Tööhoos

Hõissa. Tööl läheb nüüd siis teine nädal ja oleme täitsa elus. Tutvustaksin meie päevagraafikut. Meil siin on tekkinud omamoodi rutiin. Ärkame 4.45. Volvo alustab oma päeva kell 5.45 ja töö hakkab 6.00. Kell 10.00 on smoko ehk siis esimene paus. 13.00 on lõuna ja 15.30 on kojusõit. Siis tulevad varustusehooldus, isiklik hügieen, õhtusöök, valmistused järgnevaks päevaks, simpsonid, õhtunaps (nagu proletariaadil ikka), loba. Hiljemalt 21.00 vajume unne.

Tööl hoiame üksteisel motivatsiooni üleval arutledes tähtsatel ja vähemtähtsatel teemadel. Näiteks, et kas siis kui meil kunagi oma kasvuhoone on, paneme me ka tomatid viie traadi vahele või mitte.. Eks näis.

On veel teisigi mõtteid mida mõlgutada. Ehk et, mis saab edasi, kui me siit tõepoolest kunagi edasi liigume. Momendil tundub poolteist kuud ikka jube röögatu aeg olevat. Aga ikkagi. Suundume põhja ? Detsembri lõpp ja uue aasta algus on seal metsikult palav ja muidu troopiline. Kauaaegne unistus New Zealand ? Tundub väga ahvatlev ja peab uurima, kui kulukaks see meile kujuneb? Üsna kindel on vististi see, et peaks ära käima Fraser Islandil, mis on meile väga lähedal. Turistikas küll, aga ikkagi. Põhiline on unistus, et ükskord me enam ei rüga ja istume varbad vees ja libistame kes mida.. Mott.

Karavanpargist kah. See on omamoodi koht. Siin elab ligikaudu 50 inimest. Selline armas külaelu. Paljud täitsa püsielanikud. Näiteks Needle, kes on naabriks, toob meile vahest virsikuid, sest ta korjab neid. Muuseas, Needle aitas meid hädast välja ka Childersis. Kui me käisime poe tiirul linnas, siis jäid Nadeždal tuled põlema. Oh häda. Tagasi tulles oli akuga jokk. Õnneks juhtus linna ka Needle, kes kohe abivalmilt oma aku pealt meie auto käima pani. Lisaks veel pärast siin karavanpargis äragi laadis. (kes oskab kohe paugust öelda, kuidas inglise keeles võiks kõlada need krokodilli juhtmed, millega ühe auto aku pealt teist käima panna ? eh). Leidub ikka vahest häid inimesi.

Üks asi veel. Meil siin teatavasti on puudus infost muu maailma kohta. Telekas on küll olemas, aga peamiselt tuleb siit kohaliku osariigi uudiseid ja muidu jama. Näiteks Tantsud Tähtedega, Jumal Tänatud Et Sa Siin Oled, Võta või jäta jne. Eile õhtul oli aga selline asi, et järsku hakkas rääkima Austraalia peaminister. Rääkis umbes nii, et mujal maailmas (pidades vist silmas USAd ja Euroopat) on nüüd tõsine majandusjama, aga meil siin on ikkagi omaette ja tugev süsteem. Kuigi rasked ajad on NÜÜD käes. Ja elame need üheskoos läbi ja blabla.

misvärksiison?

Hansa

Mina tahaksin siiski oma juba lemmikteema juurde naasta – tomatitaimed. Meie hea põli on vist otsa saanud, sest tangidega me enam mööda põldu ringi pole jalutanud ja traate naksutanud. Viimased paar päeva oleme eriliselt jälgi asjaga tegelenud. Nimelt viidi meid ühele põllule, kus ka kunagi auväärsed tomatitaimed kasvasid, nüüd on neist järgi jäänud ainult kuivanud rootsud ja nende küljes mädanenud vaklu täis punased junnid. Meie ülesandeks on neid rootse traatidelt maha raputada: nägu on alalõpmata mädatomatit täis. Tõeliselt jälk. Ja mis eriti vastik on, et peale lõunat on mahakukkunud tomatid väga kuumaks läinud ja kui mõnele neist kogemata peale astud, siis tuleb vastu jalgu eriti kuum mäda. Vuh. Riideid iga päev ka pesta ei saa, sest päike loojub siin kell kuus ja need ei jõua hommikuks ära kuivada, vagunis ju ka küttesüsteemi pole. Nii me siis haisemegi. Täna tuli mitu korda tööl olles okse üles, sest see hais on ikka ...........tugev. jätan nüüd oma tomatiteema. Järgmine kord jälle.

Martin ennist siin kirjutas, et õhtuti on meil arutelud. Praegu kuulan Krissu ja Martini juttu pealt ja pean tõdema, et väga loogika küllane see vestlus pole. Justnagu räägiks tööst, aga vahele viskab ikka jaburat teksti ka. Sürr kamp meil ikka. Aga koguaeg töö ümber me elu ka ei keerle. Eile näiteks käisime kängurujahil – mitte püsside vaid fotokatega. Tulemusetult. Ja mitte sellepärast, et poleks kukruga tüüpe näinud, vaid me lihtsalt ei saanud neid õige valgusega kaadrisse. Kõige rohkem näeb känguruid päikese tõusu ja loojumise ajal ja kui eile kamp välja ilmus oli paraku juba liiga pime. Aga ägedad on nad küll. Loomade rubriiki võiks panna ka veel ühe uue eluka, keda me näinud oleme õigemini mina nägin: uss. Rapsisin tomateid ja järsku hakkas üks puhmas imelikult sahisema. Kui olin näinud rusikasuurust ussipead, ei pidanud ma enam vajalikuks sinna kauemaks silmitsema jääda, et kui suur see uss ikka on. Taganesin vaikselt ja siis pistsin kisama ja rohkem ma sel päeval sinna kanti rapsima ei kippunud. Pärast kui ühele kohalikule vanamehele ütlesin, et ärgu ka tema sinna kanti mingu, sest seal uss, ütles ta mulle seepeale ainult, et veel üks? Ma olin nõus kaks korda jalapeal ära minestama. Mis mõttes veel üks? Nad olid hommikupausi ajal ühte musta ussi ka näinud. Ta seletas mulle veel, et mustad ja osad pruunid on mürgised, ülejäänute värvidega ei pruugi olla. No ma ei tea. Ükskõik, mis värvi ussiga ma veel peaksin kokku puutuma, mina teda torkima ei lähe (korras jooksid külmavõdinad üle selja).

Mis siis veel? Inimesed. Meil on siin juba täitsa omad tuttavad tekkinud: Needle (Martin juba mainis ka teda), siis karavanpargi perenaine Soraya, kes on täitsa Pippa moodi kodus ja võõrsil seriaalist, selline hea ja sõbralik. Näiteks eile, kui olin oma hambaharja ära kaotanud, tuhlasime tükk aega tema vabast ajast koristustarvete ruumis, et äkki on see sinna sattunud. Ei olnud. Peab uue ostma, sinnamaani pean Matu omaga läbi ajama. Aga Soraya on tõesti tore, nii hea on pärast tööpäeva muda- ja mädakäkkidena koju jõudes näha emaliku naeratusega Sorayat, kes siis siiralt küsib, et kas oled väsinud või et kuidas sul päev läks. Tavaliselt ka inimesed küsivad seda koguaeg, aga harva õigemini mitte kunagi ei mõelda seda päriselt. Meie perenaine paistab mõtlevat.

Veel inimestest. Ei saa ikka üle ega ümber tööjutust. Meie boss, Kelvin, kes on märkimisväärne oma fantastilise inglise keele pärast. Temast ei saa ikka muhvigi aru. Oleks siis, et saaks huultelt või näoilmest midagi välja lugeda, aga ei. Tumedad päikseprillid ees ja rääkides see suu ju ei liigugi, temast saaks hea kõhurääkija. Ja Kelvinil on valge džiip kastiga. See on meile väga oluline teada, sest kui smoko pisut pikemaks venib ja märkad põllu poole kihutamas valget autot, siis tuleb imekippelt kindad kätte ajada ja töötegemisnägu ette manada. Selle patustamise oleme õppinud kohalikelt töötajatelt, kes mu meelest ainult smokosid peavadki. Täna juhtus üks jabur asi ka seoses meie töö tegemisega. Tavaliselt lõõbivad kohalikud meie kallal, et ärge kiirustage ja tehke ikka aeglasemalt jne (kusjuures me pole üldse kiired, me lihtsalt ei uimerda – eestlased ju), aga täna tuli sama jutuga meie juurde ka Kelvin isiklikult. Pidime rahulikumat võtma, sest tal sai töö otsa. Ilmselt olime oma nädalamahu juba täis töötanud. Väga imelik, sest näiteks mina olen omast arust ikka eriline pussukott seal põllul, füüsiliselt nõrk, mis nõrk. Aga töömahu täis saamist kinnitab ka see, et Kelvin jagas meile ülesandeid ikka eriliselt kilplaslikul kombel. Kui ta oleks alguses ära rääkinud, mis lõpptulemust ta tahab, siis oleks see põld juba eilseks kindlasti tehtud olnud, aga nüüd ta leiutas meile aega venitavaid meetodeid. Vot, selline lugu.

Kätrin