Reisule

Kuuldavasti on Eestis vahepeal maha sadanud lumi. Üritasime Kätiga ette kujutada, et mis tunne see on. Ilmselt väga hea, sest pärast pikka pimedust teeb lume tulek jälle uut rõõmu. Katsuge siis ikka suusk alla saada! Meil küll lund ilmselt niipea ei tule, kuid vihma sadas küll ja paugutas nagu vanakuri ise oleks välja lastud. Kohalikud, st meie küla kaaselanikud, räägivad, et hullem on veel ees. Ei tea.

Viimane nädal on meil siin möödunud põhimõtteliselt laiseldes ja puhates ning kappi kogunenud söögi likvideerimises, sest autosse lihtsalt ei mahu kõik ära. Nimelt jätame homme hüvasti Childersiga, kus oleme olnud juba 50 päeva, ja keerame ninad lõuna suunas ilma kindla reisikavata. Veidike tegelikult on ka, sest sooviks on uurida Päikesepaiste rannikut ehk Sunshine Coast`i, mis on tohutu turistipesa, aga vahelduseks maaelule on ilmselt hea erinevaid inimesi kohata ja melu nautida. Modifitseerisime ka oma volvot reisitarvis. Meil on nüüd Volvos Krissu vanast voodilinast tehtud kardinad, mis on väga retro, aga loodetavasti ka praktiline ja laseb ehk hommikul kauem magada, sest päike hakkab kõrvetama väga varakult. Igatahes katsume oma edasist trippi võtta nii vabalt kui vähegi oskame. Minul on soov vaadata kusagil mõnda spordisündmust kohapeal..

Eile oli muuseas maailmakarika (?) finaal rugbys ja see toimus Brisbane`is. Finaalis olid siis Austraalia ja Uus-Meremaa. Vaatasime ülekannet teleri vahendusel. Austraalia sai üle tüki aja pähe. Kahju oli vaadata, kuidas kiwid (nii kutsutakse uusmeremaalasi) laulsid “We are the champions`i” pooltühjale areenile, sest austraallased olid enamuses juba enne lõppu lahkunud. Sport ja selle jälgimine on Austraalias populaarne, aga meie harjumustele tavatu. Näiteks kõige populaarsemad alad on siin rugby (pallimäng, mis oma loomult jääb kusagile jalgpalli ja maadluse vahepeale), footy ehk aussie rules (mingi edasi- või tagasiarendus rugbyst, aga austraallaste leiutatud reeglite järgi) ning hobuste võiduajamine ja kriket. Ning veel mingi arusaamatu mäng, mis ajendatud korvpallist, aga kus ei põrgatata ja korvil puudub laud ?!

Igatahes, mõtlesime isegi ühel õhtul, et võiks minna jooksma, sportimise eesmärgil. Mõtteks see jäänudki. Parem vaatame, mida näidatakse teles. See tekitab justkui sõltuvust. Ja nii ongi meist saanud sellise saate fännid, nagu Austraalia otsib superstaari.. Täna on selle saate grande finale, ootame juba pinevalt. Otse eeter ja ikkagi Sydney ooperimajast J

Olge rõõmsad,

Hansa

Tibinurgake.

Alustan uue rubriigiga, sest naispooled on põhjendamatult oma jaost ilma jäänud. Kõige pealt ülekutse: kõik naised – Austraaliasse. Miks? Sest siin ei pea jumestuskreemi kasutama. Silmaalused muutuvad päikest saades sinisest normaalset värvi ja mõni üksik punn ei paista nagunii su pruuni jume alt välja. Tegelikult ei saagi siin jumestuskreemi kasutada, sest Eestist kaasa võetud osutub liiga heledaks ja nagunii higistad selle esimese 10minuti jooksul maha.

Teiseks: siin muutuvad küüned tugevaks. Hoolimata sellest, et olin kuuaega põllul ja mustust pidin ära hõõruma rohke sidruni ja pimpskiviga, on mu küüned tugevamad kui kunagi varem – vist piisav kogus D-vitamiini. Isegi nädala jagu pidevat kummikinda kandmist ei teinud mu küüntele midagi. Ainuke jama on, et nad kasvavad jube kiiresti, kogu aeg on küünelakk varvastelt väljakasvanud. Oma teatavat beibismi pole ma suutnud siin minetada, olin põllul, kaelani mudas, kuid varbad ikkagi punase lakiga kaetud J Beib jääb beibeks.

Kolmandaks: rannas, linnatänaval, pubis, poes jne võid end alati väga ilusana tunda, isegi siis kui juuksed kammimata, koledad riided seljas. Ikkagi ei suuda Eesti naine kanda nii koledaid riideid kui seda suudavad Austraalia naised. Ja 90% on sinust ikka väga palju paksemad. Kui ma endale kleiti otsisin, siis oli täitsa tegu nii väikest numbrit leida, sest kõik suurused hakkavad 16-st,mis on vist võrdne umbes 44-46. Eestis ei ole mina oma suurusega väikeste riiete osakonnas, ikka kipun sinna keskmiste sekka. Siin olen väike naine. Jabur.

Neljandaks: jätke oma aeroobika ja jõusaal, tulge põllule. Väga hea füüsiline trenn. Kilod küll pole kadunud (ma arvan), kuid rasvkude asendub natukeselgi määral lihaskoega.

Viiendaks: vaatamata sellele, et kohalikud kannavad imelikke koledaid riideid, on poodidest võimalik leida rohkelt ilusaid kleite ja kingi ja seda kõike väga väikse raha eest.

Nüüd natuke tibindusest eemale ja gurmaanluse poole. Tegime Matuga eile endale õhtusöögiks lammast, brandy kastmes ja puha. Tahtsin selle lihtsalt ära mainida ja kõik. Oli hea.

Igaljuhul oleme nüüdseks oma kodinad juba Nadježdasse pakkinud ja homme hakkab reis. Äge. Seega ma ei tea millal uuesti elektri ja interneti manu saab. Kohtumisteni.

Kätrin

mis uudist

15. November
Et oleks oma reisijuttudega järje peal, üritan midagi kirja saada. Kätrin hakkab Krissu juustele uut tooni andma ja mina ootan tööpäeva algust, et tomatite juurde naasta. Me ei olegi vist suurt maininud, et senini oleme Stockyard tourist parkis elanud kolmekesi. See oli ühtlasi ka eestlaste invasioon siinmail, sest Soraya sõnul, kes on siin perenaiseks, oleme me esimesed eestlased, kes siin viibinud. Krissu andis Sorayale kahekümne viie kroonise rahatähe, mis sai vastuvõtu ruumi seinale kinnitatud. Niiet oleme olnud kusagil esimese eestlasena. Päris vahva tunne. Krissu jätkab homsest oma isikliku seiklusega ja põrutab Brisbane`i. Meie oleme paika pannud, et viimane tööpäev saab olema 28.nov. On olnud kõvasti vett, nüüd tahaks vilet ka juba lüüa J Tööl leidub rohkelt värvikaid tegelasi ja kultuuride erinevus annab vahel tunda. Keeruline on midagi konkreetset kirja panna, aga sarjast eestlane, prantslane, sakslane tomatitsehhis – siit saaks nii mõnegi anekdoodi.

Leidsime Kätiga, et tööle saab sõita ka teist teedpidi, kui tavaliselt läbi Childersi. Külavaheteed on tehtud nii, et keskel on ühe autolaiune riba asfalti ja siis kummaski servas on kaks meetrit kruusa. Kui keegi peaks juhtuma vastu tulema, siis on möödudes pool autot kruusa, pool asfaldi peal. Ühesõnaga, avastasime, et meie lähiümbrus on kõvasti ilusam, kui olime arvanud. Tegime mõnest kohast ka päevapilte. Vahel on meil kahju, et meil hea optikaga fotoaparaati pole, sest kui vaade on võimas, siis ülesvõtte peal oleks nagu pool puudu.

17. November
Käisime eile Bundabergis. Krissu läks kenasti Brisbane`i rongile ning meil jäi üle vaid mõelda, mida selle päevaga peale hakata. Tegemist oli meie välja teenitud/nurutud vaba päevaga. Mina arvan, et vaba päev õnnestus meil saada tänu Käti heale kiirusele, millega ta tööl silma paistis..

Tagasi vaba päeva juurde tulles, siis peab mainima, et enese teadmata tegime natuke pätti. Nimelt kuna olime eelmisel ööl vähe maganud (ei pidutsenud, vaid olime kaua tööl), siis unustasime hajameelselt poes maksta kahe lahtikäiva välitooli eest.. Toolid olid meil kenasti kotiga õla peal. Käes olid padjad, mille eest ka ilusasti tasusime. Rääkisime nagu ikka veel müüjannaga, et kuidas läheb ja nii, et me pisut väsinud ja puha. Ja kui pärast avastasime, et toolide eest me ju ei maksnudki, oli juba liiga hilja. No igatahes olid need toolid mul juba kauaaegne kinnisidee. Õllepurgi hoidjaga ja puha. Vot. Nautisime veel ülejäänud päeva Elliot Beachil, vee temperatuur oli 27 kraadi ja varjus oli täitsa mõnus olla lauslebos. Õhtul elasime üle veel elu suurima äikesemängu, mida elus näinud olime. Torm, mis Brisbane`ile kõvasti liiga tegi õnneks meieni päriselt ei jõudnud.

Aga. Nagu juba on siin Austraalias tavaks saanud võib elu ikka jube kiiresti muutuda. Nii juhtus ka täna, et olime juba vaimselt valmistumas õhtal tööle minema, kui mingil hetkel tuli kurbade kutsikasilmadega Soraya ja teatas, et tööga shedis on nüüd jock, sest tomatid on laost nii kiirelt otsa saanud, et öist vahetust pole enam mõtet pidada. no tere talv. Usume me jehh. Lihtsalt hind langes järsku – on meie diagnoos. Igatahes täna me ei teagi, mis edasi saab. Ootame ja kui muud ei juhtu, hakkame puhkama. Sedasi siis.

Alljärgnev on aga kõigile neile, kel kuri kavatsus nurjata Britney Spearsi edasine püüd olla tavaline ja korralik popstaar, kes ustavalt meile ilusaid ja tüüneid meloodiaid pakub. LEAVE BRITNEY ALONE !!!

Hansa

töörindel on muutused

Nüüd on siis töörindel muudatused toimunud. Meist Hansaga on saanud liinitöölised. Ajab ikka muigele küll, tegelikult lausa naerma. Tomatitest eemale pole me saanud, isegi firma, kus töötame, on sama. Jookseb juba teine kuu, kus iga päev näeme tonnide viisi tomateid. Uus asi on nüüd see, et taimi enam ei näe, on jäänud ainult 12 eriliiki erivärvusega vilju (ohkan). Mis peamine, oleme pääsenud põllult – juhhuuuu, ei kõrbemisele 40kraadises kuumuses ja hommikuti saab nüüd magada, sest uus ja värske töö on öövahetus neljast kaheteistkümneni või kuuest kahe-kolmeni ja ähvardavalt ka hakkab olema vist hommikul kuueni (ohkan jälle). Kuigi peab tõdema, et päris harjumatu on esialgu nendel kellaaegadel üleval olla, sest varasemalt tõusime 4.45 ja magama läksime üheksa paiku õhtul. Aga inimene harjub ju vist kõigega. Tööst endast ka. Tegemist on suure plekist hoonega, kus liinid ei seisku kunagi kui siis ainult katki minnes, mida praeguste kogemuste põhjal võib öelda, et juhtub päris sageli. Minu tööülesanne on olla esimese kvaliteedi kontrollpunktis, kus vaatan üle ja panen 10kilo kaupa kastidesse juba eelnevalt sorteeritud tomatid. Sealt edasi lähvad kastid Martini juurde, kes siis paneb neile kaaned peale ja tõstab euroalusele virna. Üks päev olin ka sorteerimises, kus pärast 5minutit läks süda nii pahaks, et olin mõnda aega sunnitud vetsus olema. Tomatid keerlesid rullikutel ja ükskõik kuhu vaadates olid ikka igatpidi liikumises olevad liinid. Jube vastik oli. Jäin edasi ikkagi pakkimise juurde. See on ikka naljakas töö küll. Eile sain ka edutamise osaliseks, mis kajastub ainult teadmises, et olen olnud kiire ja hea pakkija ja saan nüüd teissuguste kastide kvaliteeti üle vaadata – mulle meeldib pakkimine rohkem (järjekordne ohe). Süsteem on ikka nii suures firmas põnev küll, peame täitma igasuguseid huvitavaid nõudeid. Hoonesse sisenedes peab käed pesema ja kummikindad kätte panema, kasvõi korraks väljas käies peab sisenedes taas tegevust kordama. Kui aga valel ajal ilma hädaolukorrata hoonest lahkud, saad tasuks vallandamise. Juba 12 backpackerit on nende paari päeva jooksul minema saadetud. Liinide juures tohib sul kaasas olla ainult pudel vett. Riietus peab olema puhas, ei tohi olla kõrvarõngaid, sõrmuseid, ilma varrukateta pluuse, mobiiltelefoni, i-podi, juuksed peavad kinni olema. Nõuded nagu igas korralikus euronõuetele vastavas asutuses, kuigi selle vahega, et see siin pole kuidagi pidi euro.

Muust elust olust ka. Rääkisin paar päeva tagasi isa Aivariga telefonis ja ta küsis mult ootamatu küsimuse, et kas ma olen kahetsenud ka Austraaliasse tulekut. Ma polnud niimoodi sellele mõelnudki. Mõtlesin. Ja ma tõesti pole hetkeks ka kahetsenud. Loomulikult on vahel siin raske, ikkagi turvalisest kodukeskkonnast eemal. Aga õnneks polnud mul mingeid üleidealiseeritud lootusi siia tulles, nüüd on iga hea asi väga meeldiv positiivne üllatus ja neid on siiamaani rohkelt olnud. Eemalt vaadates võib tunduda, et põllul oli ropp töö ja nüüd rutiinse liini taga, kus ju ei juhtu üllatusi, et oh vaesekesed küll. Tegelikult on ikka hullult äge reis olnud. Vaevalt, et kunagi hiljem saan selliseid kogemusi, kus töölt koju tulles dušši alla minnes määrin enda mustusega nuustiku niimoodi ära, et see ei lähegi puhtaks. Ja ma ei pea sellist asja ju tegema kolm või üheksa aastat, teen seda vaid niipalju, et jälle edasi liikuda ja natuke saia peale (leiba siin ju pole) vorsti saada.

Kokkuvõttev ülevaade siis ka: meie Volvo töötab endiselt väga hästi; bensiinihind on 1,24dollarit/liiter; autoteede korraolu üle väga kiita ei saa, leidub ikka auke, samal ajal teeremondid on seatud kuidagi nii, et kahte suunda korraga ei remondita, ehk siis ummikuid täheldanud pole; arvutit elektrivõrku pannes on vaja adapterit, siin sellised kolme lapiku pulgaga pistikud; ajavahe on meil Eestiga 8tundi; poes toiduhinnad on suhteliselt samad; õllepurgid/pudelid on 330ml ja pooleliitristest jookidest pole siin kuuldudki, küll aga võid sa osta topelt õlle, mis on 600ml; lihttöölise palk on parem; sooja on meil päeval 35kraadi; taevas on lõunarist ja suurt vankrit tõepoolest pole, kuuga on ka mingi jama, siin on noor ja vana kuu vastavalt kas naeru suu või mossis suu – saa siis aru; kosmeetikast on butique riiulis lisaks Estee lauder`i ja Clinique`le ka Nivea; muld on siin punane ja savine; kängurusid on tõesti palju

üleskutse: kodused, palun kirjutage meile kirju (katrinroosileht@hot.ee või mrtn@hot.ee). tahaks kangesti teada klatsi, põnevat siseinfi ja muud võibolla et mitte nii olulist sündmuskirjeldust.

Kätrin

Lühidalt

Täna juhtus selline huvitav lugu, et homsest peame Kätiga minema tööle mitte põllule, nagu tavapäraselt, vaid SP Exports`i (see on firma, kus töötame) suurde kuurialusesse. See on ka ühtlasi vist peakontor. Äkilised muudatused on põnevad.. Eks siis homme näeb, milles asi seisneb. Põllul hakkaski juba ära tüütama.

Vahepeal oleme tähistanud veel hälloveeni ja pidasime meeles ka kadunuid hingedepäeval. On tekkimas traditsioon, et igal aastal teeme hälloveeni ajal usa filmidest tuntud kõrvitsanägu. Kuna kõrvits on siin kallis, siis sellel aastal tuli see melonist.

rutiin

Räägitakse, et rutiinis puhkab. Ju vist puhkabki, sest hommikul kui aeg on limiteeritud, siis varem söömiseks aega ei jäänud, nüüd aga on 5.45 keha juba virgunud ja ka vaim on pestud kustud kammitud. Aga rutiinis juhtub veelgi asju: on tekkinud uus nähtus nimega hooletus. Viimase kahe päevaga on juhtunud juba kaks intsidenti. Eile kui veel natuke unisena päikesekreemi endale peotäite kaupa peale uhasin, jäi imekombel peotäiest võidest vasaku põse jaoks veel natuke puudu. Lisasin. Massi hoolega näkku hõõrudes ilmnes, et lisakreem oli hoopis hambapasta ehk siis eile hommikul määrisin endale näkku hambapastat. Rutiini ärritas see küll, sest autosse istusin minutilise viivitusega. Ja siis teine intsident: täna hommikul tegi Martin kohvi. Minu ülesandeks jäi sellele lisada piim, segasin mõlema tassi sisu hoolikalt ära ja maitsesin ka, et kummas see suhkur siis sees on ja oh seda üllatust. Üks kohvidest oli mürksoolane. Sülitasin suu tühjaks ja jälle hilines rutiin autosse istumisega minutijagu.

Ühest vägevast asjast ka. Käisime Matuga saunas. Päris ehtsas soomesaunas, kus temperatuur oli 80kraadi ja keris pärit otse soomest, sai leili visata ja ..............oi kui hea on nüüd vahelduse mõttes ka puhas olla.

Kätrin

Me vist ei ole veel maininud, et siinkandis läheb pimedaks nõnda, et tekib tunne, nagu keegi lülitaks lambi välja. Kell saab kuus õhtul ja plaksti – pime. Viimasel ajal on asi pisut paranenud. Meieni jõudis info, et kodumaal keerati jälle kella. Ajavahe meil Eestiga nüüd siis 8 tundi. Räägivad, et ka siin keeratakse varsti kella ja siis juba vahe 9 tundi. Eks näis.

Mida tarka vahepeal ka teinud oleme. Oleme saanud kaks pikka nädalavahetust vabaks st laupäev ja pühapäev. Kasutasime aega veidi ringivaatamiseks lähikonnas. Kuna oli mõte minna Fraser Islandile, siis käisime ära linnas nimega Hervey Bay, mis on koht kust lähevad erinevad seiklusmatkad saarele. Võimalusi minna on mitmeid ja eri hinnas. Palju on ka pakkujaid. Oli täitsa nauditav linn igatahes. Meenutas pisut Pärnut/Haapsalut. Kolasime ringi, vedelesime rannas ja külastasime üht kiirtoidu asutust. Hea ja vaheldusrikas käik igatahes. Nädal hiljem otsustasime, et tuleb kindlasti läbi käia kuulsamad kohad meie endi armsas Childersis. Nimelt on siin kaks peamist kohta, millega turiste meelitatakse. Üks nendest on miski jäätise vabrik, mis pidavat olema kuulus ja traditsioonidega koht. Laias laastus osutus see siiski pettumuseks, sest olime enne arvanud, et saame näha ka kuidas jäätis tehakse või vähemalt kunagi tehti. Võta näpust. Sai osta ainult jäätist ja seda seal manustada. Jäätis iseenesest oli hüva. Teine koht on Snakes Downunder ehk väiksemat sorti loomaaed, kus elutsevad maod ja muud roomajad. Seal õnnestus näha lähedalt maailma top 5 kõige mürgisemat madu. (teadmiseks, et enamus nendest liikidest elutsevad ...Austraalias). Mul avanes võimalus ka üht mitteniimürgist madu ka käes hoida. Lisaks avastasime ka Childersist välibasseini, mis on lihtne ja odav.

Sel nädalal jõudis meieni pakk kodust täis head-paremat kraami. Küll oli hää tunne. Kõik Eesti Post ja puha. Ja 14. oktoobri Postimees on ka mitu korda läbi lapatud. Tänud Üllele!

Töörindel on seis üldpildis sama. Vist hakkab soojemaks minema, sest nüüd peaks olema meil juba kevad. Tervis on normis ja vaim pole veel päris nüristunud. Katsume ikka iga päev toredaid Karl Madise laule ümiseda töö kõrvale.......... ja kui kõigevägevam annab ja Enn (Kätrini arvuti) vastu peab riputame netti ka väikese video tööpõllult.

Hansa