Ma kohe ei saa mainimata jätta, et meil oli üks ütlemata põnev jõul. Kes oleks osanud arvata, et veedame selle nii kuumas ja nii mitte eestlastega ja nii tormiliselt? Jäime erinevalt paljudest teistest pühadeks hosteli ja olime Martiniga ainukesed eurooplased ja ühtlasi ka ainukesed valged sel peol. Aga pidu oli võimas, hapukapsas (mis tuli väga hästi välja. Eestisse tulles võin kõigile teile ka õpetada) kujunes ootamatult selle õhtu üheks hitiks. Õnneks tegime seda mörti suhteliselt palju, jätkus kõigile. Ja muide selgus, et nii Koreas kui ka Taiwanis on samasugune rahvustoit olemas. Jagasin siis kapsast rõõmuga. Aga ega me siis ainult kapsaga piirdunud, millegipärast kõik aasia inimesed tahtsid, et me nende toitu ka maitseksime. Nii kujuneski, et ühel hetkel oli meie ümber tohutu rahvamass igaüks oma vaagnatega meile midagi pakkumas. Õhtusöök muutus nuuminguks. Aga nii palju erinevaid uusi maitseid pole ma kunagi varem saanud. Tõenäoliselt selle suure söömise tõttu pidasid aasialased ka Martini Viru Valgele hästi vastu. Tõsi, näod olid kipras kui seda jõid ja Martin oli ka viimane elumärki näitav viina joonu. Aga ma arvasin varemalt, et silmad üldse alkoholi ei kannata. Eksisin. Neile lihtsalt piisab vähemast. Umbes keskööks oli siiski pidu läbi, jätkasime Martiniga kahekesi. Järgmisel hommikul tegi meile hosteli perenaine Anette piduliku hommiku/lõunasöögi, mis oli meeliülendavalt euroopaliku maitsega: kartulisalat, lavaširullid, erinevad singi- ja juustuvalikud. Väga kodune. Aga ainult meile, ülejäänud seltskond ei suutnud ära imestada, et kuidas me külma toitu sööme ja kui možarella juust suhu sattus tuli sarnane nägu ette, mis eelmisel õhtul viina võttes. Pärast tunnikest istumist kadusid kõik silmad oma tubadesse eelmist õhtut välja magama ja rohkem me neid sel päeval ei näinudki. Meie aga mõtlesime, et kui pühad, siis pühad ja avasime uue veini. Vot sellised jõulud olid.
Senised kogemused on näidanud, et silmad hoiavad alati kokku ja ega nad väga eurooplastega ei suhtle, teine kultuur ja tavaliselt ka keelebarjäär. Siin Laidley hostelis on lood aga pisut teised, võibolla sellepärast, et oleme ilmselges vähemuses ja otsime nendega ise kontakti. Igajuhul olen endiselt arvamusel, et kultuurid on meil ikka totaalselt erinevad. Stereotüüp eurooplasest aasialase silmis paistab olevat „ilus, aga ülbe“. Üritame siin nüüd maailma muuta. Kui nendega pisut lähemalt tutvust teha või siis lihtsalt natuke juttu rääkida, tuleb kohe nende suust lause, et oi, sa oled nii lahke. Kuigi ega ma midagi spetsiaalset lahkusavalduse näol teinud pole. Eelarvamus on lihtsalt nii juurdunud. Ilust on neil ka naljakas arusaam. Näiteks Martin on enamuste aasialannade seas meesiluideaal. Kes oleks seda osanud arvata, et sellest kõveraseljaga kulturnikust iludus saab? :D eks ma uhke ikka ka! Mis siin salata, ka mina paistan neile millegipärast täiuslikuna, sest mul on suured silmad (eriti võrreldes nende omadega), näost eemale ulatuv nina, valge nahk ja väiksed huuled. Vot need asjad loetleti mulle ette. Mul on vist ka eelarvamus aasialaste kohta: nad kõik on head ja lahked, kiired töötegijad, armastavad vürtsikat toitu, söövad ainult pulkadega ja on väga kõhnad. Siiamaani olen suutnud ümber lükata vaid ühe: kõik väga kõhnad ei ole. Selle lahkuse asja seletas mulle üks Taiwani tüdruk Juu ära ka. Nende kultuuris pole kombeks oma emotsioone välja näidata, eriti võõrastele. Seega nad ongi lihtsalt tavalised, püüdes kellelegi mitte ette jääda ja mitte halba teha. Vahel tekib siin Laidleys tunne nagu oleks hoopis aasias mitte austraalias. Päris äge on ühe reisiga teha tutvust mitme kultuuriruumiga. Juu`ga oleme päris palju oma maade tavadest rääkinud ja homme lubas ta mind õpetada õigesti pulkadega sööma, et ka näiteks riis supi seest kätte saada. Ootan huviga.
Homme on siis uus aasta tulemas, et siin kohe oma uusaasta lubadusi täitma hakkate.
Kätrin