18 jaanuar 2009

Pead ikka alaspidi

Eilsega sai meil Laidley`s kuu aega oldud. See aeg on läinud kiiresti ja ilmselt tänu sellele, et kui tuleme töölt koju, siis saab ennast kohe ümber lülitada muule teemale peale töö. Ja see aitab kõvasti. Hostelis toimub kogu aeg midagi ja igav siin enamasti pole. No vahest on ka, aga see on nii vist igal pool. Kuna majaperenaisel on külluslik filmivalik, siis katsume seda ka ära kasutada. Sest lugeda ju ometi ei viitsi :) Tegelikult võiks lugeda küll, aga eesti keeles. Saatke meile Žižekilt midagi :) Igatahes, teeme sedakorda rohkem nagu piltsissekande. Pilt räägib vast rohkem.

Eelmisel nädalal sai alguse minu (Hansa) tegutsemine farmis, mille tegevusalaks on sellised viljad nagu : virsikud, avokaadod, kiivid ja muud sellised. Mina ja saksa kutt Matthias rabame kahekesi teha kõike, mida parasjagu tarvis teha on. Casual farmhand on ametinimetus. Eesti keeles sulane.. Tööl pole viga ja plussiks on asja juures tööde vahelduvus. Ja ringi liikudes leiab kauneid vaateid ja kohti. Näiteks esimese pildi klõpsasin, kui tulime kiivifarmist kodu poole. Koht asus mägedes ja tagasi tulime mööda täielikku offroadi ja panime džiibi proovile. Alla me igatahes saime sealt.

Kiivifarmis anti meile töö- ja sõiduvahendiks üliväike Suzuki. Austraalias on väga populaarsed säärased kastiga masinad ja nende nimetus on ute (loe: juut). Aga see Suzuki oli ikka tõsiselt naljakas. Mäest ei taht kuidagi üles minna, sest mootori maht oli 1,3 l.

Üldse on selles farmis selline teema, et öeldakse, et näe seal on masin. Tegutse! Keegi ei küsi, kas sa üldse sellega midagi peale oskad hakata või ei. Siiamaani olen hakkama saanud.
Paar päeva sai töötatud virsikupuude õgvendamisega ehk uute kasvude likvideerimisega. Positiivne oli selle töö jaoks mõeldud vahend, millega neid kasve lõigata: automaatsed hekikäärid. Vesti küljes on akud ja ei jää muud üle, kui ainult nupule vajutada. Mugav.

Austraalia looduses viibides on alati üks aga.. Fauna on siin ikkagi pulbitsev. Nädala jooksul nägin sellist armsat loomakest. Äkki keegi oskab keegi välja pakkuda looma nimetuse ? Lisaks ämblikule nägin veel rohelist puumadu. Õnneks kaugelt. Ja sipelgad hammustavad väga vastikult. Kängurusid on nii palju, et sellega olen juba nõnda ära harjunud, et ei pane enam tähelegi.


Käti tegutseb edasi lillefarmis ja on tüütuseni tegelenud lillede rohimisega. Vahepeal lõbustab teda väike draakon, kes on iseloomult hea, kuigi näib hirmuäratav välja. Krõbistab muudkui ringi ja ise mõtleb, et keegi teda seal ei näe.. Ta on väga mugav loom - elab lilleistutamis masinas. Iga kord kui istutamiseks läheb, peab teda sealt enne otsima, et ta kogemata tükkideks ei läheks.


Lillefarmi hooned. Sinna jalutades on alati tunne, et OEH, jälle rohimine. Üle aasa tagasi kalpsates on ikka hää tunne, üks päev seljatatud.
Selliseid taimi läheb farmist Klientideni sadu ja sadu päevas. Kusjuures momendil ei ole üldse lilleostu hooaeg. Ostetakse sellepärast, et novembris ja detsembris sadas pajlu vihma ja inimesed said koguda lillekastmisvett. Nüüd on ootamatult saabunud buum. Nii oligi, et üks päev sain rohimisest eemale ja istutasin pottidesse 2000 taime. Töö oli kiire: minutis 5 taime. ehk siis natuke üle 10sekundi taime peale.

Peale kuumuse tuleb meil mõlemal igapäevaselt tööl kokku puutuda lõputu igavusega, mis tuleneb sellest, et sul on lihtsalt metsikult palju aega mõelda, mõelda, mõelda. Vahest soovin, et mõtlemist saaks kuidagi välja lülitada tööajaks. Strateegia, mis selle puhul natu aitab on igasugune aja jaotamine tsükliteks, mingi ülesande mõtlemine endale huvitavamaks jne. Inimene on keeruline loom. Mina (Käta) olen üritanud oma ajud tööl olemise ajaks lihtsalt varna riputada :D


No comments. või siis etüüd lillepottidega.


Üks pilt reedeõhtusest istumisest. Kätrin ja üks prantsuse tüdruk valge veini kallal. Siin hostelis ongi niimoodi, et pärast tööpäeva kogunetakse õues laua ümber, kirutakse tööd ja kasutatakse vahel ka päev otsa varnas rippunud ajusid põnevate vestluste tarbeks. Väike õlu-siider kuulub paraku ikka sinna juurde..

Sellel nädalavahetusel otsustasime, et läheks õige tuulutaks ennast Brisbane`is. Läksime kavatsusega, et tore oleks vahelduseks rongiga sõita. Kokkuvõttes sõitsime sinna kolm tundi, kuna käimas on suuremat sorti raudtee remont ja enamus teest läbisime bussiga. Ebaõnn.

Päev Brisbis kujunes üllatavalt sündmusterikkaks. Ma ei tea miks, aga meil mõlemal oli maailma tajumine kuidagi eriliselt õieli tol päeval ja panime tähele asju, mida tavaliselt ilmselt ei paneks. Karma värk. Igatahes sattusime otsa meeleavaldusele, kus inimesed olid Palestiina poolt ja Iisraeli vastu. Natuke hirmus oli ka. Ei tea ju neid murjameid kunagi, mis neil peakeses toimub ning mida keegi teha kavatseb. Protest paistis olevat sanktsioneeritud ja kulges ilusasti miilitsa silme all. Kõrvaltänavasse keerates peatus üks politsei ja lasi sireeni, aga see oli mõeldud ühele ratturile, kes sõitis ilma kiivrita. Me lihtsalt naersime. Olime sel päeval tõeliselt uljad.

Brisbane on tuntud tänavamuusikute rohkuse poolest. Kõndisime peatänaval ja saime seal nautida mõnusaid bossarütme ansamblilt Yamanja. Väike näide kah: www.myspace.com/yemanjamusic Alloleval pildil on näha tantsimas üht paarikest. Nende tantsu oli väga nauditav vaadata. Igatahes. Tegelikult oligi nii, et jäime muusikat kuulama ja järsku hakkasid need kaks tantsima. See on üks ilusamaid tantse, mida ma (Käta) elus näinud olen. Selles polnud mitte midagi ulmekeerulist, lihtsalt ilus ja hingest. Ma nutsin, sest see oli nii ......


Natuke lubasime endale head paremat kah. Vahest peab ennast poputama ka, et tööl ikka uut motivatsiooni leida. Tagasi Laidley`sse jõudes saime alles aru, et kui väga meil tegelikult oli vaja ära käia. Kokkuvõttes oli üks mõnu-mõnus päev.

Hansa ja Käta

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tundub huntsman ämblikuna, kes ei ole õnneks mürgine:) Mürgised on väikesed, kuni 5 cm ämblikud, kas mustad, punase seljaga või valge tagumikuga.

Anonüümne ütles ...

Võibolla see ämblik on üks tapikuliste hulgast, kuigi tapikulised on rohkem öise eluviisiga, nagu on lugeda. Mõni tapikuliste liik olevat ka inimesele mürgine.
Kätrini kõrval pingil on paar vahvat kängurut. Ei ole vist eluohtlikud.
Isalikult Tartust

Anonüümne ütles ...

Meie fauna Eestis on ka muutunud.Pole küll huntsam ega tapikulisi ämbikuid,meie loomake on majandussurutis,täiesti uus liik.Kohe karda teda,õhtuse karbonaadi portsu katsun kiirelt ära süüa.
Ülle ei lukusta mind enam ka Käti tuppa,võin vabalt mööda elamist jalutada,lill ei julge õgvendada(Martini väljend),äkki majandussurutis näeb!Mäu!

Unknown ütles ...

Oo kui armas, mul tuli ka pisar silma:) Ma soovin ka lillefarmi, päriselt ka, seal ma kujutan end vähemalt ette...