Uuel aastal uue hooga

Nüüd on siis uus aasta täie hooga pihta hakanud. Võib vist öelda, et oleme siin Laidleys juba täiesti lõimunud ja omadeks saanud ning õhtuti töölt koju tulles koguneme laua äärde, et puhuda juttu ja mõnusat äraolemist nautida. Meil muidugi tööpäev koju saabumisega ei lõppe, sest üle tuleb veel käia vetsud ja dušširuumid ning valmistada ette järgmise päeva lõunasöök. Selline see meie rutiinikene on. Asisemalt loksub töögraafik paika loodetavasti esmaspäevast, sest esimesed kaks nädalat olid rohkem juhuotsade päralt. Kogemuslikult oli see tegelikult huvitav, sest kahe nädala sisse mahtus: pähklifarmis oksade korjamine, maisi korjamine, kaitsetelkide mahavõtmine päevalilledelt, oliivipõõsaste rohimine liigsest heinast, sibulapealsete pakkimine. Kätrinil melonite korjamine, virsikupuude harvendamine ja rohimine lillefarmis. Vahemärkusena seda, et Käti pidi virsikufarmis sõitma suure džiibiga kuni põlluni ja tööpäeva lõppedes jällegi tagasi. Džiip oli ainus võimalus põllule pääsemiseks, sest tee sinnani oli kõike muud kui sirge ja kuiv (olin pehmelt öeldes kade). Kätil oli õnne ja sai eelmisest nädalast statsionaarsema töö peale ja lillefarm ongi edaspidigi kindel töökoht. Seal peab ta põhimõtteliselt vist rohima meetrikõrguseid lilletaimi – selliseid, mida Eestis kasvatatakse kodustes tingimustes ja tavaliselt suureks ei kasva.

Peab tõdema, et töö pole olnud siinkandis nii kontimurdev kui neetud tomatid Childersis, aga töö on töö ja kellele see töötamine ülepea meeldibki. Nagu mainitud, lubati minule alates esmaspäevast statsionaarset tööd selles virsikufarmis, kus Käti juba paar päeva töötas. Pidada olema väga soe ots. Majanduslikus mõttes olimegi juba kitsikuses, aga nüüd on sellega jälle hästi. Ma arvan, et meie leivanumber on lüüa normaalsusega, sest peame kinni lubadustest ja katsume olla muidu tublid. Sellega oleme ära teeninud Anetti usalduse, kes on siin Homestyle`is perenaiseks. Tegelikult me ei tee selle jaoks midagi erilist, aga ülejäänud tegelased lihtsalt ei tule selle peale, et kui pärast söömist kaks liigutust teha ja laud ära pühkida, siis on ju sul endal sinna pärast hea uuesti istuma minna.. aga äägull.

Lihtsalt mõned märkmed ka. Muidu tuleb liiga töökeskne sissekanne.

Uue aasta võtsime vastu nii, et hüppasime kogu rahvaga basseini, ise üleriided selgas. Ja ilutulestikku markeeris šampuse avamine. Üllatasin teisi vormelipjedestaalilt tuntud pritsimisega.. Sõnaga, nalja oli nabani. Sai tantsu, oli muusikat, laulu ja muidu jauramist nagu ikka.

Ma olen hakanud tähele panama, et igal elukohal, kus peatume on oma mõju meile. Näiteks siin olen mina hakanud huvituma kokakunsti võludest. Siin kuidagi viitsib. Ja huvitav on ka, sest maailmaköökide erinevate võimalustega võid tutvuda igal õhtul.

Olen hakanud vaikselt ja salaja pusima saksa keelt, sest igaõhtusest satsist, kes ümber laua istuvad on üks meile juba sõbraks saanud saksa kutt Maik. Kätrin teeb lähemalt tutvust mandariini keelega ja teda aitab selles Taiwani tüdruk Yu. Vastutasuks õpetame inimesi eesti keeles kümneni lugema.

Siinne loodus on huvitav, kuna meie orgu (Lockyer Valley) ümbritsevad mäed. Käisime ühe mäe otsas, kuhu sai autoga sõita ning sealt avaneb hingemattev vaade. Lubasime endile, et läheme sinna millalgi päikeseloojangut vaatama.

Üks kummaline asi, millest pole juttu olnud, on siinsed sõida läbi alkoholipoed. Sõidad põhimõtteliselt ühest otsast poodi; tädi annab sulle kuuspaki; ja sõidad edasi. Minu meelest ei klapi see nagu kuidagi, ei soodusta just kainet liiklemist. Ja pealekauba on Austraalias lubatud 0,5 promilli. Ohtlik ma ütlen.

Niisiis, jääme siia nüüd mõneks ajaks siis pidama. Loomulikult hoiame ikka silmad kõrvad lahti ja kui tuleb kusagilt uskumatu pakkumine, siis oleme valmis ka edasi liikuma. Näiteks Melbourne`i. Kui ei, siis rügame silmad punnis, kuni on koos piisav ühik raha ja lendame hoopis Uus-Meremaale.

Ja head juba alanud aastat kah !

Hansa