Eile oli siis Eesti Vabariigi aastapäev. Õnnitlused siitpoolt Teile kõigile. Meie hullumajas oli otse loomulikult ka selleteemaline üritus. Eelmisel nädalal said kapsad juba hapnema pandud, väike Viru Valge külmikusse muljutud ja vaim otse loomulikult valmis seatud. Kõik oli nii nagu peab, laualt ei puudunud maailma kõige koledamad täidetud munad, ilmatuma head singirullid, sprotid, Kalevikommid, keedukartul, isetehtud kotletid, kõige tumedam sai, mida siit leidsime ja mis põhilisem: Eesti lipp. Üritus oli väga mõnus ja kui aus olla ega ei mäletagi nii patriootlikku tunnetemerd kui eile meis oli. Kujutage ette: korralik kõne pika laua taga, mille valgel laudlinal on ainult eesti toit. Ümber kõige selle on istumas rahvaste Paabel ja kõik tähistamas Brisbane suuruse vabariigi sünnipäeva. Natuke tundsime end kui müügimehed, kes on korraldanud promoürituse. Aga hea üritus oli. Loomulikult nagu iga korraliku peaoga, kipub see olema tuju laenamine järgmisest päevast, täpselt nii oli ka seekord. Kaks tundi und ja rohev sibulameri oli jälle mööda liini minu poole liikumas oodates endale külge saada identifitseerivat silti: roheline sibul. Aga pidu oli seda väärt.
Vot sedasi. Ega meil siin väga midagi muud toimunud pole, töö ja natukese raha säästmine. See on kindel, et pooleteise nädala pärast Uus-Meremaale me rikkana ei lähe, sest tegime ühe suure investeeringu – meil on nüüd korralik fotokas Nikon D60. Aga raha osas me endid morjendada ei lase. Kuidagi saame ikka hakkama. Peaasi, et reisule.
Hullumajas muutusteta. Kõik on ikka nii nagu alati, sama rahvas, samad naljad, sama ilm, sama rutiin jne. Eelmisel nädalal sai Laidleyst ikka väga siiber. Kaua sa siin Audru suuruses külakeses ikka vaimu värskena suudad hoida? Teistel tundub see lihtsamini minevat – nagu ikka, kõigil teistel on lihtne, ainult mina pean üksi rabama :D no nii hull asi ka pole, aga 9nädalatLaidleys ja viis kuud Austraalias on täpselt selline aeg, kus tahaks juba midagi uut. Suurt ja ilusat. Eile hakkasimegi veiniklaasi taga siis unistama Uus-Meremaast, oeh kuidas juba tahaks puhata ja mängida. Tõenäoliselt Eestist majandussurutisest/lamatisest vaadates tundub küll, et no mida te seal virisete. Aga ikkagi inimene olen ju, ikka on halb. Tegelikult halb pole, lausa väga hea, liiga hea, seepärast tahakski midagi veel paremat. Harjunud olen selle paradiisieluga. Mu meelest on see juba päris hullumeelne. Olen täheldanud, et meie kogukonnas e. hostelis Laidleys võib täheldada täiuslikke hullumaja sündroome: kuna siin on tõesti väga muretu ja suuremate sündmusteta elu, siis inimesed hakkavad:
variant A. Väikseid probleeme välja mõtlema ja seejärel neid ka uskuma
variant B. Otsima endale jaburaid tegevusi. Näiteks ujumislauaga tennist mängima või omaette tühja pilguga laulma täiesti arusaamatus keeles mingit rahvuslikku jorinat.
variant C. Otsima endale natuke rohkem asjalikke tegevusi – aga see nähtus on erakordselt harv.
variant D. Napsitama.
Ahjaa, tahaks sellest paari nädala tagusest vallandamisest natuke rääkida. Mind vabastati lillefarmist rohija ametikohalt, seejärel 2tunni pärast värvati taas ja siis 24tunni möödudes olin jälle prii. Minu ja tööandja vahel vestlust ei toimunud, kõik käis läbi hosteli perenaise, mis on erakordselt jabur. Seega polegi mul kõige õrnemat ideed ka, miks ma vallandatud sain. Pärast seda sündmustejada järgisin hullumaja sündroomide valikust varianti A. Võiks isegi öelda, et olin üsna kurb. Tubli ja korraliku eestlasena oleme siin pigem harjunud, et kõik kiidavad meie töötegemisi, aga jah, seekord läks teisiti. Tööta ma ei jäänud. Kuna Anette siiski uskus minu tublidusse, olin juba järgmisel päeval sibulafarmis rohelisi pealseid pakkimas. Kui aus olla, meeldib see töö mulle palju rohkem. Liini taga läheb aeg kiiremini, nad on minu kiirusest vaimustunud jatöötajaskond on päris värvika huumoriga. Ainuke miinus on, et käed haisevad kohutavalt sibula järgi ja nutta saab liini ääres sibulaid ühepikkuseks lõigates ikka parasjagu.
Üks eriliselt meeliülendav asi eelmises nädalas oli, et saime kolmanda paki Eestist. Vot see tuli ikka küll õigel ajal: jõulupiparkoogid, hunnik Kalevi komme, Vana Tallinn, millelt ühel vihmasel päeval punni maha kakkusime ja hea maitsta lasime, pool pudelist läks nagu kerisele, teise poole jätsime tallele. Saime veel ajalehti ja ajakirju, viis konservi sprotte, millest ka esimese karbi kohe paki avades sisse vitsutasime. Nii hea asi, et kohe.....ma ei tea. Igajuhul oleme ülimalt tänulikud selle 10kilo Eesti eest, mis meieni kuklapoolele õnnelikult kohale jõudis. Aitähh!
Ja siis sõbrapäevast ka. Sel aastal tähistasime seda. 14.veebruar oli põhjuseks, et Laidleyst korraks ära minna. Läksime Toowoombasse, 40km autosõitu ja Tartu suurune linnake oli meie ees oma kõikide võimalustega. Oli väga tore, kuigi see odav hostel, kus oma ainsa öö hullumajast eemal veetsime, osutus väikeseks lutikariigiks. Martin on üleni ära söödud. Ja see restoran, kus üritasime laristades meeldivat õhtusööki naudelda, sain mina Kiievi kotleti asemel paneeritud kanakoiva, mille sisse oli üritatud panna kiievi kotletile omane või. Aga hea asi oli, et mind lutikad ei puutunud ja Martin sai söögiks hunniku kaua igatsetud ribisid. Ja mina sain väga ilusa kingituse ka. Ilmaga meil vedas: oli meeldivalt sombune ja vihmane. Ja unistus külmatundest võttis reaalse kuju. Terve sõbrapäevale eelnenud nädalal oli meeletu kuumus, nii 50kraadi ringis. Ja kui laupäeval vihma sadas ja külm tuul tahtis jalgu alt viia, oli nii hää olla.
Nüüd oleme tagasi Laidleys ja tänu pisukesele puhkusele on vaim värskem uuesti sibulaid pakkima või viigimarju korjama.
Ühes eelnevas sissekandes palusime naljaga pooleks saata meile eestikeelset lugemisvara. Midagi Žižekilt. Räägitakse, et unistustega on see häda, et neil on kombeks täide minna. Või vähemalt osaliselt. Juhuse tahtel jõudis meieni raamat, mis kuulu järgi Eestis poelettidelt kaob nagu soe sai. “Musta pori näkku” Mihkel Raualt. See juhtus pea kaks nädalat tagasi. Raamatuga oli kaasas ka kaks eesti kutti – hevi- ja motomehed Indrek ja Marvin. Meri põlvini. No igatahes olime hämmingus, et selline kohtumine ülepea aset leidis. Võiks arvata, et kolkaküla Laidley on unine ja depressiivne väikelinn, kuid ei. Nojah, linn ise võib ju jama olla, aga „Kodustiilis“ hostel on koht, mis üllatab jätkuvalt. On draamat, naeru, pettumusi, unistusi, pidu ja mida kõik veel. Kokku teeb see ühe hullumajapuhveti küll.
#
26. jaanuar tähistasime Austraalia päeva väljasõiduga rohelusse. Wivenhoe tammi juures toimus simman. Rahvast vooris ojadena. Meile oli see üritus aga natuke pettumus, sest arvasime, et see on kõike muud kui pereüritus. Istusime seal siis ühe laua ümber ja kuivetusime. Peale paaritunnist igavlemist otsustasime, et ei oota ära kohalikku kantrimuusika kuulsust, vaid sõidame tagasi Laidley`sse, et istuda seal ümber laua, nagu alati ja lihtsalt veeretada juttu. Vähemalt oli üleriigiline vaba päev.
#
Üks tähistamine on siin veel olnud. Tuli vastu võtta Hiina uus aasta. Head uut! Tänu sellele saime järjekordselt osaks võimsast ja vürtsisest õhtusöömast, mida silmade pande tunde köögis valmistas. Kätrin on muuseas pulkadega söömises niivõrd kogenud käpp, et suudab juba vutimuna ilma pikema sahkerdamiseta taldrikust suuni toimetada.
#
Üks vahepala tuli meelde. Meie vana hea Nadježda viskas väikese vimka. Hakkasin ühel pärastlõunal töölt kodu poole naasma, kui järsku kostus kapoti alt kõrvulukustavat vilinat ja kui kapoti lahti tegin paiskus mulle näkku suitsupahvakas. Ütlesin juba mõttes Aamen. Et oli tore, Nadja! Kuid siiski. Appi tõttas veel kuuri all toimetanud ülemus Ross (kes meenutab muuseas oma habemega jõuluvana). Menetlemise käigus selgitasime välja, et tegu on konditsioneeri jublakaga, mis on lihtsalt ära kulunud ja nüüd käisid kaks metallplaati omavahel kokku, mis tekitas sädemeid, mis omakorda sütitas põlema mootoris oleva õli… Asi polnudki saatuslik. Ross teadis kedagi meistrimeest linnas nimega Gatton. Et kuidagi Nadja Gattonisse saada, olin sunnitud läbi lõikama ühe ülekandva mootori rihma. Sõitsin kuidagi Gattonisse, rooli keeramine oli nagu keeraks tammepakku, sest selgus, et koos rihmaga läks ka roolivõim. Naised on vahest kapriissed. Nüüd kõik korras ja auto liigub nagu õlitatult. Nii Nadja kui ka mina oleme õnnelikud.
#
Töötute armee Nädala näotud teod Koondamise lainel
Mul tuli haiku. Kõikide uudiste taustal, mida oleme postimees.ee ja minu ja Kätu ema käest kuulnud kargas mulle pähe selline haiku. Ja see pole veel kõik. Nagu oleme juba rääkinud, siis alati, kui me siin kusagil töötame, siis katsume olla ikka nii tublid kui võimalik. Paraku pole elu alati lill ja sõidab sulle kiviseinana vastu hetkel, mil sa kõige vähem seda oodata oskad. Olgu asjaolud millised tahes, kuid kui sa oled ikka tubli tööline ja järsku sulle ühel hetkel öeldakse, et sinu teeneid me enam ei vaja, sest meile tundub, et sa ei taha siin töötada, võtab see ikka oimetuks. Kätrin vallandati sellise ettekäändega lillefarmist eelmisel reedel. Lugu oli enam kui veider, sest kokkuvõttes ennistati ta siiski tööle umbes kahe tunni pärast. Detailidesse ei viitsi laskuda, kuid ütlen, et tegu oli teatud määral keelebarjääriga ühelt poolt ja lihtsalt siga panemisega teiselt poolt. Lõpp hea kõik hea.
#
Nädala ÜBER on sedakorda lugu filmist Mr. & Ms. Smith. Tango. Kätul on nüüd kinnisidee minna tango kursustele.
Nädala UNTER On idee, et niimoodi on elu seatud, et tööd PEAB tegema. Kuiv ja igav. Tahaks puhata ja mängida.
#
Kõige suurema uudise jätsin lõppu. Nimelt oleme haudunud välja plaani. Lendame 10. märtsil Uus-Meremaale. Kolmeks nädalaks. Generaalplaani, mida seal kohapeal teha väga polegi veel. Loodetavasti on seal ilus loodus. Aga nüüd on meil siht silme ees ja motivatsiooni tööl vastu pidada. Viis nädalat veel jäänud. Üüratu tundub see viis nädalat. Aga oi kurja, kui see mineku aeg kätte jõuab. Minekul on alati hea olla.
.JPG)
.JPG)
