20.mai

Eile olin mina pea, et ainuke, kes töötas, täna on tulemus käes. Kui ikka kaheksa tundi vihma näkku sajab ja katusealusest on kujunenud tuulekoridor ja jääkülma veega sibulaid puhastad, siis on ju suhteliselt loogiline, et vappekülmadest võib kujuneda külmetus. Eile õhtul tundsin, et kuidagi nõrk on olla ja kraadides selgus, et väike palaviku vimm on võimust võtnud. Lootus, et hommikuks on kõik üle läinud oli naiivne. Nüüd olen haige.
Istun toas teki sees ja lõdisen. Õues sajab meeletus koguses vihma, meie hoovis olev bassein pumpab kontstantselt vett välja, et üleujutust ei tekiks. Täna on kõigil vaba päev, farmeri elu. Isegi meie auto on otsustanud farmi mõtteviisiga kaasa minna: vihmaga ta ei tööta.24.mai
Terve see eelmine nädal oligi üks suur vaba päev. Ma olin haige ja vihma sadas ikka kogu aeg. Nüüd tundub, et hakkab selgemaks minema, tervis on ka korras ja vististi kogu hostel on valmis jälle tööle naasema.

Eilsest ka..
Päev algas ühe äärmiselt veidra üritusega: nimelt üks mu sibula töökaaslane lahkub töölt ja toimus teepidu. Ilmelikul kombel kutsuti sinna ka mind kui kauaaegset töötajat :D Võtsin kotikese eesti kommi kaasa ja läksingi. Tegelikult oli tegemist täiesti suurejoonelise lahkumispeoga, kuhu oli kutsutud ka kõik sugulased ja sõbrad. Selgus, et proua on ette võtmas ka kolimist teise osariiki. Nii me siis olimegi seal 40 austraallast ja mina. Üritusel oli ka programm: sinna oli kutsutud mingi juveelimüüa, kes presenteeris oma kaasavõetud võltsjuveele ja hiljem said kõik tädikesed neid hullunnud ostumaaniat ka rahuldada. Maksimaalselt sürr oli. Teepidu oli kella viieks läbi.
Ja siis hakkas olümpia lõpetamine. Laidley olümpiamängud kestsid 11.aprill - 23.mai 2009 Lõplik tulemuste seis jäi sel korral selline:I koht Enn
II koht Ints
III koht Kontus
IV koht Kukk
V koht Elton
VI koht MartinTseremoonia oli ametlik: auhinnad olid kokkuleppeliselt joodavad ja lisaks kaunistas Võitja 2009 rinda ka suursugune rosett. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ......meri põlvini. Oma eilse päeva lõpetasime hommiku valguses..... ja nüüd olen ootamas mida kaunist on tänane päev toomas :D

Käta

Day Off

Tänane päev on soe, kuid vihmane. Nii vihmane, et kogu meie hosteli töökast kollektiivist viibivad tööl vist ainult kolm inimest, sealhulgas ka Käta. Selline see maaelu on - loodusega ühes rütmis :)

Tegelikult on vahest mõnus, kui hommikul selgub, et ajuti ei peagi tööle minema ning selle asemel saad nautida vihmaidülli.

pilt on üleelmisest jaanipäevast Eestis :)

no eile oli siis see kostüümipidu

pidu oli mega.............. teemaks oli siis litsid ja mehed naisteks, naised meesteks ja hea ja paha. mina olin siis kole pruut ja ma olin rohkem nagu paha. Martin oli GIGOLO.

mina ja Martin

Kukk, kes on tegelikult hetero ja Martin
Marvin, kes samuti tahab tavaelus rohkem tüdrukuid, aga eilses rollis oli ta rohkem kui ehe.
Fotolavastus Intsust.
grupipilt
medõde ja kole/õnnetu pruut.
Enn, kes oli vastik vanamutt. ja oluline detail oli, et tal oli sokkidest tissid, mis riisi täistopituna rippusid põlvini.
Gigolo ja hosteli perenaine litsina...
Gigolo eesti litsidega

laupäev

Kuna täna on meil mõlemal vaba päev, siis tuiasime Kätiga küla vahel ringi ja ajasime kokku riideid ja aksessuaare tänaõhtuse kostüümidraama tarvis. Sellest kirjutab lähemalt vast järgmine kord..

Peale mõnusat Gold Coasti külastust oleme taaskord sukeldunud töörutiini. Kätil ikka sama jama - puhastab ja pakib rohelist sibulat. Ta on seal nii kaua juba olnud, et ühel päeval pidi olema teistele seljakottidele natšalnikuks. Ka minul on endiselt leivaisaks sama farm. Ainult, et töö on nüüd uus. Nimelt tegelen praegu virsikupuude pügamisega. Töö on üsnagi füüsiline ja lisaks peab olema ka kiire, sest enam ei ole meil tunnipalk, nüüd teenime iga pügatud puu pealt kindla summa. Algselt oli see summa väga väike ja puud hästi suured nii, et hakkasime kahtlema, kas seda ikka mõtet teha on. Peale väikest survet farmerile ta seda hinda ka õnneks tõstis. Töö ise on selline, et töötame kolmekesi tiimis, üks pügab latvu, mina keskel ja kolmas võtab kõige madalamal olevad oksad. Päevas keskmiselt sada puud üritame ära pügada. Kuna meie tiim koosneb ainult eestlastest, siis moraali hoidmiseks heiskame igal hommikul koduvabariigi lipu oma töömasina külge. Ikka nii, et lipp lehvib üle puu latvade.

Mis veel.. Kuna farmitööst on tegelikult juba ammu villand, siis peame ikka aeg-ajalt plaane, et mida huvitavat teha võiks. Siis on, millest tööl olles unistada. Ühesõnaga, suuri plaane pole, aga väike, kuid kindel plaan on minna kusagile teatrisse, et toita oma kultuurivajadusi. Brisbis saab kaeda La Traviatat, ehk läheme sinna..

Üks asi veel. Inimesed ei saa kuidagi olla ilma traditsioonideta. Meil on siin hosteli rahvaga igapühapäevane traditsioon pidada maha jalgpallilahing - Eesti vs. Maailmameeskond. Olles enne korduvalt lüüa saanud, suutis Eesti koondis eelmisel pühapäeval oma kauaoodatud esimese võiduni. Teatud mööndused seal küll olid, aga las ta jääb.. võit on võit.

Ning last, but not least kuramuse külmaks on läinud siin õhtuti ja hommikuti. Ostsime loomulikult väikese puhuri. Vähemalt toas on soe.

Lõppu veel väike galerii mõõdunud nädala väljasõidust rohelusse. Külastasime Wivenhoe dammi, kust kogu siinne ümbruskond oma joogivee ammutab. Lõbus oli.

Kuidas me Martini sünnipäeva tähistasime.

• Kolmapäeval oli väike kook ja väike laul ja väike istusime.

• Neljapäeval oli pidu: Martin pidas koos Intsuga pidu. Kartulisalat, ahjuliha, Eesti sinep, õlled, pool ja coon (pakivein). Viina polnud (liiga kallis). Pidu oli peaaegu „Meri põlvini“ kuigi tegelikult oli tegemist siiski veel töönädalaga, seega sai pidu suhteliselt mõistlikul ajal otsa.

Seletus küsimusele miks kooki söödi kolmapäeval mitteneljapäeval?: sel aastal tegime selle kohvi ja konjakiosa päev varem. Elukogemus on näidanud, et tavalise ühepäevase peo puhul kunagi ei jõuta naudelda kooki, kohvi ja konjakit. Vot.

• Ja siis reede.
  

Kõigele vaatamata võtsime endale pisikese puhkuse. No ei saa ju koguaeg ka ainult.....farmis olla. Tegelikult leidsin hea ettekände reisuks, et vaja ju Martini sünnipäeva, lausa juubelit, kahekesi tähistada. Netis natuke ringi surfates, leidsin midagi päris surfamiseks. Gold Coast ja sealne rand nimega Surfers Paradise. Tegemist on Austraalia Miamiga, kus on olemas kõik võimalikud ja võimatud meelelahutuseks välja mõeldud komponendid. Kallis turistipesa. Meil nii kalliks ei läinudki, sest ühel peenel hotellil oli pakkumine kaks ööd ühe hinnaga. Ja lõpuks selgus, et maksime ka sellest poolest hinnast ainult pool. Igati sümpaatne juhtum.Meie hotellituba oli nagu korter, suur korter. Suur vannituba vanniga, elutuba, magamistuba, söögituba, kaks rõdu, eraldi hiigelsuur garderoob, kuhu meil muidugi midagi panna polnud ja siis veel köök kõikide võimalustega. Seljakotiränduritena pole me väga harjunud, et köögis on ahi, nõudepesumasin, sügavkülmik, kõik vidinad söögitegemiseks, sealhulgas ka lihatermomeeter ja mõõtmiskopsikud. Udupeen oli. Nii me siis veetsimegi eelmise nädalavahetuse hotellis mõnuledes ja ookeani lainetes hullates. Rand oli meist 100m kaugusel. Kui siiski tekkis tunne, et no seda 100m on ikka liiga palju, et ei viitsi minna, siis nautisime rõdult veiniklaasi taga ookeani vaadet ja ujusime hotelli basseinides. No oli ikka mõnna küll hommikul enne sööki käia spas mullivannis ja saunas. Selle puhkusega tuli jälle valge inimese tunne peale. Õhtuti võtsime hullult hoogu, et nüüd lähme kuhugi peole või vähemalt baaridesse, aga ei, linna keskusesse jõudes võtsime koha sisse pargipingil ja hoopis tegelesime tundide viisi oma lemmiktegevusega: inimeste vahtimisega. No seal oli ka mida vaadata: kusagil kaheksa paiku hakkasid kärusid lükkavad emmed ja käevangus jalutavad vanapaarid asenduma ülesvuntsidud mimmudega ja natuke svipsis ägekuttidega. Ja mitte ükski neist vaatamisobjektidest ei olnud kuidagipidi sarnane eelmisele. Kirju oli. Kui meil sellest kambast siiber sai, ei olnud ikka tunnet, et nüüd pidutseks. Palju parem mõte tundus rannas jalutamine. Öine ookean, valgustatud vaid linnakumast, mega romantiline. Seal tekkis äärmiselt, lausa äärmuslikult, vaba tunne. Jooksime paljajalu vees, pritsisime, kiljusime ja pidime ka aegajalt tegema nägu, et ei näe kui möödusime järjekordsest paarikesest, kes oli otsustanud rannas armastust teha. Aga sellest me ei hoolinud üldse. Ikkagi oli äge vees solberdada, sest veetemperatuur oli kõrgem õhu omast ja tegelikult oli ka muidu väga soe. Kui Laidleys on õhtuti ikka, et paned oma kõik kaks kampsunit selga ja ikka lõdised õues laua taga, siis sealsed soojad ookeanituuled tõid suveilma rannikule ka ööseks.