädal ja oleme täitsa elus. Tutvustaksin meie päevagraafikut. Meil siin on tekkinud omamoodi rutiin. Ärkame 4.45. Volvo alustab oma päeva kell 5.45 ja töö hakkab 6.00. Kell 10.00 on smoko ehk siis esimene paus. 13.00 on lõuna ja 15.30 on kojusõit. Siis tulevad varustusehooldus, isiklik hügieen, õhtusöök, valmistused järgnevaks päevaks, simpsonid, õhtunaps (nagu proletariaadil ikka), loba. Hiljemalt 21.00 vajume unne.

Tööl hoiame üksteisel motivatsiooni üleval arutledes tähtsatel ja vähemtähtsatel teemadel. Näiteks, et kas siis kui meil kunagi oma kasvuhoone on, paneme me ka tomatid viie traadi vahele või mitte.. Eks näis.

On veel teisigi mõtteid mida mõlgutada. Ehk et, mis saab edasi, kui me siit tõepoolest kunagi edasi liigume. Momendil tundub poolteist kuud ikka jube röögatu aeg olevat. Aga ikkagi. Suundume põhja ? Detsembri lõpp ja uue aasta algus on seal metsikult palav ja muidu troopiline. Kauaaegne unistus New Zealand ? Tundub väga ahvatlev ja peab uurima, kui kulukaks see meile kujuneb? Üsna kindel on vististi see, et peaks ära käima Fraser Islandil, mis on meile väga lähedal. Turistikas küll, aga ikkagi. Põhiline on unistus, et ükskord me enam ei rüga ja istume varbad vees ja libistame kes mida.. Mott.

Karavanpargist kah. See on omamoodi koht. Siin elab ligikaudu 50 inimest. Selline armas külaelu. Paljud täitsa püsielanikud. Näiteks Needle, kes on naabriks, toob meile vahest virsikuid, sest ta korjab neid. Muuseas, Needle aitas meid hädast välja ka Childersis. Kui me käisime poe tiirul linnas, siis jäid Nadeždal tuled põlema. Oh häda. Tagasi tulles oli akuga jokk. Õnneks juhtus linna ka Needle, kes kohe abivalmilt oma aku pealt meie auto käima pani. Lisaks veel pärast siin karavanpargis äragi laadis. (kes oskab kohe paugust öelda, kuidas inglise keeles võiks kõlada need krokodilli juhtmed, millega ühe auto aku pealt teist käima panna ? eh). Leidub ikka vahest häid inimesi.

Üks asi veel. Meil siin teatavasti on puudus infost muu maailma kohta. Telekas on küll olemas, aga peamiselt tuleb siit kohaliku osariigi uudiseid ja muidu jama. Näiteks Tantsud Tähtedega, Jumal Tänatud Et Sa Siin Oled, Võta või jäta jne. Eile õhtul oli aga selline asi, et järsku hakkas rääkima Austraalia peaminister. Rääkis umbes nii, et mujal maailmas (pidades vist silmas USAd ja Euroopat) on nüüd tõsine majandusjama, aga meil siin on ikkagi omaette ja tugev süsteem. Kuigi rasked ajad on NÜÜD käes. Ja elame need üheskoos läbi ja blabla.

misvärksiison?

Hansa

Mina tahaksin siiski oma juba lemmikteema juurde naasta – tomatitaimed. Meie hea põli on vist otsa saanud, sest tangidega me enam mööda põldu ringi pole jalutanud ja traate naksutanud. Viimased paar päeva oleme eriliselt jälgi asjaga tegelenud. Nimelt viidi meid ühele põllule, kus ka kunagi auväärsed tomatitaimed kasvasid, nüüd on neist järgi jäänud ainult kuivanud rootsud ja nende küljes mädanenud vaklu täis punased junnid. Meie ülesandeks on neid rootse traatidelt maha raputada: nägu on alalõpmata mädatomatit täis. Tõeliselt jälk. Ja mis eriti vastik on, et peale lõunat on mahakukkunud tomatid väga kuumaks läinud ja kui mõnele neist kogemata peale astud, siis tuleb vastu jalgu eriti kuum mäda. Vuh. Riideid iga päev ka pesta ei saa, sest päike loojub siin kell kuus ja need ei jõua hommikuks ära kuivada, vagunis ju ka küttesüsteemi pole. Nii me siis haisemegi. Täna tuli mitu korda tööl olles okse üles, sest see hais on ikka ...........tugev. jätan nüüd oma tomatiteema. Järgmine kord jälle.

Martin ennist siin kirjutas, et õhtuti on meil arutelud. Praegu kuulan Krissu ja Martini juttu pealt ja pean tõdema, et väga loogika küllane see vestlus pole. Justnagu räägiks tööst, aga vahele viskab ikka jaburat teksti ka. Sürr kamp meil ikka. Aga koguaeg töö ümber me elu ka ei keerle. Eile näiteks käisime kängurujahil – mitte püsside vaid fotokatega. Tulemusetult. Ja mitte sellepärast, et poleks kukruga tüüpe näinud, vaid me lihtsalt ei saanud neid õige valgusega kaadrisse. Kõige rohkem näeb känguruid päikese tõusu ja loojumise ajal ja kui eile kamp välja ilmus oli paraku juba liiga pime. Aga ägedad on nad küll. Loomade rubriiki võiks panna ka veel ühe uue eluka, keda me näinud oleme õigemini mina nägin: uss. Rapsisin tomateid ja järsku hakkas üks puhmas imelikult sahisema. Kui olin näinud rusikasuurust ussipead, ei pidanud ma enam vajalikuks sinna kauemaks silmitsema jääda, et kui suur see uss ikka on. Taganesin vaikselt ja siis pistsin kisama ja rohkem ma sel päeval sinna kanti rapsima ei kippunud. Pärast kui ühele kohalikule vanamehele ütlesin, et ärgu ka tema sinna kanti mingu, sest seal uss, ütles ta mulle seepeale ainult, et veel üks? Ma olin nõus kaks korda jalapeal ära minestama. Mis mõttes veel üks? Nad olid hommikupausi ajal ühte musta ussi ka näinud. Ta seletas mulle veel, et mustad ja osad pruunid on mürgised, ülejäänute värvidega ei pruugi olla. No ma ei tea. Ükskõik, mis värvi ussiga ma veel peaksin kokku puutuma, mina teda torkima ei lähe (korras jooksid külmavõdinad üle selja).

Mis siis veel? Inimesed. Meil on siin juba täitsa omad tuttavad tekkinud: Needle (Martin juba mainis ka teda), siis karavanpargi perenaine Soraya, kes on täitsa Pippa moodi kodus ja võõrsil seriaalist, selline hea ja sõbralik. Näiteks eile, kui olin oma hambaharja ära kaotanud, tuhlasime tükk aega tema vabast ajast koristustarvete ruumis, et äkki on see sinna sattunud. Ei olnud. Peab uue ostma, sinnamaani pean Matu omaga läbi ajama. Aga Soraya on tõesti tore, nii hea on pärast tööpäeva muda- ja mädakäkkidena koju jõudes näha emaliku naeratusega Sorayat, kes siis siiralt küsib, et kas oled väsinud või et kuidas sul päev läks. Tavaliselt ka inimesed küsivad seda koguaeg, aga harva õigemini mitte kunagi ei mõelda seda päriselt. Meie perenaine paistab mõtlevat.

Veel inimestest. Ei saa ikka üle ega ümber tööjutust. Meie boss, Kelvin, kes on märkimisväärne oma fantastilise inglise keele pärast. Temast ei saa ikka muhvigi aru. Oleks siis, et saaks huultelt või näoilmest midagi välja lugeda, aga ei. Tumedad päikseprillid ees ja rääkides see suu ju ei liigugi, temast saaks hea kõhurääkija. Ja Kelvinil on valge džiip kastiga. See on meile väga oluline teada, sest kui smoko pisut pikemaks venib ja märkad põllu poole kihutamas valget autot, siis tuleb imekippelt kindad kätte ajada ja töötegemisnägu ette manada. Selle patustamise oleme õppinud kohalikelt töötajatelt, kes mu meelest ainult smokosid peavadki. Täna juhtus üks jabur asi ka seoses meie töö tegemisega. Tavaliselt lõõbivad kohalikud meie kallal, et ärge kiirustage ja tehke ikka aeglasemalt jne (kusjuures me pole üldse kiired, me lihtsalt ei uimerda – eestlased ju), aga täna tuli sama jutuga meie juurde ka Kelvin isiklikult. Pidime rahulikumat võtma, sest tal sai töö otsa. Ilmselt olime oma nädalamahu juba täis töötanud. Väga imelik, sest näiteks mina olen omast arust ikka eriline pussukott seal põllul, füüsiliselt nõrk, mis nõrk. Aga töömahu täis saamist kinnitab ka see, et Kelvin jagas meile ülesandeid ikka eriliselt kilplaslikul kombel. Kui ta oleks alguses ära rääkinud, mis lõpptulemust ta tahab, siis oleks see põld juba eilseks kindlasti tehtud olnud, aga nüüd ta leiutas meile aega venitavaid meetodeid. Vot, selline lugu.

Kätrin

Childers

Nüüdseks on asjad natuke muutunud. Nädala alguses, siis kui oli minu järjekordne stand-by päev ja mitte midagi polnud teha võtsin kätte ja hakkasin Bundabergi töö-hostele läbi kammima. Äkki on kusagil vaja kolme paari töökäsi? Ei olnud! Ühes hostelis vaadati mind eriti sügava pilguga ja öeldi, et minusugusele küll tööd pole. Kohe ei teagi, kuidas suhtuda. Ju ma siis olen ikka imelik. Aga jonni ma ei jätnud: helistasin Harvest Traili, mis on selline süsteem, mis viib kokku farmi ja tööotsija. Helistasin, pusasin austraalia inglise keelega ja sain hunniku kontakte. Hakkasin siis ka neid ilusasti läbi kõlistama ja ikka ......ei midagi. Ja siis läks asi veidraks, kell pool viis helistas mille üks farmidest tagasi ja ütles, et neil vabanesid mõned töökohad, et kui me tahame neid, siis peame tunni ajapärast Childersis olema (54km Bundabergist, meie senisest asukohast). Mõeldud, tehtud: 15minutiga asjad koos, hosteli paberijurad korda aetud ja olimegi oma Volvos ja teel Childersi poole. Ja nüüd ongi siis „õnn“ käes: 9tundi päevas, 6päeva nädalas ja 2kuud järjest teeme päris tööd. Füüsiline ja farmis, nii nagu peab.
Kätrin.

Tegeleme peamiselt siis tomatitega. Just nende samadega, millised kasvavad ka Eestis. Ainult selle vahega, et Eestis kasvavad tomatid kasvuhoones, aga siinmail põllul ja veel sellistel, millel pole otsa ega äärt. Ei oskagi kuidagi nimetada seda, mis tööga täpselt tegu on, sest Eestis sellisele tegevustele vastet polegi. Ühesõnaga, teeme kõike, mida nende taimedega teha annab. Näiteks esimesel päeval rapsisime taimi, teisel lõikasime lahti traate, kolmandal sain mina lisaks ka lõikuda taimede pealseid (olles ATV järel olevas kärus ja käes hekilõikur). Vahel me siin ikka imestame, et mille peale annab tööjõudu raisata, aga teisalt ei ole ju meil muud teha kui tegeleda sellega, mis on ette antud.
Ei saa üle ega ümber ka inimestest, kellega meil siin tegeleda tuleb ning kes meid ümbritsevad. Kollektiiv on tõepoolest kirju. Tõsi, siin farmis ei ole millegipärast „silmi“, kes Bundabergis kõikjal viibisid. Huvitav, miks.. Selle eest on siin küllaga kohalikke, no võiks öelda, maakaid. Kui soovite, hillbillysid. Nendega on see häda, et nad räägivad justkui inglise keelt küll, aga aru ei saa mõmmigi. Aga nad on hästi abivalmid ja positiivsed.
Kui kiiresti võib elu muutuda..........
Martin.

Ma nüüd pöörduks tagasi juba armsaks saanud tomatitaimede juurde. Möödas on esimene töönädal ja ka villid kätelt on vaikselt kadumas. Oh jah. Tahaksin nii kangesti oma statistika nurka teha. Kuigi Matu ja Krissu mind sellega suhteliselt „tögavad“, teen ma näo, et tegelikult ma ei hooli, sest statistika arvutamine on ainuke tegevus põllul, mis vaimu pisutki elul hoiab. Nii. Kõigepealt põllu kirjeldus: tegemist on siis 350 meetriste peenardega, kus iga 3,5m tagant on maasse pandud postid, mille külge on seotud viis peenra pikkust tomatitaimede toestustraati. Kaks ja pool päeva tegelesin sellega, et neid kinnitustraate iga posti küljest lahti lõigata. Kokku oli sel põllul neid peenraid 69km ja 300m, poste seal vahel 19800 tk. Ühe päevaga (9h) kõnnib läbi umbes 10km peenraid ja liigutasin oma käsi tangidega traadi lõikamiseks 5714 korda. Mu boss ütles selle kohta küll easy job, mida see tegelikult ka ongi, aga appi kui nüri. Kas sa kujutaksid ette kõndida päev otsa mööda põldu ja lõigata ühte traati. Ma ei kujutaks, kui ma seda ei teeks.
Kätrin

Kogu tööjutust võib jääda mulje, et meil on raske ja halb. Tegelikult ei ole ! Meil on hea meel olla siin Childersis. Siin on hubane ja head ülemused. Tulime "linna" internetti ja sisseoste tegema. Childers, muide, on umbes meie Türi suurune linn. Sõidame tagasi koju ja Kätrin hakkab tegema pannkooke. Elagu vaba päev.. Ja veel, et eile käisime paar kiltsa eemal oma karavani pargist ja nägime mitmeid kängurusid, kes ringi uitasid. Üks neist oli ikka hirmuäratavalt suur. Kalpsas eemale meid nähes, aga jäi ohutust kaugusest uudistama.

Vanemlik hoolekanne olgu mureta.
Kirjutamiseni.

Tööst ka. Pühapäev on siin tööhostelis ametlik puhkepäev. Nii et täna pole me mitte midagi teinud, laiskus on võimust võtnud. Ka eile oli suhteliselt tühi päev, see tähendab, et tööle sai kogu hosteli rahvast, mis on umbes 80 inimest, 7inimest. Meid nende õnnelike seas polnud. Imelik, aga töölesaaja teb mind kadedaks küll. Süsteem käib siin niimoodi, et kella poole seitsmeks pannakse infostendile nimekiri farmidest ja siis selle alla on loendatud inimesed, kes sinna tööle lähevad. Ärritav olukorra juures ongi see, et kunagi sa ei tea, millal ja kuhu sa tööle saad. Oleme siin olnud juba teisipäevast saati, mina olen tööl käinud kaks päeva, Martin ka kaks ja Krissu ainult ühe päeva. Nõme. Kogu teenitud raha läheb magamiskoha rendi maksmiseks ja võibolla ei saa sedagi raha kokku. Majanduslik olukord hakkab muutuma täbaraks. Just natuke aega tagasi pandi homne plaan nõelaga seinale ja loomulikult minule sealt hääd uudist polnud. Martiniga tundub nüüd juba vist veitsa paremini minevat, sest kui sind juba ühte farmi mitu korda kutsutakse on tõenäosus suur, et sa saad sinna alaliseks töötajaks ja Matul juba teine kord minna Mario farmi, kus ta siis korjab neid imepäraseid sweet potatosid ja hiljem ka pakib. Minul ja Krissul pole sinna kindlasti võimalustki saada, sest meil selle töö jaoks vale sugu.

Muust nagu polegi rääkida, tööinimese mured. Väk.

Tegelt on ikka. Eile oli meil kohalik väga traditsiooniline üritus, ehk siis BBQ. Midagi märkimisväärset polnud, nagu ikka. Söök jook pärast mida enamik läksid klubisse, meie säästurežiimi mõttes jätsime selle vahele. Kõik.

Nüüd väike pühendus meie kodusele ornitoloogile. Raimu, ma üritasin kangesti täna mingisugust väikest lindu fotokakaadrisse saada, et sul jälle lindude välimäärajaga tore oleks, aga....ma ei saanud. Kuna mul homme vaba päev, üritan teda tabada.

Lihtne postitus.

nii. Istume Bundabergi raamatukogu pargis, kust meie sissekanded siin linnas Eesti poole teele lähevad. On reede õhtu ja mõtleme, mida sellega peale hakata, sest homme ei pea üdivara tõusma ja rühmama minema. Millest on paradoksaalel kombel kahju.. Tööst räägin vast hiljem. Tahaksin hoopis juttu teha eilsest juhtumist. Mõtlesime Kätriniga, et pole ammu napsutanud. Mõeldud tehtud. Kuna kohe meie hosteli vastas üle tee on säärane koht nagu Banjos (loe: bändsjos), siis sinna me ennast vedisimegi. Koht on tore. Istusime ja sumistasime omavahel, kui ühel hetkel tuli meie juurde üks entusiastlik tegelane ja küsis, umbes nii nagu juhtub iga kord poodi minnes, et kust pärit olete ja kuidas läheb ja nii. Aga siis, kui ta kuulis, et minu nimi on Martin, ütles ta, et nüüd ta peab meile kõvasti välja tegema. Ja tegigi. Sest tema poja nimi olevat ka Martin. Kes teab. Juttu jätkus igatahes kauemaks. Selgus, et tegemist on pubi manageriga. Imelik ja tore sell ühtaegu.

Hostelist räägiks ka. Hosteli nimi on City Centre Backpakers. Selline vanem maja, aga täitsa kannatab olla. Huvitav on siinkohal see, et 90% selle hosteli elanikkonnast on "silmad" ehk et pärit kusagilt hiinast või sealtkandist. Niiet rassiliselt oleme ilmselge vähemus. Üldiselt on nad toredad.. või noh jah. Toas oleme kokku seitsmekesi, aga pole hullu, täitsa talutav. Lisaks on meil ka rõdu, mis annab vähkene lisarõõmu, sest sinna saab töölt tulles riputada oma haisvad farmiriided.

Hansa

P.S. Kellel tuleb kange tahtmine meile kirju või muud nänni saata, siis aadress on: 216 Bourbong St., Bundaberg, QLD, 4670

Roadtrip. Lõpuks tööl.

Mis mõttes Martin peaks rohkem kirjutama, ma siin hullult pingutan, et anda ülevaadet meie kohalikust elust-olust ja siis tuleb Martin, kirjutab paar lauset tibinatest ja autodest ja ongi kohe ägemees. Ma tahan ka äge olla! Kas siis kui kirjutan millalgi väikese sissekande six-packidega meestest ja sexpoodide rohkusest, saan ka mina staariks?

Igaljuhul praegu kavatsen siiski jääda veel oma liistude juurde ja kirjutada elust-olust (vahemärkus: sixpacke on palju ja sama kehtib ka sexpoodide kohta.)

Esimene roadtrip on edukalt läbitud, Volvo on veel elujõuline ja meiegi vaatamata tohutule kuumusele oleme päris okeid. Meie auto, mille nimi on nüüd Nadježda, ei oma ju konditsioneeri st. autos on väga palav.

Sõitsime Sydneyst 1467km põhjasuunas Bundabergi, mille jaoks läks meil kolm päeva, võtsime asja rahulikult, sest ees meid ju ei oodanud midagi. Muidugi ega seda teekonda poleks vist võimalik olnud läbida ühe päevaga, sest teetöid oli palju ja New South Wales`is (esimene osariik, kus viibisime) oli kiirusepiirang linnades 60 ja maanteel 80km/h, vahepeal oli ka mõni üksik 100-ala. Liikluskorraldus oli veel harjumatu, Martin tahtis koguaeg mulle sülle istuda, sest ei jää ju meelde, et see kuramuse rool teisel pool. Üks vahepeatus väärib spetsiaalset äramärkimist: käsime ühes tillukeses veiniistanduses, kus saime päris palju tasuta veine degusteerida, see oli küll kangesti meelt mööda. Kaasa ostsime ka ühe pudelikese, mis aga maitsmisel osutus totaalseks peediks. Arvan, et peedi ostmise põhjuseks oli see, et hullult väsinuna ei tahtnud ma näiteks üldse selle mehega rääkida veinidest ja Eestist ja meie reisimise põhjusest, tahtsin vaid degusteerida ja vastasin enamvähem kõikide le küsimustele OK. Tema võis sellest järeldada, et oleme veiniteadmatud idaeurooplased (mida me tegelt ju ka oleme), kel raha ka nagunii pole ja müüs meile 10$ peedi. Olin pettunud. Ära sõites sellest istandusest nägime oma esimesi elusaid känguruid. Õnneks maanteel elusas versioonis neid ei näinud, küll aga viite surnud ruud. Tahaks siinkohal nüüd loetleda üles loomad, mida näinud olen: känguru, delfiin, pelikan, väike ämblik, Ibis, piison, erinevad veised, lammas, hobune. Emme, lehma olen ka näinud, samasugune nagu Eestis.

Bundabergist ka. Jõudsime eile siia kohale. Tegemist on väikelinnaga (55000 inimest), kuhu on koondunud väga palju backbackereid, sest linna ümbritsevad farmid. Nagu oligi arvata leidsime siit ühe tööhosteli, kus meie rõõmuks teatati, et lood on nüüd sellised - homme tööle. Täna käisimegi, õnneks oli lühike päev 3tundi punase mullaga põllul mingeid võrseid istutamas, millest peaks kasvama kunagi mingid magusad kartulilaadsed asjad. On ikka imelik küll, eestane on ikka tahtnud orjusest vabaneda ja siis meie, vabad eestlased võtame kätte maksame hullult peale, et uuesti kupja käe alla tööle minna. Täna nägingi esimest korda elus päris tööorju (meie) ja päris kubjast( paks austraallane, kes karjus koguaeg, et rääkida ei tohi, tööd tehke kiiremini ja istutusvao lõpus, mis oli ligi pool kilomeetrit pikk, saime preemiaks juua, aga mitte palju, sest kiiresti vaja ju tööle naasta). Muidu oli enamvähem normaalne, sest ilm oli pilvine, tuuleke ka liikus ja töötunde oli ainult kolm. Eks homme näeb kui 8h tööpäevalt koju roomame. Ahjaa, see punane muld, sellega on mingi teema, see ei tule keha pealt maha. Näiteks meie valge matsalka on nüüd roosa, tõenäoliselt paari päeva pärast juba tume roosa ja sama kehtib ka käte kohta, hüvasti maniküür.

Nüüd peaks süüa minema tegema: riisi, juurikaid ja soodushinnaga liha (3$ kilo loomaliha). Täna ostsime soola ja pipra ka, järelikult võiks tänane söök juba maitsega tulla.

Martin oma Nadježda süles.

Veiniistanduses.

Kängurud