pilt Verontsile lillepoest.
pilt Verontsile lillepoest.
Töötamine Austraalias on nüüd läbi. On jäänud vaid puhkamise ja mängimise osa. Laidley aeg hakkab ka ümber saama, veel viimane nädal ja siis minekut. Me oleme siin Laidleys ikka väga kaua olnud, enam ei saagi aru, et oleme Austraalias, sest Eestlaste hulk on siin ju ka suur ja see koht on koduseks saanud. Tunne on nagu viibiksime kuskil kommuunis. Võibolla kõige parem võrdlus meie praegusele eksisteerimisele oleks nõuka ajal tuntuks saanud maleva elu. Päeval töö, õhtul pidu ja kui veab saab sügisel säästude eest kooliminekuks uued teksad ka ostetud.
Siit edasi sõidame Melbourne`i. Kuna Martinile tundus lennukiga liikumine ebasümpaatne, siis lähme sinna hoopis rongiga. 27tundi. Tundub põnev, sest siiani oleme sel mandril liikunud ainult auto või lennukiga. Rongiga saame mõlemad rahulikult veinipudeli saatel aknast ümbrust vaadata ja lihtsalt tsillida. Eks see reisuke veits pikk tundub, aga äge ka. Melbourne on meil reisiplaanis olnud juba enne Eestist ära tulekut, aga kuidagi on nii läinud, et saame sinna minna alles nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi. Seal on mul plaanis galeriides ja kohvikutes end taas inimesena tundma hakata ja oma karjuvat kultuurivajadust leevendada. Suurlinn on ka hea oma paberimajanduse korda ajamiseks ja kui kõik see tehtud, siis ongi aeg Sydneysse minna ja sealt juba kodu poole.
Eelmised nädalad on olnud kõik ühesugused. Vabanduseks, et ühtegi sissekannet pole blogisse ilmunud saan öelda vaid seda, et ma proovisin küll. Mitu korda oli läpakas süles ja üritasin, aga kuidagi tundus, et mis ma ikka jälle sibulatest ja külmast ilmast kirjutan, ei tahtnud liigselt vinguda. Aga toona muust nagu ka polnud rääkida. Nii see jäigi.
ja nüüd veel mõned pildid eile toimunud Intsu ja Marvini ärasaatmispeost.