Pühapäeva hommik

Pühapäeva hommik. Päike paistab, temperatuur on ka meeldiv. Pannkoogid on söödud, mõnus muusika mängib, rahvas peesitab basseini ääres. Ja ikka oleme siin Laidleys. Homme jälle tööle, mina, ristitud nimega Sibula-Kats, lähen sibulafarmi ja Martin ikka Blackboy`sse sulaseks. Midagi pole muutunud. Kuhugi edasi reisida me veel ei saa, sest siin on suhteliselt sama seis nagu Eestiski, et kui sul töö on, siis hoia seda, ükskõik mis palk on. Ja ära nurise. Me ei nurisegi. Kui jälle jalad alla saab, siis vaatame seda reisimise asja ka, aga esialgu oleme naelutatud siia, tööle.

Eestlaste arv on meil muutunud, nüüdseks on meid siin juba 11. Kui ma tööl sellest rääkisin, siis arvati, et Laidleyst saab uus Eesti pealinn. Üleüldiselt on kogu meie hosteli rahvas suhteliselt kaua siin viibinud ja seetõttu on tekkimas ka juba rutiinseid traditsioone, mis mu meelest on päris naljakas ja äge ka. Ajaarvamine käib siin nädalate kaupa, ikka esmaspäevast pühapäevani. Nädala esimene pool on tavaliselt pühendatud eesrindlikule töötegemisele. Neljapäevast hakkab juba puhkepäeva ootamine pokkerimänguga pihta. Reedeti on tavaliselt pidu. Juhul kui nädala jooksul on hostelisse saabunud uusi inimesi, siis peavad nad ühe kuuni (pakiveini) ülejäänud rahvale välja tegema. Niisiis tavaliselt on pidu. Laupäev on sellevõrra vaiksem. Pühapäeviti on hommikuti pannukad ja pärastlõunal jalgpalli mängimine. Ja siis jälle esmaspäeval tööle. Mul ja Martinil lisandub traditsiooniliste tegevuste hulka loomulikult ka igaõhtune vetsude koristamine ja pühapäevane skype sessioon.

Ka koduseid traditsioone oleme järginud: munadepühal värvisime mune, loomulikult :D Ülejäänud inimesed vaatasid, et tõenäoliselt pole eestlaste peakestes kõik päris korras, kuna me ei lubanud kellelgi sibulakoori ära visata, nendega ju eriliselt hea värvida. Austraalia poodides on täiesti võimatu leida valgeid mune, aga pruunid ajasid ka asja ära, sibulakoorte vahele panime ka kohalikke värvilisi taimi lootes, et .......aga need ei andnud värvi.

Mitte nii kodustest tegevustest oleks märkimisväärne ka eelmise pühapäeva projekt nimega: Blanka õpetab meid sushit tegema. Õpetaski. Väga maitsev tuli. Emmele rahustuseks: toidumürgitust ei saanud keegi ja tegelikult me toorest kala ei kasutanudki, sest kokkuhoiu režiimil oleks see liiga suur kuluartikkel.

Aa, eile käisime kohalikus bowls club`is. Oleme siin ikka juba tükk aega mõelnud, et mis imelikku mängu need aussied oma valgetes kostüümedes mängivad. Nüüd me siis teame. Tegemist on kunstmurul keegli ja pentangi vahepealse mänguga, mida enamasti, peaaegu alati, harrastavad meesterahvad, kelle vanus on julgelt üle 60 aasta. Eile läksime mina, Martin, Elton ja Indrek asja uurima Vanakesed olid maksimaalselt entusiastlikud meid õpetama ja hiljem oli meil tükk tegemist, et me turniiril osalema ei peaks. Sürr mäng on. Seal peab siis väikseid keeglikuule veeretama märkpalli lähedale, kes kõige lähemale veeretab, on võitnud. Asja konks on selles, et need pallid on ovaalsed ja ei veere otse. No ikka maksimaalselt sürr mäng on.

Meie olümpiast ka. Selle hoog on pisut raugenud. Peamiseks põhjuseks võib pidada õnnetust Kontusega, sest maru lollilt sai ta Redback ämbliku käest varbasse hammustada ja nüüd ei tohi ega saagi sportlikust tegevusest osa võtta. Arsti juurest tugevaid antibiootikumi süste saanud, peaks see mädane varbake varsti siiski paistetuse alla võtma ja mädanemise ära lõpetama. Varsti saab ta tagasi töörindele ja ka olümpiamängudele naasta.

oh jah Laidley!

Nüüd lisaks meile Martiniga ja kolmele Eesti poisile, kel meri põlvini, on Laidleys veel kaks kodumaalt pärit paarikest. Kokku teeb see siis tervelt 9 Eestlast. Nalja on igal juhul saanud ja varasemalt koduigatsuse uss on tänu neile ka põuest välja läinud.

Näiteks praegusel ajahetkel on meil käsil äärmiselt oluline üritus: olümpia. Tegemist on siis kuuevõistlusega: male, ping pong, piljard, kabe, basseinis läbi viidav viismiinus (korvpall) ja pokker. Esimese ala turniir sai eile õhtul suursuguselt maha peetud. Males sai võidu härra Kontus. Meie pere esindajale Hansonile jäi kätte paraku kuues koht. Morjendada endid me ei lase ja ikka võidukalt edasi. Auhinnad on ju magusad. Olümpia osavõtutasu oli pakivein (4,4l) ja 6dollarit, millest peaks siis pjedestaalile saajatele jagunema meeldivad preemiad. I koht - 2veini + oma vein tagasi + kast õlut, II koht - 1vein + oma vein tagasi, III koht saab lihtsalt oma veini tagasi. Vot selline olümpia. Mina küll asjast ise osa ei võta, aga mul on au olla peakohtunik, fotograaf ja loomulikult Martini tulihingeline fänn. Pärast esimest olümpiapäeva oli väike lõõgastumise moment ka, mis algas päeva kokkuvõttetest ja lõppes Hansoni laual tantsuga ja juba traditsiooniks saanud itaaliakeelse serenaadi lauluga kellegi magava hinge ukse taga.



Tööst ka. Ei saa ikka kuidagi moodi sellest mööda vaadata.
Nii, Martinil läks kohe tagasi tulles väga hästi, sest juba järgmisest päevast töötas ta taas Blackboy Ridges sulasena. Vabu päevi on olnud täpselt üks, seega tema on see raha koju tooja. Mul on pisut teisiti läinud. Alguses pidin ootama, sest lubatud sibulafarm olevat puhkusel. Ootasin. Ja ikka mitte midagi ei paistnud tulevat, olin tuhandete eestlastele sarnaselt töötu. Siis tuli ks veider pakkumine: maisi korjama. Why not, mõtlesin. Katsun nüüd seda sürrealistliku tööd kirjeldada. Tööpäev hakkas kell 3öösel. Mina ja Enn (eestlane) sõitsime kottpimedas veel pimedamana tunduvale põllule, kus maisitaimed olid umbes kolme meetri kõrgused ja sääl anti meile kõhuranitsad ja suunati õigesse vahesse maisi korjama. Endiselt oli täitsa-täitsa pime. Peas olid meil kaevurilambid ja silme ees ülitihe maisipõld, kus vaovahes edasi liikumiseks pidi taimi murdma ja jalgu sopast välja tõmbama. Mul oli päris hirmus ka, sest kõik see tundus nagu õudusfilmi misanstseen. Ja loomulikult suutsin ma ära eksida. Ühel hetkel avastasin, et ma ei kuule Ennu krabistamist ja muidugi oma lambikesega ringi vaadates ei näinud ma kusagil mingit valgustäpikest. Hüüdsin teda, aga ei midagi. Täpselt sel momendil, kui mul hakkas paanika tulema kuulsin, et Enn otsib mind. Ja niimoodi sain ma õnnelikult põllult taas välja. Tegemist oli tööga, kus makstakse koguse pealt, ehk siis nii palju kui teed niipalju saad tasu ka. Ma polnudki kõige lootusetum, tegelikult hakkas mu teisel tööpäeval asi täitsa lippama. kuid õnneks siiski jäi see mu viimaseks päevaks maisi korjamas. Nüüd olen taas tagasi sibulafarmis ja ei mingit põnevust või äraeksimisi, litsalt panen jälle taimedele identifitseerivaid silte külge, et jah tegemist on rohelise sibulaga.

senisest reisust vol.2

Oleme tagasi Austraalias, väsind-pusind, aga õnnelikud. Kuigi siin maal on meil koht, kus olla, juba tuttavaid inimesed, soem, palju soem on ikkagi kuigagi nii, et Uus-Meremaa tundus kodusem ja seal oli ikka hää olla. Olime sellele pikale suvele vahelduseks sügises, värvilised puud ja jahedam temperatuur: päeval 19 ja öösel 7kraadi. Üritan nüüd natuke meie reisi tesel poolel kogetust ka kirja saada.

21.märts
Otsustasime sellesse mõnusasse hosteli natuke pikemaks ajaks jääda. Kasutasime ära võimalukult palju hüvesid, mida sääl Global Village hostelis pakuti. Käisime kayakidega sõitmas, saunas, kus imekombel saime sisse 90kraadi sooja, vot see oli mõnus. Tegime väikse 15km rattatiiru Greymouthis. Ja kuna meil oli lõpuks ometi natuke aega, valmistasime endile ka piduliku õhtusöögi.
22.märts
Võtsime ilusa sügisese ilmaga Eesti kevadet vastu.Käisime kohvikus ja õhtu poole kui väljas oli juba päris jahe mõnulesime kuumas mullivannis. Kohtusime ka Velloga. Sellega oli nii, et nägime, et hosteli nimekirjas oli keegi Vello Pihelgas. Tegime veel selle üle nalja, et mis mõttes kellelgi on nii Eesti nimi. Ja mis välja tuli, oligi eestlane. Või siis et tegelikult ainult sündinud Eestis, kasvanud Rootsis ja nüüd elab Uus-Meremaal. Aga meie keelt ta rääkis küll. Igaljuhul oli see väga sürr.

23.märts
Franz Joseph`i liustik. Oi, küll me ikka mõtlesime, et kas minna sellele turnima või mitte. Ikka tükk aega mõtlesime. Siis hakkas rahast kahju. Rahast selles mõttes, et sinna üksi minna ei tohi, ainult spetsiaalkoolituse saanud grupijuhiga. Otsustasime siis hoopis teha jalutuskäigu nii lähedale, kui lubatakse ja siis lihtsalt kaugelt vaadata. Ikka võimas asi. Huvitav oli selle liustiku puhul see, et kui muidu maailmas tänu kliima soojenemisele enamus liustikke sulavad tohutul kiirusel, siis see on hoopis kasvama hakanud.

24.märts
Katsumus vol. 2. Läksime jälle matkale, kuigi minu kõrguse hirm polnud veel taastunud Tongarirost. Seekord mõtlesime, et kahepäevane Copland Track, mis kulgeb mööda jõeorgu, on ehk mulle lihtsam. Eksisime. Tegemist oli 17km mööda kuristiku serva, loendamatul arvul jõgede ületamisi ilma sillata ja natuke ka metsarada, kus pidime ikkagi ainult ronima. Terve päev oli üles mäge. Aga ma olin päris vapper, ainult suhteliselt raja lõpus tikkus viimast jõge ületades pisar kurku. Aga mis teha, Martin läks juba ees ära ja ma ju pidin sealt üle saama. Võtsin siis saapad ära ja loobusin esimest korda kividel hüplemisest, ma hoopis sumpasin läbi jääkülma liustiku kärestiku. Üks mu jaoks keeruline katsumus oli raja alguse poole ka. Üks jõgi, millel oli sild. See võrksild oli ainuke võimalus jõe ületamiseks, sest jõgi oli metsik. Kui ma algul seda silda nägin, mõtlesin, et keegi teeb mu üle lihtsalt halba nalja. Lootsin nii väga, et nüüd hüppavad naljakaamerad põõsast välja ja naerulagina saatel mind normaalsele sillale suunavad. Seda paraku ei juhtunud. Olin valiku ees, et kas lähme tagasi, kuigi me olime ainult 4tundi kõndinud või....... ja ma valisin viimase variandi, võtsin end kokku ja kõndisin kindlal saamul üle selle silla. Ai kurja, ma olin pärast enda üle nii uhke. Minusugune pussukott ja ma tulin sealt üle. Tegin seda ilmselt ka seetõttu, et ma veel lihtsalt polnud näinud neid kõige õudsamaid kuristikke, kuhu me tunni aja pärast jõudsime. Martinile ei julend ma öelda, aga mõttes hakkasin kahetsema, kahtlema ja vihkama seda rada. Muidugi lõpuks, kui me oma 8 ja poole tunni pärast surmväsinult metsamajja jõudsime ja looduslikesse kuumavee basseinidesse läksime, olid mu kahtlused, kahetsused ja hirm asendunud absoluutselt meeldiva rahulolu tundega, et ää tegin.





25.märts
Ja nüüd oli vaja kõik see sama rada tagasi minna. 17km. Aga nüüd me ju teatsime, kuidas teatud raskeid kohti ületada. Tegime raja lägi 5 ja poole tunniga. Õhtul, kui olime end juba hostelis sisse seadnud, olime ikka täitsa rampväsinud.

26.märts
Edasine tee viis meid veinipiirkonda. Wanaka. Suure hurraaga mõtlesime veiniistandusi külastama minna, aga kuna leidsime mõnusa hosteli, jäime hoopis lebotama ja lõppkokkuvõttes ei teinudki sel õhtupoolikul midagi. Aga päeval käisime lõbustuspargis, see oli selline illusioonide maja: kõvera põrandaga toad, kaldus laed jne.



27.märts
Cromwell. Nüüd läksime veiniseiklusele. Leidsime ühe veinikoha, kuhu oli koondatud kõik ümberkaudsete istadnuste eksemparid, nii siis saime koolitust ja maitsmisi. Väga peen üritus oli. Nüüd saab edaspidi peenutsema hakata :D Õhtul mõtlesime oma peene päeva kulminatsiooniks võtta restoranist head sööki, mina maitsesin esimest korda siinset lammast ja ma pean tõdema, et ma pole mitte kunagi nii head asja saanud. Väga ilus päev oli.

28.märts
Pikk sõit Timarusse, teel sinna tegime peatusi ja leidsime ühe väga nummi kiriku, näiteks. Tegelesime peaasjalikult vaatamisväärsustega. Timarus lootsime pingviine näha, aga ei näinud. Votsime siis hoopis hea pudeli veini ja läksime randa. Motell, kus ööbisime on ka märkimisväärne, seda just perenaise tõttu. Ta oli maksimaalselt intensiivne, täitsa hirmutas ära kohe. Ta oli lausa ebaloomulikult õnnelik, et tal on võimalus oma elus näha eestlasi. Saime tänutäheks pastakad :D



29. ja 30.märts
Christchurch. Mõlemad päevad tähistasime mu sünnipäeva. Käisime kohvikutes, jalutamas, galeriides, veel kohvikutes.
31.märts
Lendasime Christchurchist Aucklandi ja sealt järgmiselt päeval tagasi Brisbane.

1.aprill
Austraalia.

Kätrin