30 detsember 2008

Rääkides pühadest

Ma kohe ei saa mainimata jätta, et meil oli üks ütlemata põnev jõul. Kes oleks osanud arvata, et veedame selle nii kuumas ja nii mitte eestlastega ja nii tormiliselt? Jäime erinevalt paljudest teistest pühadeks hosteli ja olime Martiniga ainukesed eurooplased ja ühtlasi ka ainukesed valged sel peol. Aga pidu oli võimas, hapukapsas (mis tuli väga hästi välja. Eestisse tulles võin kõigile teile ka õpetada) kujunes ootamatult selle õhtu üheks hitiks. Õnneks tegime seda mörti suhteliselt palju, jätkus kõigile. Ja muide selgus, et nii Koreas kui ka Taiwanis on samasugune rahvustoit olemas. Jagasin siis kapsast rõõmuga. Aga ega me siis ainult kapsaga piirdunud, millegipärast kõik aasia inimesed tahtsid, et me nende toitu ka maitseksime. Nii kujuneski, et ühel hetkel oli meie ümber tohutu rahvamass igaüks oma vaagnatega meile midagi pakkumas. Õhtusöök muutus nuuminguks. Aga nii palju erinevaid uusi maitseid pole ma kunagi varem saanud. Tõenäoliselt selle suure söömise tõttu pidasid aasialased ka Martini Viru Valgele hästi vastu. Tõsi, näod olid kipras kui seda jõid ja Martin oli ka viimane elumärki näitav viina joonu. Aga ma arvasin varemalt, et silmad üldse alkoholi ei kannata. Eksisin. Neile lihtsalt piisab vähemast. Umbes keskööks oli siiski pidu läbi, jätkasime Martiniga kahekesi. Järgmisel hommikul tegi meile hosteli perenaine Anette piduliku hommiku/lõunasöögi, mis oli meeliülendavalt euroopaliku maitsega: kartulisalat, lavaširullid, erinevad singi- ja juustuvalikud. Väga kodune. Aga ainult meile, ülejäänud seltskond ei suutnud ära imestada, et kuidas me külma toitu sööme ja kui možarella juust suhu sattus tuli sarnane nägu ette, mis eelmisel õhtul viina võttes. Pärast tunnikest istumist kadusid kõik silmad oma tubadesse eelmist õhtut välja magama ja rohkem me neid sel päeval ei näinudki. Meie aga mõtlesime, et kui pühad, siis pühad ja avasime uue veini. Vot sellised jõulud olid.



Senised kogemused on näidanud, et silmad hoiavad alati kokku ja ega nad väga eurooplastega ei suhtle, teine kultuur ja tavaliselt ka keelebarjäär. Siin Laidley hostelis on lood aga pisut teised, võibolla sellepärast, et oleme ilmselges vähemuses ja otsime nendega ise kontakti. Igajuhul olen endiselt arvamusel, et kultuurid on meil ikka totaalselt erinevad. Stereotüüp eurooplasest aasialase silmis paistab olevat „ilus, aga ülbe“. Üritame siin nüüd maailma muuta. Kui nendega pisut lähemalt tutvust teha või siis lihtsalt natuke juttu rääkida, tuleb kohe nende suust lause, et oi, sa oled nii lahke. Kuigi ega ma midagi spetsiaalset lahkusavalduse näol teinud pole. Eelarvamus on lihtsalt nii juurdunud. Ilust on neil ka naljakas arusaam. Näiteks Martin on enamuste aasialannade seas meesiluideaal. Kes oleks seda osanud arvata, et sellest kõveraseljaga kulturnikust iludus saab? :D eks ma uhke ikka ka! Mis siin salata, ka mina paistan neile millegipärast täiuslikuna, sest mul on suured silmad (eriti võrreldes nende omadega), näost eemale ulatuv nina, valge nahk ja väiksed huuled. Vot need asjad loetleti mulle ette. Mul on vist ka eelarvamus aasialaste kohta: nad kõik on head ja lahked, kiired töötegijad, armastavad vürtsikat toitu, söövad ainult pulkadega ja on väga kõhnad. Siiamaani olen suutnud ümber lükata vaid ühe: kõik väga kõhnad ei ole. Selle lahkuse asja seletas mulle üks Taiwani tüdruk Juu ära ka. Nende kultuuris pole kombeks oma emotsioone välja näidata, eriti võõrastele. Seega nad ongi lihtsalt tavalised, püüdes kellelegi mitte ette jääda ja mitte halba teha. Vahel tekib siin Laidleys tunne nagu oleks hoopis aasias mitte austraalias. Päris äge on ühe reisiga teha tutvust mitme kultuuriruumiga. Juu`ga oleme päris palju oma maade tavadest rääkinud ja homme lubas ta mind õpetada õigesti pulkadega sööma, et ka näiteks riis supi seest kätte saada. Ootan huviga.




Homme on siis uus aasta tulemas, et siin kohe oma uusaasta lubadusi täitma hakkate.

Kätrin

24 detsember 2008

jõulutervitused.


Kallid sõbrad.

Häid Jõule!!


Hansa ja Käta

23 detsember 2008

...



„Jõuludeks katus peakohale!“ oli meie moto metsade vahel ringi rännates. Nüüd on peamine ülesanne täidetud. Võib rahulikult olema hakata. See katus siin Laidleys on ikka põnev küll. Minu varem varjusurmas olnud sotsiaalne pool saab siin aktiviseeruda, sest lõpuks on meil võimalus näha meie ealisi inimesi.

Aga kõigepealt jõuludest veel. Soove või tegudele suunavaid detaile/motosid oli tegelikult rohkemgi: päris kuusk, verivorst ja hapukapsad, päkapikud, lumi, sõbrad ja sugulased. Oleme peaaegu kõikidele nimetatud asjadele leidnud lahenduse.

Lahendus 1. Täna käisime üle pika aja tööl. See oli kõige ilusam töö, mida üks põllumees ette võib kujutada. Päevalille põllud ja meie seal vahel lilledele linnu kaitsevõrku peale tõmbamas. Nii ja lahendus! Nagu ikka – igavleval inimesel geniaalseid mõtteid ei teki. Nagu põllule saime, kohe hakkas genereerimine pihta. Tulemus. Meil on kodus nüüd kuusk, ehkki päriselt on tegemist vaasi täie päevalilledega, mis sai aga ristitud kuuseks.

Lahendus 2. Kolm päeva tagasi, hoolimata mitte töötamisest, tuli jällegi generaalplaan. Leidsime poest tavalise kapsa, mida pole tegelikult üldsegi mitte kerge leida, ja võtsime mõne porgandi ka ja koju hakkima. Nüüdseks on meil kolme päeva vanune natuke käärima läinud värske hapukapsas, mille siiski loodame jõuludeks hääks asjaks keeta. Käärinud on ta vist seetõttu, et siin on liiga soe Eestis kehtiva tegemisviisi järgi hapukapsast valmistada. Me oleks pidanud ta juba eile ära keetma, aga vaatab, mis teha annab. Loodan, et me toidumürgitust ei saa. Verivorstid asenduvad sel aastal grillvorstiga. Pohlamoos jääb paraku kujuteldavaks.

Lahendus 3. Päkapikkude kohapealt ei mõelnud meie mingit lahendust, sest nad lihtsalt hakkasid käima.

Lahendus 4. Lume, sõprade ja sugulaste plaani tekkimisele on panused homsel tööpäeval.

Käti

Arvutasin eile päevi, et palju me oleme ilma töötamata ringi tuuseldanud. Ja kokku sain viis nädalat. See on läinud kuidagi eriliselt kiiresti. Aga oleme näinud ja kogenud palju ka. Eelmisel nädalal, kui veel Gattonis elasime jõudsin käia ka ühe päeva tööl. Lõikamas jääkapsast. Muidu poleks olnud vigagi, aga pidin hommikul ärkama 2.55. Töö kestis kolmeni päeval. Võttis ikka võhmale küll. Töö nägi ise välja nii, et traktor sõidab vaikselt ja sina muudkui lõikad kapsast ja viskad suurde kasti. Ajaliselt umbes 2 sekundit kapsale. „Easy brou, easy“ : kõlas kaastööliste lohutus mulle. Ma olen ju teatavasti flegmaatilisusele kalduv, mis tähendab, et säärane rapsimine võtab ikka rihmaks. Aga töö tegi ju ahvist hobuse. Või kuidas see oligi. Gattoni karavanpark oli sõna otseses mõttes värvikas. Olime eurooplastena järjekordselt kõvemas vähemuses. Päris igav meil seal ei hakanudki. Kui kellelgi on ericssoni telefon, siis ta peaks teadma, mis asi on QuadraPop. Mäng, mis meenutab tetrist. Sain üle mitme aasta lõpuks ometi tabelisse esimese koha – punktidega 31320. Te oleksite pidanud Kätrini nägu nägema..:) Eks ta mulle lõpuks ikka ära teeb.

Praegu siis oleme, nagu juba mainitud, Laidley`s. Linn ise asub täielikus nullkohas. Olemuslikult. Brisbane`i on tegelikult umbes tunnijagu sõitu. Vahepõikena peab lihtsalt mainima, et kui sa küsid mõnelt kohalikult, et kui palju on kuhugi maad, siis saad vastuseks, et palju sinna sõiduks aega kulub. No ja see ei ütle meile tavaliselt mitte midagi. Aga Laidley. Väikelinn. Kirik, kõrts ja tõenäoliselt midagi veel. Konkreetselt. Eluasemega on sedasi, et saime siia tänu Jarmole ja Anettile. Aga tänu tollele hommikule, kui me oleks pidanud maksma 30 kohalikku, mida me kokkuvõttes siiski ei maksnud, tuleb meil nüüd ohtra intressiga karmavõlga tasuda. Peame tõestama, et me oleme tegelikult ikkagi ausad ja toredad ja head. Sest see majapidajanna on, kuidas nüüd öeldagi, vägagi otsene. Küll ta sulab... Temast ju ikkagi sõltub meie tööpõli. Aga me püüame ka kõvasti. Näiteks pakkus ta meile hosteli vetsude/duširuumide koristamise võimalust. Võtsime vastu J Tegelikult toimib see nii, et koristame igal õhtul ja nädala üürist läheb pool maha. Kahepeale 140 kohalikku jälle kokku hoitud. Meile sobib. Kohalik õhkkond siin tööhostelis on väga mõnus ja sõbralik, meil on oma tuba (mis üle pika aja ei kõigu, viidates karavanidele). Iternet. Taevakanalid ja hea heli televiisurist, piljard, bassein. Kõik nagu on olemas. Kaks päeva saime enne jõule isegi põllul käidud. Eile ja täna. Vedasime võrke päevalilledele. iizi. Võiks edaspidigi jopata. Kavatsus on siin veeta nüüd mõni aeg, et jälle saaks minna edasi. Nii ta siin käibki.

Homme on siis jõul. Kaevan oma seljakotist välja kogu senise reisi kaasa teinud Viru Valge ja panen lauale. Hapukapsad on ka. Muide Taiwani neiud maitsesid meie vastvalminud hõrgutist ja ütlesid, et ka neil on sama maitsega rahvustoit (!?). Mõned teadlased räägivad, et meil on mingi iidne side silmadega. Mine sa kurja tea. Äkki ongi. Saksa kutid tõstsid ka pöidla püsti, kui tundsid hapukapsa lõhna. Näis, mis homme saab. Segasummasuvila jõulud.

PS Kahju, et Tartu Rockiga sedavõrd kehvasti praegu on.

PPS Palju õnne kõigile detsembris sündinutele !

Hansa

Nädala ÜBER olekski vast see, et jõuludeks katuse pääkohale saime.

Nädala UNTER : robotinimesed meie kõrvaltoas.

Ehk siis tegelased, kes ei tee ööl ega päeval vahet. Tripivad, aga ei liigu. Öösel digimuutuvad toas istuvad triibumehed koridoris ringi liikuvateks robotinimesteks.


PPPS. me ei mõelnud välja plaani, kuidas sõpru ja sugulasi asendada siin Austraalias.

17 detsember 2008

meil on nyyd uus aadress

Homestyle Lodge Backpackers Hostel
10 Breuer St, Laidley
QLD 4341
Australia

Lugupidamisega K2ta ja Hansa

15 detsember 2008

üritus stabiilseks jääda

Üritus taas stabiilseks jääda on meil vägagi põnevalt kulgenud. Oleme jõudnud külla nimega Gatton, kus leidsime karavanpargi ja siin on iseenesest ka töötegemise võimalus. See vist meieni väga laieneda ei taha, kuna me eurooplased ja kogu ülejäänud sadakond inimest siin on aasia maadest pärit. Aga me ostsime põrsa kotis ehk siis maksime oma nädalaüüri ära, siis alles tutvusime tööasjandusega ja alles siis vaatasime üle meie karavani. Number on sel 74. algul läks jupp aega üleotsimiseks. Lõpuks leidsimegi üles kõige väiksema kuudi, millele suurelt peale kirjutatud number 74 ja võti ka keeras. Olimegi ta üles leidnud. Sisemus vastas juba tekkida jõudnud eelaimdusele: väike natuke räpakas koht. Aga tegelikult ei lasknud me endid selllest häirida. Eirasime kohe esimest reeglit ja panime viiruki põlema. Juba läks paremaks. Oma asjad sisse tuues ja siidrit avades oli tunne juba päris ok.

Oma esimest ööd sellel põneval vedruvoodil me siiski ei veetnud, sest asjad kulgesid nii, et läksime kõrvalkülla Eestlastega kokku saama. Jarmo ja Anett olid ette valmistanud veinid-viinad.......ja tagasi me ei jõudnud. Hommikul oli väga huvitav silt meie Nadježda esiklaasil (Illustreeriv pilt allpool). Me ju polnud maksnud midagi selle eest, et nende hostelis olla. Lõpuks suutsime kanepipohmellis oleva asendustöölise ära rääkida, vabandasime ette-taha ja 30dollarit jäi siiski meie rahakotti. Ja nüüd võib juhtuda, et just selles hostelis on meil võimalik tööd saada. Eks paistab.

Meie tohutult “kasulike” asjade nimekiri on täienenud. Nüüd on lisaks vispli, matkatoolide ja külmakastile meil olemas ka külmapuhur. Soetasime selle udupeene vidina endile seetõttu, et kuumataluvus on jõudnud ainult 32kraadini, edasi on juba liiga palav. Nüüd saab end puhuri ees tuulutada :D Seda ma muidugi ette veel ei kujuta, kuidas me selle suure mehhanismiga edasi reisima hakkame, aga praegu on küll hää.


Jõulumeeleolust ka. See puudub. Kuigi päkapikud meil käivad, mul harva, kuid siiski. Eile sai Martin päkapikult plastiliini, mille üle mul paistis rohkem hea meel olevat, kuidagi ei jõudnud ära oodata, millal me ükskord voolima hakkame. Lõpuks voolisime hunniku põnevaid vidinaid. Põnev oli :D

Kätrin







11 detsember 2008

urbanistid

Suure linna elu.

Oleme peaaegu, et nädala nüüd Brisbanes veetnud ja hakkab juba „šokk“ üle minema. Kui sa ikka mitu kuud ainult maal oled ja siis karmauhti linna satud, on ikka imelik küll: majad ja autod ja lakkamatu sumin. Päris hea vaheldus.



Eilne päev oli mu tippmark. Käisin kohalikes teatrites uitamas, et äkki tahavad nad mind tööle. Panin end kenasti viisakalt riidesse, võtsin mapitäie elulookirjeldusi kaasa ja linna peale. Oma olematut orienteerumise oskust silmas pidades, leidsin esimese teatrimaja päris kippelt üles. Queensland Opera. Uhke nimi. Sain kohe jutule teatri direktoriga, kes oli selline soliidses eas härra ja niipalju karmi olekuga, et mu inglise keel läks kohe automaatselt krampi ja peopesad hakkasid ärevusest meeletult higistama. Õnneks suunas ta mind lavastusalassse, kus veetsin järgmised 1,5h vesteldes kohaliku guruga Eesti ja Austraalia teatri erinevustest ja sarnasustest. Kramp läks mööda ja tohutult põnev oli (peopesad ikkagi higistasid). Tulemus: siinmail kestab teatri hooaeg märtsist novembrini ehk siis täpselt vastupidiselt Eestile nagu kõik asjad siin. Ja töökohta neil mulle ajastuse tõttu pakkuda polnud, küll aga soovitasid nad mul minna Sydney ooperimajja, et seal hooajalisust pole ja korraga töötab nagunii 180 lavastuskorraldajat ja töökäsi on alati puudu. Ma ei suutnud kuidagi uskuda, 180????? Eestis on terve riigi peale kokku 14 lavastusala inimest, siin ühes teatris 180. Igajuhul pidi ka terves Austraalias kvalifikatsiooniga minu eriala inimestest puudu olema. Nüüd on mul plaan oodata hooaja algust ja siis uuesti katsetama, kaotada pole ju midagi.
Aga ega sellega mu päev ei lõppenud. Teatritele järgnes tsikituur, käisin šoppamas. Kulutasin hulga raskelt teenitud raha, sain selle eest palju ilusat nänni ja beibismi rahuldatud. Kirsiks tordi peal oli veel õhtune kinoskäik. Bond. Vot selline päev oli.
Kätrin

Tõepoolest. Suur linn on ikka suur linn. Saabumine Brisbane`i oli sutsu keeruline, sest sellise liiklustihedusega ei olnud enam ammu kokku puutunud. Siin linnas elab ca. 2 milj. inimest ja liiklussüsteem on rajatud ühesuunalisusele. Ehk siis Käti rolli kaardilugejana ei saa siin alahinnata. Jõudsime siiski õnnelikult hostelisse. Seegi kord läks meil hosteliga hästi. Privaatne tuba konditsioneeriga ja vaade linna ärikeskusele, kust vastu vaatavad pilvelõhkujad. Suhtlust teiste inimestega see koht muidugi ei soosi, aga see meid ei morjenda. Peamine on Brisbane`is oldud aja jooksul see, et saime pisut kultuuri nautida. Käisime kaks korda kinos. Olime plaani võtnud, et tuleb kindlasti ära kaeda film nimega Austraalia. Ilus film, aga minu meelest liiga pisarakakkuja. Sinna pidi tingimata midagi robustsemat otsa vaatama. Uus Bondi film on selles mõttes hea vastand. Jõudsin ära käia ka kunstinäitusel. Väljapaneku üldnimetus oli „Optimism“. Täitsa tasuta. Muidu ei oska väga moodsast kujutavast kunstist suurt lugu pidada, aga paar head taiest oli siiski.

Brisbane`iga on see lugu, et tegelikult ei asu ta ookeani kaldal. Inimesed Austraalias on harjunud, et miski rand peab ju olema. Nii ongi võetud kätte ja rajatud tehisrannake linna südamesse. Täitsa ranna moodi, ainult et kloori lõhnaline. Linnast voolab läbi ka jõgi, kuid see tundub olevat liiga must ujumiseks.

Ei ole veel pajatanud sellest, et enne suurde linna jõudmist külastasime Australia Zoo`d. Väga mõnus elamus. Seal nägime ära loomad, mida soovisime Austraalias kindlasti ära näha. Eriti wombatid. Australia Zoo`s on võimalik toita kängurusid otse peost. See on suurepärane elamus, sest nad on seal inimestega väga harjunud.





Meie lemmikute tiitli pälvisid aga otterid, keda muidu Austraalias ei leidu, vaid nad elutsevad kusagil aasias. Nad on midagi meie tuhkru sarnast, väga aktiivsed ja lõbusad. Opossumi-Vana nägime hoopis Brisbane`is, kui käisime külas Krissul. Opossumid ilmuvad õhtuti välja ja turnivad mööda maju. Kui kusagil on lahti aken, siis piiluvad sisse ja otsivad süüa.



Nii. Üritame alustada uue rubriigiga, kus toome reljeefselt välja nädala leiud/juhtumised/asjad, mis meile veidrad tunduvad.

Nädala ÜBER:
Takso broneerimine kopikatega.
Nimelt leidsime tänaval jalutades ühe posti küljest metalse kasti, kuhu paned sisse ühiku kopikaid ja saad kviitungi, et oled endale takso broneerinud. Kuidas täpselt see asjandus toimib - ei tea. Tore, et selles riigis saad kõike ja kõiki „bookida“ ehk broneerida.

Nädala UNTER:
Dokumentideta võõras linnas ehk Dokumendimees Jazzklubi ees.
Kavandasime mõnusat jazzuõhtut vastavas asutuses. Olime juba paar tundi linnas ringi tuianud ja saabus paras aeg jazzuks. Jazzklubi ukse peal oli vastas turske vana, keda oli kohustatud eranditult kõigi käest küsima pildiga dokumenti. ?! Meil polnd kaasas. Jazzuõhtu jäigi olemata.



Edasine plaan on hakata jälle liikuma. Kuhugisuunas. Ja juba homme hommikul. Mõte on sõita linnast välja ja teha natuke maatööd. Põllumees põline rikas ju. Täiendame büdžetti ja vaatame, mis ja kuidas ja kus jõulud pidada. Anname jällegi teada kuis võimalik.
Olge mõnusad.
Hansa

03 detsember 2008

Protokollime oma liikumisi ja tegemisi arvutisse kuidas juhtub. Seega võib narratiiv olla konarlik ja ebaühtlane J

29. november

Hei kaimud. Võtame kokku siis selle, mis peale meie Childersist lahkumise ka juhtunud on. Pean kohe mainima, et see linn on ses mõttes neetud koht, et me kohe kuidagi ei saanud sealt minema mindud. Mõte oli siis hakata liikuma lõuna suunal ja alustada oma Sunshine Coasti seiklusi Rainbow Beachist.

Aga algusest. Järjekordselt läks teisiti, kui plaan ette nägi. Ootasime Childersisse pakki Eestist ja meie arvustuste kohaselt pidanuks viimane jõudma meieni 21 november, mis oli ka meie tagumine päev, mille eest olime maksnud karavanpargis. Kuna tähtsam paki sisust oli selle emotsionaalne väärtus, siis otsustasime, et ootame paki ära ja tegime sujuvalt uue plaani. Et oleme paar päeva kusagil Childersi läheduses. Niisiis, kihutasimegi esimese hurraaga sisemaa poole. Ei osanud nagu midagi oodatagi. Meie teele jäid väiksemad ja suuremad linnad, mis vahetevahel on väga omapäraste nimedega. Näiteks Ban Ban Springs, Gayndah, Gin Gin jne. Mõnes sellises väikelinnas tekib tunne, et aeg oleks justkui 30 aastat tagasi keeratud. Kuidagi vana on kõik – alates majadest lõpetades poodide vaateakende ja kohvikute sisustusega. Huvitav oli vaadata igatahes. Kuna magame autos, siis peame igaks õhtuks leidma koha, kus rahulikult parkida võib ning kus on soovitavalt ka elektriline barbeque võimalus. Õnneks on neid paljudes kohtades, aga kahjuks ei või igal pool jälle ööbida. Siiamaani on läinud nende kohtadega enam vähem õnneks. Ühes ööbimise kohas tohtis isegi lõket teha, mis oli meie jaoks uudis. Teine lugu on vetsudega. Kätrinil on nendega oma teema. Vetsud on öösiti valgustusega ja sinna kogunevad kõiksugused putukad. Toiduahel sellega ei piirdu ja loomulikult on platsis ka konnad. Kellele omakorda meeldib ronida millegipärast otse vetsupoti põhja. Nii et nalja nabani.

Hansa

3.detsember

Nonii. Oi, kui palju me puhata oleme saanud. Minu meelest peaksite te kõik kadestama, ma vähemalt teeks seda kui ma siin poleks. No tõesti on kihvt olnud. Katsun mõned tegemised ka üles loetleda:

käisime mingeid kraatreid vaatamas, mis oluliselt jamamad kui meie enda Kaali;

nüüdseks on üle vaadatud peaaegu kõik Sunshine Coasti rannad. Oleme pruunid. Päris raske on kirja panna meeldiva puhkuse kirjeldust, sest kui loetlen nüüd üles randade nimed kus peesitasime, et tundu ju väga põnev. Samal ajal oli ülilahe leida üles need palmid ja just selle liivaranna, mida olime Childersis rannikut tutvustava brošüüri pealt korduvalt ja korduvalt vaadanud. Aga me pole olnud koguaeg ka ainult rannas.

Nimelt väikses linnas nimega Maryborough käisime teatrihoonet vaatamas ja seal juhtus olema üks kena meesterahvas, kes meid ka tagaruumidesse lasi. See oli üks mu unistustest, et Austraalias olles tahan näha siinse teatri kulisside taha. Nähtud. Tegemist oli Ugala teatri laadse majaga, aga süsteemilt oli nagu Sadamateater ilma püsitrupita. Meiesugustele tundub see kuidagi raiskamisena, nii võimas maja ja ainult ringreisi etendused – siin paistab see olevat täiesti tavaline. Ikkagi heaolu ühiskond.

Ja siis veel. Ükspäev käisime delfiine toitmas. Need kolm tüüpi on ikka kavalad küll, ise nimetavad end metsikuteks, aga iga päev tulevad ühte paadisadamasse ja lunivad süüa. Nüüdseks on see inimeste poolt ka reguleeritud, et vaesekesi lõhki ei toidetaks. Meie Matuga saime ka siis kumbki kaks kala ja saime need kenasti delfudele sisse söödetud. Hea meel oli.

Vahepeal oli kaks päeva, kus sai meil kuumusest villand ja põgenesime selle eest konditsioneeriga hosteli. Tegelesime puhkamisest puhkamisega. Jällegi, väga mõnus oli. Hoovi peal väike bassein, hommikuti tasuta hommikusöök, vaadata vahelduseks kihavaid inimesi meie ümber. Olime vahepeal juba nii eraklikuks muutunud, et ........inimesi oli hää näha.

Üks päev käisime mäe otsas ka. Vist oli selle künka nimi Timbeerwah, päris kõrge oli, tunne oli selline, et sealt tipust nägime nüüd küll terve Austraalia ära. Alla tulles saime aru, et tegelt vist on veel vaadata küll.

Läksimegi edasi kaema. Kayak. Lainetav jõgi, mis meenutas oma lainetega küll rohkem ookeani. Meie, kaks ullikest, ja me tõesti purjetasime oma kayaki seljas täitsa edukalt. Jällegi ei saa mainimata jätta, et hullult mega oli.

Ja lõpuks minu tänase päeva tippmark – käisin sukeldumas. Haidega. Päris haidega. Olen elus, terve ja väga õnnelik.

Kätrin


Oleme oma reisu jooksul saavutanud oskuse ööbida võimatutes ja veel võimatumates kohtades. Enamasti peab nende kohtade eest tänama üleilmset Lions klubi, kes on justkui meie tarvis valmistanud kõiksugused varjualused, barbeque pliidid, suured parklad jne. Peab aga nentima, et normaalseks äraolemiseks on tarvis üsnagi paljut. Voolav vesi, soovitavalt mage, natuke valgust – muidu ei näe ju oma varbaidki, söögitegemise võimalust. Ja ka palju asju. Justnimelt asju on meil kogunenud juba oma jagu.

Tuleb ette, et on tarvis asju, mida tegelikult niipalju vaja ehk polegi. Nimelt on mul nüüd säärane riistapuu, mida siinmail nimetatakse bodyboardiks. Sellega saab sõita mööda lainet kõhuli asendis.. Ta on muidugi tavaline (peno) ja odav. Kätile teeb kõvasti nalja, kui ma turvatud alas lastega võidu laineid murran. Hoopis eemal on lahedamad kutid, kes metsikutes lainetes suurte surfilaudadega äsavad. Siht on silme ees igatahes.

Veel. Peab JÄLLE tõdema, et maailm on väike. Juhtus selline lugu, et trehvasime eestlasi, kes tulid teise invasiooni lainena Childersisse. Ja tuli välja, et miskit pidi me teame neid. Täiesti uskumatu värk. Maailm on väike.

Täna sattus hea ööbimise koht olema. Muidu ikka padrikus, aga siinsamas kõrval on miski resto, kus manustame hääd veini ja saime netti. Väike konks oli ka miks. Sest Käti tuli siia üksinda, küsima, et kas tohib arvuti laadima panna. Sai hoopis lisaks veel interneti võimaluse ja krdi hea veini poolmuidu, pluss jõululugude top 100 diskokastmes (raadiost). Mina lõikan lihtsa kasu. Hea pruta mul ikka.

Hansa