.JPG)
#
26. jaanuar tähistasime Austraalia päeva väljasõiduga rohelusse. Wivenhoe tammi juures toimus simman. Rahvast vooris ojadena. Meile oli see üritus aga natuke pettumus, sest arvasime, et see on kõike muud kui pereüritus. Istusime seal siis ühe laua ümber ja kuivetusime. Peale paaritunnist igavlemist otsustasime, et ei oota ära kohalikku kantrimuusika kuulsust, vaid sõidame tagasi Laidley`sse, et istuda seal ümber laua, nagu alati ja lihtsalt veeretada juttu. Vähemalt oli üleriigiline vaba päev.
#
Üks tähistamine on siin veel olnud. Tuli vastu võtta Hiina uus aasta. Head uut! Tänu sellele saime järjekordselt osaks võimsast ja vürtsisest õhtusöömast, mida silmade pande tunde köögis valmistas. Kätrin on muuseas pulkadega söömises niivõrd kogenud käpp, et suudab juba vutimuna ilma pikema sahkerdamiseta taldrikust suuni toimetada.
#
Üks vahepala tuli meelde. Meie vana hea Nadježda viskas väikese vimka. Hakkasin ühel pärastlõunal töölt kodu poole naasma, kui järsku kostus kapoti alt kõrvulukustavat vilinat ja kui kapoti lahti tegin paiskus mulle näkku suitsupahvakas. Ütlesin juba mõttes Aamen. Et oli tore, Nadja! Kuid siiski. Appi tõttas veel kuuri all toimetanud ülemus Ross (kes meenutab muuseas oma habemega jõuluvana). Menetlemise käigus selgitasime välja, et tegu on konditsioneeri jublakaga, mis on lihtsalt ära kulunud ja nüüd käisid kaks metallplaati omavahel kokku, mis tekitas sädemeid, mis omakorda sütitas põlema mootoris oleva õli… Asi polnudki saatuslik. Ross teadis kedagi meistrimeest linnas nimega Gatton. Et kuidagi Nadja Gattonisse saada, olin sunnitud läbi lõikama ühe ülekandva mootori rihma. Sõitsin kuidagi Gattonisse, rooli keeramine oli nagu keeraks tammepakku, sest selgus, et koos rihmaga läks ka roolivõim. Naised on vahest kapriissed. Nüüd kõik korras ja auto liigub nagu õlitatult. Nii Nadja kui ka mina oleme õnnelikud.
#
Töötute armee
Nädala näotud teod
Koondamise lainel
Mul tuli haiku. Kõikide uudiste taustal, mida oleme postimees.ee ja minu ja Kätu ema käest kuulnud kargas mulle pähe selline haiku. Ja see pole veel kõik. Nagu oleme juba rääkinud, siis alati, kui me siin kusagil töötame, siis katsume olla ikka nii tublid kui võimalik. Paraku pole elu alati lill ja sõidab sulle kiviseinana vastu hetkel, mil sa kõige vähem seda oodata oskad. Olgu asjaolud millised tahes, kuid kui sa oled ikka tubli tööline ja järsku sulle ühel hetkel öeldakse, et sinu teeneid me enam ei vaja, sest meile tundub, et sa ei taha siin töötada, võtab see ikka oimetuks. Kätrin vallandati sellise ettekäändega lillefarmist eelmisel reedel. Lugu oli enam kui veider, sest kokkuvõttes ennistati ta siiski tööle umbes kahe tunni pärast. Detailidesse ei viitsi laskuda, kuid ütlen, et tegu oli teatud määral keelebarjääriga ühelt poolt ja lihtsalt siga panemisega teiselt poolt. Lõpp hea kõik hea.
#
Nädala ÜBER on sedakorda lugu filmist Mr. & Ms. Smith. Tango. Kätul on nüüd kinnisidee minna tango kursustele.
Nädala UNTER
On idee, et niimoodi on elu seatud, et tööd PEAB tegema. Kuiv ja igav. Tahaks puhata ja mängida.
#
Kõige suurema uudise jätsin lõppu. Nimelt oleme haudunud välja plaani. Lendame 10. märtsil Uus-Meremaale. Kolmeks nädalaks. Generaalplaani, mida seal kohapeal teha väga polegi veel. Loodetavasti on seal ilus loodus. Aga nüüd on meil siht silme ees ja motivatsiooni tööl vastu pidada. Viis nädalat veel jäänud. Üüratu tundub see viis nädalat. Aga oi kurja, kui see mineku aeg kätte jõuab. Minekul on alati hea olla.
Parimat,
Hansa
Ja Kätu
.JPG)
6 kommentaari:
Hea, et ikka lõpuks kõik korda saab.
Aga ettevaatust tulega!
Tänahommikune uudis Postimehes:
Austraalias püüavad kümned tuhanded tuletõrjujad panna piiri kolmes osariigis möllavatele tulekahjudele, õhujõudude kopteritelt heidetakse maapinnale veepomme.
Melbourne'i eeslinnas võitleb üle 140 tuletõrjuja 150 hektari suurusel maa-alal metsa hävitanud kahjutulega, vahendas Reuters.
Sydney lähistel laastav tuli võib kardetavasti jõuda varsti eramute lähistele.
Mitmed tulekahjud on hävitanud metsa ja liikunud ähvardavalt lähedale elurajoonidele ka mujal Austraalias. Ametivõimud soovitasid inimestel püsida kodudes.
Kirde-Austraalias Wollemi rahvuspargis on tuli hävitanud tuhat hektarit metsa.
Võimud oletavad, et vähemalt pooled tuleõnnetused on saanud alguse inimeste pahatahtlikkusest. Süütamiselt tabatuid inimesi karistatakse väga karmilt.
Kagu-Austraalia kannatab praegu kuuma ja kuiva ilma käes, mida on juba nimetatud ka «sajandi kuumalaineks».
Õhutemperatuur on kohati kerkinud 47 soojakraadini ja meteoroloogid prognoosivad kuumalaine jätkumist.
Kuumuse ja kuivade tuulte põhjustatud maastikupõlengud on sel aastaajal Austraaliale väga omased. Tänavu on tuli levinud aga tavapärasemast laiemale territooriumile ja kardetakse 1983. aasta tragöödia kordumist. Tookord hukkus kokku 75 inimest.
Isalikult Tartust
Vanaema Endla helistas ja küsis, kui kaugel on teist tulemöll.
Isalikult Tartust
Meil telekas rääkis,et Austraalia tulelevik pidi nii kiire olema,et autoga ei jõudvat eest ära sõita.Martin,Sina küll jõuad kiiremini sõita,on ju!
Täna Käti skypes ütles,et tulemõll on neist palju kaugemal,nad on ohust teadlikud ja selleks valmis.
Minul ka üks mure,nimelt Ülle kutsub mind karbonaadiks,äkki meie kaasüürnikuks hakanud Majandussurutis pistab mind karbonaadi pähe nahka?Mäu!f
Mureks pole tõesti põhjust, sest tuli on meist umbes niikaugel lõunas nagu Tallinnast Berliini maad. Teisele poole (põhjas) jääb, aga mitte vähem traagiline uputuste jama. Meil on lihsalt palav olnud paar viimased päeva. Eile tahtis tööl olles keel kurgulakke ära kuivada, sest varjus näitas kraadiklaas 37c. Peame vastu :)
Isalikult Tartust teatab ühest kirjatööst tänases Eesti Päevalehes. See käib Uus-Meremaa kohta:
Tihtipeale räägitakse, et turismisihtkoht peab olema ehe, sest turismi muutumisel tööstuseks väheneb selle atraktiivsus. Kuidas tööstus ja ehedus turismiks ühendada, näeb kõige paremini Uus-Meremaal.
Rahakott puuga selga – see on kindlasti üks tingimus, kui tahad osta Uus-Meremaa turismitööstuse osakuid. Siiski tuleb kohe öelda nendele inimestele, kes rahakotijutu peale järgmise lehe keeravad – enamik koti sisust kulub lennupiletitele ja kindlasti majutusele. Kõik oleneb sellest, millises turismitööstuspargi nurgas tahad pikali heita.
Uus-Meremaa on pindalalt Eestist ligi viis ja rahvaarvult kolm korda suurem Okeaania riik, mille tähtsam tunnusjoon on see, et tema selgroog jookseb lõunast põhja suhteliselt kitsa triibuna 6000 kilomeetri ulatuses. See loob turistile ainulaadse võimaluse leida ennast põlisest ürgmetsast (kus päikest varjavad kümnemeetrised sõnajalad) või üle kolmekilomeetriste lumemütsidega mäetippude jalamilt (kust looklevad pika patsina alla sinnasamasse ürgmetsa mitmekilomeetrised liustikud). Ringi vaadates võibki jääda kõikjale sõrmega osutama, et just siin filmitigi „Sõrmuste isanda” saaga mingit järjekordset loodusvaadet, sest just sellist ürgsust pakub Uus-Meremaa filmitootjale, vabastades ta vajadusest ehitada võttestuudiod.
Sama eelise kasutab edukalt ära (arvatavasti) kohalik ettevõtlik turismihai. Miljonid turistid on fotoaparaate klõpsides nõus kohati päris kopsaka tasu eest minema nii mägijõele kiirkaatriga tuuritama, kummipaadiga rafting’ule ligunema kui ka, pea ees, kohalikule bungy-hüppele iseäralikku adrenaliini otsima. Just iseäralikku, kuna bungy-hüppeks sobivad Uus-Meremaal kõik kohad, mis on vähegi atraktiivsed: sillad, helikopterid, vaateplatvormid jne
Isegi kui mingi maalapp juhtub olema täiesti sile ja tühi, oskavad kohalikud meelitada turisti sinna lambaid pügama või hiiglasliku kummipalli sees peapööritust kogema. Või hoopis kohalikku ainulaadset rohelist kivi eheteks lihvima.
Loodus ise disainib
Turismihaide ettevõtlikkuse kõrval ei saa alahinnata emakese looduse fantaasiarikkust Uus-Meremaa ülesehitamisel. Kuna saar on vulkaanilist päritolu ja üsna noor, siis tundub, et emake on sinna kokku kogunud kõik selle, mida kasulikku ta muu maailma disainimisel kõrva taha pani. Seda, et Uus-Meremaa valmistuspott on veel tulel, tõendab asjaolu, et siin-seal võib leida auravaid avausi, kust pritsib välja erineva aromaatsuse astmega värvilist muda ja vett, siin-seal aga oodatakse uue väikesaare sündi või mõne mäe kokkukukkumist.
Emakese looduse äripartner – kohalik turismihai – vormib selle kõik näiteks tervislikuks seebiks ja müüb fotoaparaati plõksutavale turistile osavalt maha. Ja kui turist on nõus boonust andma, siis pillab ta selle väikse seebitükikese tasahilju auravasse maaõõnsuse, mille peale teine pool ehk emake loodus käivitab kuumaveeallika.
Kui veel natuke Uus-Meremaa loomislugu tutvustada, siis on oluline märkida, et loodus ei ole sinna alul pakkunud elamispinda ühelegi maismaaimetajale (välja arvatud väike nahkhiireliik), kuid inimese asumine sinna muutis olukorda. Õnneks on tänapäeva turismihai seda olukorda mõistnud. Kaitsmaks seda maad Vana Maailma edasise invasiooni eest, laseb ta söögi-joogi-kodulooma-koertel nuuskida läbi kõik need miljonid turistid, kes sõrmuste isanda maale saabuvad.
Kuigi me ei näinud rääkivaid ega kõndivaid puid, lendavaid haldjaid ega isegi mitte kahte torni, võib kindel olla ühes: sõrmuste isand on tõesti olemas. Selleks on loodus, kes on seda maad inimliku kurjuse ja hoolimatuse eest hoidnud.
http://www.epl.ee/artikkel/458872
igatahes, ateenasse ärge minge. hunnik kive ja igav. tervitused kreekast, h. p.s. kreeka salat on päris hea.
Postita kommentaar