Senisest reisust.

Koigepelt siis sellest, et eelmise sissekande tegin ilmselge kiiruga, sest tahtsin kangesti jagada meie kogetud vaateid ja siis lipsaski sisse ka kahemotteline pilt :D igaljuhul on meie reis olnud rohkem kui super. nyyd siis natuke ylevaadet ka.

10.marts
Maandusime Aucklandis. Oobisimie lennnujaama lahedal hipihostelis. Lend oli kohutav. Vaike, Estonian Airi laadne lennuk, ja raputamist saime rohkem kui rubla eest. Alguses ei saanud nagu arugi, et miks pohipiloot meile koguaeg labi mikrofoni imelikke nalju tegi, aga parast maandumist, kui meile oeldi, et piloot tegi oma paris esimest lendu. No siis saime aru kyll, et naljad olid vajalikud inimeste rahustamiseks.11.marts
Esimene minimatk :D hostel-lennujaam. 7km. Saime kokku Karriga. See on muidugi yks veidramaid asju siin reisul, saada kokku Eesti sobrannaga Uus-Meremaal. Kohustuslik kohvikutetuur tehtud, maabusime hotellis. Jah hotellis, kogemata saime endile hotelli, mis samas hinnaklassis hostelitega ja veel erilise vedamise tottu pandi meid suhteliselt luks sviiti. Nii me siis nautisimegi oma Aucklandi luksuslikult.
12.marts
Rentisime auto. Esimene sihtpunkt Rotorua, geisrite ja kuumavee allikate linnak. Oobisime Ameerikafilmist tuttavas motellis, kus oli ka muide saun. Kuigi kylm, 60kraadi.

13.marts
Sel paeval tundsime, et nyyd on adrenaliini vaja. kuna mina keeldusin kategooriliselt Bungy jumpi tegemast, siis laksime Karri eestvedamisel hoopis Swoopima. Ronisime siis kolmekesi Suurtesse kottidesse, kust pea ainult valjas, siis pandi kottidele kois kylge ja tommati meid 40meetri korgusele. ..... ja siis me lendasime. Mul oli ikka vaga hirmus, aga age oli ka kiikuda nii korgelt. Jalgade varisedes maandudes teatas Karri, et talle sellest ei piisanud, nii ta lakski veel puhuri peale holjuma. Sel paeval kaisime veel Te Puia maoori kulas, kus olid geisrid, keev muda ja muidu aurav maapind.
14.marts
Tongariro Crossing. 9 tunnine matk magedes. See oli lihtsalt liiga ilus. Olime varem nainud sellest matkast pilte, aga pariselt oli see vaga palju ilusam. Ja mis siin salata, minu jaoks ka hirmasam. Arvasin, et see matk saab olema kohaks, kus saan oma korgusehirmust yle, aga ma ei saanud. Kui koik teised laskusid maest jalgade peal, siis mina tegin seda tagumikul. Ja kui koik ronisid makke normaalselt samuti kahe jala peal, siis tundus mulle turvalisem kapuli ronida. Igaljuhul ma tegin selle ara ja uhke olen kyll. Ohtul oli mul naiteks magedevallutaja tunne, koik tundus voimalik. Ongi ju.

15.marts
Surnud lihased ja liigesed. Hakkasime soitmas Wellingtoni poole. Oobisime Karri mehe oe juures.

16.marts
Wellington. Senini kulastatud linnadest meie absoluutne lemmik. Todesime, et kultuur ikkagi pole ara surnud (Austraalias hakkas selline tunne vagisi peale tulema, aga onneks nyyd sattusime Wellingtoni). Kaisime kunstinaitustel ja puhkasime puhkamisest.

17.marts
Soitsime Lounasaarele. Praamisoit oli jarjekordselt liiiga ilus. Mis oleks veel parem kui meeldiva paiksepaiste kaes magede vahel praamiga soita ja head vahuveini juua. Meiega jagasid praamisoitu ka Uus-Meremaa suurim kogukond - LAMBAD (neid on siin umbes 40 miljonit).

18.marts
Teine paev Lounasaarel, kus saime pariselt teada, mida tahendab magitee. Emad, siin yleskutse, arge palun muretsege, Martin on vaga hea juht ja isegi kui vahel peaks tal tekkima tunne, et teeks kiirendust, tal on korval endiselt korgust kartev Katrin.
Niisiis soitsime Nelson Lakes National Parki, et seal matkama minna. Ilm seda ei soosinud, hirmsasti sadas ja kylm oli ka. Ootasime ilma paranemist hostelis, seal aga saime tuttavaks eriti kipade inglastega Robin ja Shirley, kellega meil maailmapildid niipalju kattusid, et nyydseks on ysna kindel, et jargmiseks reisisihtpunktiks on nende kodu Inglismaal. See vanem paarike jattis vaga sygava mulje, sest nad yldse ei hoolinud oma vanusest, mis oli 75 ja 76, nad reisivad sellele vaatamata. Shirleyl on natuke jalad haiged, aga ikka kaivad nad matkamas. P.S Nende jargmiseks reisikohaks saab olema Aafrika.

19.marts
Hommikul soitsime Westporti, hylgekolooniat vaatama. Nagime ka, monusalt peesitavad ikka. Edasi laks Martin Uus-Meremaa pikimale rippsillale (SwingBridge), ma otsustasin eemalt vaadata :D Ohtul tegime veel vaikese vihmametsa matka (Porarori Track)
20.marts
Oleme sattunud turistide sihtpunktide ryppe. Naiteks kaisime vaatamas ka pannkoogi kivisid, nii neid kutsuti. Edasi laksime Greymouthi sellesse hosteli, mida soovitasid meile Ria ja Tarmo. Siinkohal oleks ehk ka paslik teid tanada, sest tanu teile ei ole me mooda lainud Global Villagest ja Tongariro Crossingust, mis on olnud vaatet parimad hetked reisust. AITAHH.


Kati

pildid, mis jutustavad ise.

viimane sutsakas Laidley`s.

Reede.

Tulin just järjekordselt spa sessioonilt. Olin ja olen endiselt peaaegu et üksi hostelis. Siis mõtlesin, et võtaks Anette videokogust ühe filmi ja oleks mõnusalt reede õhtul hoopis lebos, kuigi tavaliselt on siin sellel ajal juba ülemeelikum peofaas olnud. Aga filmi võtma minnes läks hoopis niimoodi, et küsimusele, kas ma vanni tahan jaatavalt vastates jäigi roosamanna filmi vaatamine järgmisele korrale, läksin hoopis klaasikese veini ja Eesti Naise`ga mullivanni mõnulema.

Täna läksid paljud meie hullumajast ära, kes edasi rändama, kes täitsa koju tagasi ja allesjäänud seltskond läks pea et kogu koosseisus kohalikku rodeod vaatama. Kuna mul õnnestus külmkapi koristamisega endale palavaik võita, otsustasin, et seekordse massipsühhoosiga kaasa ei lähe. Tarvilik oleks end hoopis ravida. Ja nüüd ma siin laman, vanniroosa, väsinud aga õnnelik. No õnnelikkuseks on mitmeidki põhjuseid: täna oli mu viimane tööpäev. Järgmised kolm nädalat ei tööle ja jah puhkusele, sest Uus-Meremaa ootab meid juba varsti-varsti oma täies hiilguses. Ega seal sibulate vahel olles hakkas ikka aju hallollus ära kaduma küll. Sellele vaatamata, et töö ei ole loodud inimesele ja et see alati nii vastik on, oli mul täna päris äge päev. Töökaslased tegid mulle ärasaatmispeo. Tuunikala korvikesed, rohkelt häid reisisoove ja kingituseks koti täis ülihäid kohalikke iirisekomme. Võttis ikka härdaks küll. Tavaliselt on põhilises huviorbiidil olnud ikka meie tubli Martin, aga seekord sain ka mina oma kiidusõnad.

Laupäev.

Täna on reisi ettevalmistuste päev: pesu pesemine, pakkimine, info kogumine, bussi-, rongi- ja lennukiaegade ülekontrollimine ja muude meeldivate ärevust tekitavate asjade orgunnimine.

Infoks veel niipalju, et tõenäoliselt ei tule meie reisijuttudesse järgmisel kolmel nädalal lisa, sest Uus-Meremaale me oma arvutit kaasa ei võta ja internetipunktides ka tihti viibima ei hakka. Niiet täna ja homme sab veel skypes suhelda. Ja muretsejatele veel infot, et Uus-Meremaal ei ole ühtegi mürgist ussi ega ämblikku. vot.

viimase aja foto ülevaade ka:

pühapäeva hommik

uue fotoka proov vol.1

mina

vaade Laidley`le

maja taga

konn

uue fotoka proov vol.3

rodeo, kus Martin eile käis

Palju õnne, Eesti.

Eile oli siis Eesti Vabariigi aastapäev. Õnnitlused siitpoolt Teile kõigile. Meie hullumajas oli otse loomulikult ka selleteemaline üritus. Eelmisel nädalal said kapsad juba hapnema pandud, väike Viru Valge külmikusse muljutud ja vaim otse loomulikult valmis seatud. Kõik oli nii nagu peab, laualt ei puudunud maailma kõige koledamad täidetud munad, ilmatuma head singirullid, sprotid, Kalevikommid, keedukartul, isetehtud kotletid, kõige tumedam sai, mida siit leidsime ja mis põhilisem: Eesti lipp. Üritus oli väga mõnus ja kui aus olla ega ei mäletagi nii patriootlikku tunnetemerd kui eile meis oli. Kujutage ette: korralik kõne pika laua taga, mille valgel laudlinal on ainult eesti toit. Ümber kõige selle on istumas rahvaste Paabel ja kõik tähistamas Brisbane suuruse vabariigi sünnipäeva. Natuke tundsime end kui müügimehed, kes on korraldanud promoürituse. Aga hea üritus oli. Loomulikult nagu iga korraliku peaoga, kipub see olema tuju laenamine järgmisest päevast, täpselt nii oli ka seekord. Kaks tundi und ja rohev sibulameri oli jälle mööda liini minu poole liikumas oodates endale külge saada identifitseerivat silti: roheline sibul. Aga pidu oli seda väärt.

Vot sedasi. Ega meil siin väga midagi muud toimunud pole, töö ja natukese raha säästmine. See on kindel, et pooleteise nädala pärast Uus-Meremaale me rikkana ei lähe, sest tegime ühe suure investeeringu – meil on nüüd korralik fotokas Nikon D60. Aga raha osas me endid morjendada ei lase. Kuidagi saame ikka hakkama. Peaasi, et reisule.

Käti

Hullumajas muutusteta

Hullumajas muutusteta. Kõik on ikka nii nagu alati, sama rahvas, samad naljad, sama ilm, sama rutiin jne. Eelmisel nädalal sai Laidleyst ikka väga siiber. Kaua sa siin Audru suuruses külakeses ikka vaimu värskena suudad hoida? Teistel tundub see lihtsamini minevat – nagu ikka, kõigil teistel on lihtne, ainult mina pean üksi rabama :D no nii hull asi ka pole, aga 9nädalat Laidleys ja viis kuud Austraalias on täpselt selline aeg, kus tahaks juba midagi uut. Suurt ja ilusat. Eile hakkasimegi veiniklaasi taga siis unistama Uus-Meremaast, oeh kuidas juba tahaks puhata ja mängida. Tõenäoliselt Eestist majandussurutisest/lamatisest vaadates tundub küll, et no mida te seal virisete. Aga ikkagi inimene olen ju, ikka on halb. Tegelikult halb pole, lausa väga hea, liiga hea, seepärast tahakski midagi veel paremat. Harjunud olen selle paradiisieluga. Mu meelest on see juba päris hullumeelne. Olen täheldanud, et meie kogukonnas e. hostelis Laidleys võib täheldada täiuslikke hullumaja sündroome: kuna siin on tõesti väga muretu ja suuremate sündmusteta elu, siis inimesed hakkavad:

variant A. Väikseid probleeme välja mõtlema ja seejärel neid ka uskuma

variant B. Otsima endale jaburaid tegevusi. Näiteks ujumislauaga tennist mängima või omaette tühja pilguga laulma täiesti arusaamatus keeles mingit rahvuslikku jorinat.

variant C. Otsima endale natuke rohkem asjalikke tegevusi – aga see nähtus on erakordselt harv.

variant D. Napsitama.

Ahjaa, tahaks sellest paari nädala tagusest vallandamisest natuke rääkida. Mind vabastati lillefarmist rohija ametikohalt, seejärel 2tunni pärast värvati taas ja siis 24tunni möödudes olin jälle prii. Minu ja tööandja vahel vestlust ei toimunud, kõik käis läbi hosteli perenaise, mis on erakordselt jabur. Seega polegi mul kõige õrnemat ideed ka, miks ma vallandatud sain. Pärast seda sündmustejada järgisin hullumaja sündroomide valikust varianti A. Võiks isegi öelda, et olin üsna kurb. Tubli ja korraliku eestlasena oleme siin pigem harjunud, et kõik kiidavad meie töötegemisi, aga jah, seekord läks teisiti. Tööta ma ei jäänud. Kuna Anette siiski uskus minu tublidusse, olin juba järgmisel päeval sibulafarmis rohelisi pealseid pakkimas. Kui aus olla, meeldib see töö mulle palju rohkem. Liini taga läheb aeg kiiremini, nad on minu kiirusest vaimustunud ja töötajaskond on päris värvika huumoriga. Ainuke miinus on, et käed haisevad kohutavalt sibula järgi ja nutta saab liini ääres sibulaid ühepikkuseks lõigates ikka parasjagu.

Üks eriliselt meeliülendav asi eelmises nädalas oli, et saime kolmanda paki Eestist. Vot see tuli ikka küll õigel ajal: jõulupiparkoogid, hunnik Kalevi komme, Vana Tallinn, millelt ühel vihmasel päeval punni maha kakkusime ja hea maitsta lasime, pool pudelist läks nagu kerisele, teise poole jätsime tallele. Saime veel ajalehti ja ajakirju, viis konservi sprotte, millest ka esimese karbi kohe paki avades sisse vitsutasime. Nii hea asi, et kohe.....ma ei tea. Igajuhul oleme ülimalt tänulikud selle 10kilo Eesti eest, mis meieni kuklapoolele õnnelikult kohale jõudis. Aitähh!

Ja siis sõbrapäevast ka. Sel aastal tähistasime seda. 14.veebruar oli põhjuseks, et Laidleyst korraks ära minna. Läksime Toowoombasse, 40km autosõitu ja Tartu suurune linnake oli meie ees oma kõikide võimalustega. Oli väga tore, kuigi see odav hostel, kus oma ainsa öö hullumajast eemal veetsime, osutus väikeseks lutikariigiks. Martin on üleni ära söödud. Ja see restoran, kus üritasime laristades meeldivat õhtusööki naudelda, sain mina Kiievi kotleti asemel paneeritud kanakoiva, mille sisse oli üritatud panna kiievi kotletile omane või. Aga hea asi oli, et mind lutikad ei puutunud ja Martin sai söögiks hunniku kaua igatsetud ribisid. Ja mina sain väga ilusa kingituse ka. Ilmaga meil vedas: oli meeldivalt sombune ja vihmane. Ja unistus külmatundest võttis reaalse kuju. Terve sõbrapäevale eelnenud nädalal oli meeletu kuumus, nii 50kraadi ringis. Ja kui laupäeval vihma sadas ja külm tuul tahtis jalgu alt viia, oli nii hää olla.

Nüüd oleme tagasi Laidleys ja tänu pisukesele puhkusele on vaim värskem uuesti sibulaid pakkima või viigimarju korjama.

Kätrin

Tervisi kaugelt hullukeste majast nimega Homestyle !

Ühes eelnevas sissekandes palusime naljaga pooleks saata meile eestikeelset lugemisvara. Midagi Žižekilt. Räägitakse, et unistustega on see häda, et neil on kombeks täide minna. Või vähemalt osaliselt. Juhuse tahtel jõudis meieni raamat, mis kuulu järgi Eestis poelettidelt kaob nagu soe sai. “Musta pori näkku” Mihkel Raualt. See juhtus pea kaks nädalat tagasi. Raamatuga oli kaasas ka kaks eesti kutti – hevi- ja motomehed Indrek ja Marvin. Meri põlvini. No igatahes olime hämmingus, et selline kohtumine ülepea aset leidis. Võiks arvata, et kolkaküla Laidley on unine ja depressiivne väikelinn, kuid ei. Nojah, linn ise võib ju jama olla, aga „Kodustiilis“ hostel on koht, mis üllatab jätkuvalt. On draamat, naeru, pettumusi, unistusi, pidu ja mida kõik veel. Kokku teeb see ühe hullumajapuhveti küll.

#

26. jaanuar tähistasime Austraalia päeva väljasõiduga rohelusse. Wivenhoe tammi juures toimus simman. Rahvast vooris ojadena. Meile oli see üritus aga natuke pettumus, sest arvasime, et see on kõike muud kui pereüritus. Istusime seal siis ühe laua ümber ja kuivetusime. Peale paaritunnist igavlemist otsustasime, et ei oota ära kohalikku kantrimuusika kuulsust, vaid sõidame tagasi Laidley`sse, et istuda seal ümber laua, nagu alati ja lihtsalt veeretada juttu. Vähemalt oli üleriigiline vaba päev.



#

Üks tähistamine on siin veel olnud. Tuli vastu võtta Hiina uus aasta. Head uut! Tänu sellele saime järjekordselt osaks võimsast ja vürtsisest õhtusöömast, mida silmade pande tunde köögis valmistas. Kätrin on muuseas pulkadega söömises niivõrd kogenud käpp, et suudab juba vutimuna ilma pikema sahkerdamiseta taldrikust suuni toimetada.





#

Üks vahepala tuli meelde. Meie vana hea Nadježda viskas väikese vimka. Hakkasin ühel pärastlõunal töölt kodu poole naasma, kui järsku kostus kapoti alt kõrvulukustavat vilinat ja kui kapoti lahti tegin paiskus mulle näkku suitsupahvakas. Ütlesin juba mõttes Aamen. Et oli tore, Nadja! Kuid siiski. Appi tõttas veel kuuri all toimetanud ülemus Ross (kes meenutab muuseas oma habemega jõuluvana). Menetlemise käigus selgitasime välja, et tegu on konditsioneeri jublakaga, mis on lihtsalt ära kulunud ja nüüd käisid kaks metallplaati omavahel kokku, mis tekitas sädemeid, mis omakorda sütitas põlema mootoris oleva õli… Asi polnudki saatuslik. Ross teadis kedagi meistrimeest linnas nimega Gatton. Et kuidagi Nadja Gattonisse saada, olin sunnitud läbi lõikama ühe ülekandva mootori rihma. Sõitsin kuidagi Gattonisse, rooli keeramine oli nagu keeraks tammepakku, sest selgus, et koos rihmaga läks ka roolivõim. Naised on vahest kapriissed. Nüüd kõik korras ja auto liigub nagu õlitatult. Nii Nadja kui ka mina oleme õnnelikud.

#

Töötute armee
Nädala näotud teod
Koondamise lainel

Mul tuli haiku. Kõikide uudiste taustal, mida oleme postimees.ee ja minu ja Kätu ema käest kuulnud kargas mulle pähe selline haiku. Ja see pole veel kõik. Nagu oleme juba rääkinud, siis alati, kui me siin kusagil töötame, siis katsume olla ikka nii tublid kui võimalik. Paraku pole elu alati lill ja sõidab sulle kiviseinana vastu hetkel, mil sa kõige vähem seda oodata oskad. Olgu asjaolud millised tahes, kuid kui sa oled ikka tubli tööline ja järsku sulle ühel hetkel öeldakse, et sinu teeneid me enam ei vaja, sest meile tundub, et sa ei taha siin töötada, võtab see ikka oimetuks. Kätrin vallandati sellise ettekäändega lillefarmist eelmisel reedel. Lugu oli enam kui veider, sest kokkuvõttes ennistati ta siiski tööle umbes kahe tunni pärast. Detailidesse ei viitsi laskuda, kuid ütlen, et tegu oli teatud määral keelebarjääriga ühelt poolt ja lihtsalt siga panemisega teiselt poolt. Lõpp hea kõik hea.

#

Nädala ÜBER on sedakorda lugu filmist Mr. & Ms. Smith. Tango. Kätul on nüüd kinnisidee minna tango kursustele.

Kuulamiseks : http://au.youtube.com/watch?v=wlpHuYNuGW4&feature=related

Nädala UNTER
On idee, et niimoodi on elu seatud, et tööd PEAB tegema. Kuiv ja igav. Tahaks puhata ja mängida.

#

Kõige suurema uudise jätsin lõppu. Nimelt oleme haudunud välja plaani. Lendame 10. märtsil Uus-Meremaale. Kolmeks nädalaks. Generaalplaani, mida seal kohapeal teha väga polegi veel. Loodetavasti on seal ilus loodus. Aga nüüd on meil siht silme ees ja motivatsiooni tööl vastu pidada. Viis nädalat veel jäänud. Üüratu tundub see viis nädalat. Aga oi kurja, kui see mineku aeg kätte jõuab. Minekul on alati hea olla.



Parimat,
Hansa
Ja Kätu

raport 27.jaanuar

Täna olen millegi kõhugripi sarnasega voodi külge naelutatud ja seega on mul hea võimalus viimasel ajal toimunut kajastada. See kõhugripp pole kindlasti mitte pohmell, kui see nüüd niimoodi paistis, ei olnud eile napsupäev. Hommikul tööle minnes tundsin, et kõht natuke muliseb, aga lootsin, et ehk läheb üle. Ei läinud, hoopis lisaks lahtisele kõhule ajas ka oksendama. Niisiis komandeerisingi end koju ja natuke veel oksendamist ja siis veel tihti vetsuvahet sõelumist. Aga nüüd on loodetavasti natsa parem. Enam oksele ei aja. Muidugi meie maja perenaine on veendunud, et ma olen rase. No kuulge, see on lihtsalt mingi kõhu jama, äkki sõin midagi kehva või on viirus? Muretsemiseks pole põhjust. Loodan, et homme olen taas töörindel lilli istutamas.

Jah, tööl on natuke vaheldust olnud, ma hakkasingi juba väga rohimist vihkama, õnneks vahetult enne mu umbrohu vastase agressiooni kulminatsiooni suunati mind eelmisel nädalal lilli istutama. See istub palju paremini. Päevas läheb läbi minu käte väikesest juuri kägistavast potist normaalmõõtu potti kasvama ligi tuhat taime. Statistikanurk: minutis 2,2 taime, tunnis 133 taime. Ega see nii palju tundugi, aga tegemist on aritmeetilise keskmisega, mille sisse on arvutatud ka lillepottide mustrisse asetamine vakstupinnasele ja hoolikas kastmine. Kastmise pealt ma aega kokku ei hoia, see mu lemmikosa tööst. Boss paistab ka muga vist rahul olevat, sest tema sooviks oli 80taime tunnis. Meie parim tööline, kes on selles firmas juba 20aastat lilli potitanud, istutab tunnis aga 160 taime. Vot see juba on midagi.

Hea küll, alati kui tööst räägin, kipun liiga detailidesse laskuma. Muust ka. Need robotinimesed meiekõrval toas: siin on ikka action`it toimunud. Kõigepealt murdis keegi Anette majja sisse, varastades töötelefoni ja sularaha 200dollari ringis. Tuli politsei ja võttis sõrmejäljed. Läks nädal mööda. Politsei tuli jälle ja nüüd juba koos kohaliku CSI`ga, hullult põnev oli. Paraku tulemus oli rohkem hirmus kui põnev. Neil oli alust siseneda narkarite tuppa ja ai sa vana, mida sealt leiti: hunnikus süstlaid, kokaiini, marihuaanat, tavalist rohelist, 5karpi haiglast varastatud ülikange rahusti ampulle, läpakaid ja veel palju kokku varastatud väärtuslikku kraami. Niisiis üks nendest vahistati kohe (pereema mees, 27), üks oli juba enne türmi pandud (perekonna sõber, umbes 30), ühe jaoks ei leitud sel hetkel veel piisavalt süüdistavat materjali (pereema, 34) ja üks pani jooksu (perepoeg, 19). Poeg Darren polnud mentide külastuse ajal kodus ja rohkem ta ennast näole pole andnud. Kuna tema tuba on meie kõrval, siis oleme vahel kuulnud, kuidas ta akna kaudu sisse ja välja käib. Nüüd on meil oma valvesüsteem: kui midagi kuuleme, peame kohe Anette`le helistama, ükskõik mis kell on. Kogu hostelil on hetkel 24tunnine CIB kaitse peal, jällegi, muretsemiseks pole enam põhjust. Pealegi, pereema kolis ka eile välja, sest Anette`l oli tema välja viskamiseks armas lihtne põhjus, nad ju ei maksnud renti. Läinud nad ongi. Nüüd vaja veel tubadel lukud vahetada ja loota, et politsei ka Darreni kinni napsab.

Hosteli perenaisest ka. Anette on 50 ja kolm aastat tagasi lahutas ta oma 27aastase abielu ja hakkas hostelit pidama. Eelmisel aastal ei viitsinud ta enam oma eksmeest taga nutta ja hakkas kohtingutel käima. Nüüd siis ongi ontlikust pereemast saanud meeste hullutaja. Eelmisel reedel olime taaskord kambaga lauaümber mööduvat nädalat tähistamas ja imekombel tuli ka Anette meiega istuma. Vaiksest istumisest sai peagi meeleolukas jõmisemine/laulmine/kiljumine. Põhjuseks oli Anette lauale toodud 6liitrit Bailey`se laadset liksi. (vahemärkusena: me Martiniga pidime järgmisel päeval kell 5 hommikul tööle minema, läksime ka). Anette hakkas mulle oma meestest rääkima, et üks neist talle ikka kangesti sümpaatne on. Kiirelt mõtlemata käskisin tal härjal sarvist haarata. Nii siis juhtuski, et aitasin tal konstruktiivseid sõnumeid telefonist härrale saata. Mingi aja möödudes Anette enam ei huvitanud, mida ma Michael`ile kirjutasin, ta tahtis ainult vastuseid saada. Need aga muutusid järjest siivutumaks. Siis otsustasin mina, et aeg on magama minna.... Nüüd on teisipäev ja neist on paarike saanud. Oh mind küll :D Tänu sellele õhtule olen Anette südame võitnud. Arvan, et mitte just palju backpackerid ei saa perenaise suures mullivannis lavendlilõhnase vahu sees head rahustavat spamuusikat kuulata. Ma sain. Eile küsis Anette mu käest, et mis kell ma tahaksin spasse minna. Arusaamata, mis ta mõtleb, vastasin igaks juhuks, et kell viis. Täpsel ajal tema uksele koputades, oli ta mulle mõnusa cafe latte teinud ja suunas mind küünaldega täidetud vannituppa. See oli tast tõesti armas. Kui nüüd meenutada, siis tõepoolet olin talle kunagi rääkinud, et armastan vannis käimist ja et nii igatsen seda. Nii ma siis veetsin poolteist tundi oma eilsest päevast Anette kodus vannis.

Kätrin

Ikka on nii, et kui sa midagi väga tahad ja väga püüad, siis sa seda ka saad. Eelmine aasta samal ajal ma väga ei julgenud uskuda, et täna saan palmi all mõnusat kokteili juua. Nüüd ma teen seda. See on hea tunne. Jah, tegelikult oleme endiselt töörindel, aga see pole hetkel oluline. Ikkagi olen suures plaanis varbad helesinises meres ja 100% relaxed. Aeg on edasi unistada. Oi, kuidas see mulle meeldib. Tunnen end vabana. Ma saangi teha oma eluga, mida ma tahan. Kõik saavad, aga ma ja Martin saime õigel hetkel enne nõiaringi astumist minema. Ma päris täpselt ei saa aru millises rööpas praegu oma samme seame, aga hea on küll. Tahaks nii väga oma tunnet kellelegi edasi anda, et tegelikult väga paljusid asju ei PEA tegema, vaid lihtsalt võib ja elu on liiga lühike, et seda raisata ainult kohustuste peale. Olen noor, võibolla liiga, et tajuda päris maailma. Aga praegu ei tahakski suureks ja ratsionaalseks saada. Siin on mul väga palju aega mõelda, vahel tundub, et liiga palju, aga see on mind edasi viinud. Olen jõudnud paljudes asjades selgusele. Viis aastat tagasi käisin palverännakul ja siis oli paljuti sarnane tunne: aega mõelda ja rahu otsida, aga kuna olin liiga pusas oma ea tõttu, siis on nüüd ikka palju ......... ei tea seda sõna. Töötan koos ühe 70aastase mehe Terryga, kes on mind mu mõtete otsimises väga palju aidanud. Tegelikult ta lihtsalt tuleb alati õigel ajal mu juurde ja võibolla ei ütlegi midagi, aga kuna ta ise on enda mõtted õigel ajal õigesse soppi asetanud, siis oma elukogemuse ja Suure inimesena on ta mulle eeskujuks. Tal on kirg – lilled. Ja see on tohutult ilus, näha, kuidas üks inimene armastab ja naudib igat liigutust oma elus. Kui suureks saan, tahan saada selliseks nagu Terry. Leida oma kirg ja teha seda selle kirega. Vot!

Kätrin

Pead ikka alaspidi

Eilsega sai meil Laidley`s kuu aega oldud. See aeg on läinud kiiresti ja ilmselt tänu sellele, et kui tuleme töölt koju, siis saab ennast kohe ümber lülitada muule teemale peale töö. Ja see aitab kõvasti. Hostelis toimub kogu aeg midagi ja igav siin enamasti pole. No vahest on ka, aga see on nii vist igal pool. Kuna majaperenaisel on külluslik filmivalik, siis katsume seda ka ära kasutada. Sest lugeda ju ometi ei viitsi :) Tegelikult võiks lugeda küll, aga eesti keeles. Saatke meile Žižekilt midagi :) Igatahes, teeme sedakorda rohkem nagu piltsissekande. Pilt räägib vast rohkem.

Eelmisel nädalal sai alguse minu (Hansa) tegutsemine farmis, mille tegevusalaks on sellised viljad nagu : virsikud, avokaadod, kiivid ja muud sellised. Mina ja saksa kutt Matthias rabame kahekesi teha kõike, mida parasjagu tarvis teha on. Casual farmhand on ametinimetus. Eesti keeles sulane.. Tööl pole viga ja plussiks on asja juures tööde vahelduvus. Ja ringi liikudes leiab kauneid vaateid ja kohti. Näiteks esimese pildi klõpsasin, kui tulime kiivifarmist kodu poole. Koht asus mägedes ja tagasi tulime mööda täielikku offroadi ja panime džiibi proovile. Alla me igatahes saime sealt.

Kiivifarmis anti meile töö- ja sõiduvahendiks üliväike Suzuki. Austraalias on väga populaarsed säärased kastiga masinad ja nende nimetus on ute (loe: juut). Aga see Suzuki oli ikka tõsiselt naljakas. Mäest ei taht kuidagi üles minna, sest mootori maht oli 1,3 l.

Üldse on selles farmis selline teema, et öeldakse, et näe seal on masin. Tegutse! Keegi ei küsi, kas sa üldse sellega midagi peale oskad hakata või ei. Siiamaani olen hakkama saanud.
Paar päeva sai töötatud virsikupuude õgvendamisega ehk uute kasvude likvideerimisega. Positiivne oli selle töö jaoks mõeldud vahend, millega neid kasve lõigata: automaatsed hekikäärid. Vesti küljes on akud ja ei jää muud üle, kui ainult nupule vajutada. Mugav.

Austraalia looduses viibides on alati üks aga.. Fauna on siin ikkagi pulbitsev. Nädala jooksul nägin sellist armsat loomakest. Äkki keegi oskab keegi välja pakkuda looma nimetuse ? Lisaks ämblikule nägin veel rohelist puumadu. Õnneks kaugelt. Ja sipelgad hammustavad väga vastikult. Kängurusid on nii palju, et sellega olen juba nõnda ära harjunud, et ei pane enam tähelegi.


Käti tegutseb edasi lillefarmis ja on tüütuseni tegelenud lillede rohimisega. Vahepeal lõbustab teda väike draakon, kes on iseloomult hea, kuigi näib hirmuäratav välja. Krõbistab muudkui ringi ja ise mõtleb, et keegi teda seal ei näe.. Ta on väga mugav loom - elab lilleistutamis masinas. Iga kord kui istutamiseks läheb, peab teda sealt enne otsima, et ta kogemata tükkideks ei läheks.


Lillefarmi hooned. Sinna jalutades on alati tunne, et OEH, jälle rohimine. Üle aasa tagasi kalpsates on ikka hää tunne, üks päev seljatatud.
Selliseid taimi läheb farmist Klientideni sadu ja sadu päevas. Kusjuures momendil ei ole üldse lilleostu hooaeg. Ostetakse sellepärast, et novembris ja detsembris sadas pajlu vihma ja inimesed said koguda lillekastmisvett. Nüüd on ootamatult saabunud buum. Nii oligi, et üks päev sain rohimisest eemale ja istutasin pottidesse 2000 taime. Töö oli kiire: minutis 5 taime. ehk siis natuke üle 10sekundi taime peale.

Peale kuumuse tuleb meil mõlemal igapäevaselt tööl kokku puutuda lõputu igavusega, mis tuleneb sellest, et sul on lihtsalt metsikult palju aega mõelda, mõelda, mõelda. Vahest soovin, et mõtlemist saaks kuidagi välja lülitada tööajaks. Strateegia, mis selle puhul natu aitab on igasugune aja jaotamine tsükliteks, mingi ülesande mõtlemine endale huvitavamaks jne. Inimene on keeruline loom. Mina (Käta) olen üritanud oma ajud tööl olemise ajaks lihtsalt varna riputada :D


No comments. või siis etüüd lillepottidega.


Üks pilt reedeõhtusest istumisest. Kätrin ja üks prantsuse tüdruk valge veini kallal. Siin hostelis ongi niimoodi, et pärast tööpäeva kogunetakse õues laua ümber, kirutakse tööd ja kasutatakse vahel ka päev otsa varnas rippunud ajusid põnevate vestluste tarbeks. Väike õlu-siider kuulub paraku ikka sinna juurde..

Sellel nädalavahetusel otsustasime, et läheks õige tuulutaks ennast Brisbane`is. Läksime kavatsusega, et tore oleks vahelduseks rongiga sõita. Kokkuvõttes sõitsime sinna kolm tundi, kuna käimas on suuremat sorti raudtee remont ja enamus teest läbisime bussiga. Ebaõnn.

Päev Brisbis kujunes üllatavalt sündmusterikkaks. Ma ei tea miks, aga meil mõlemal oli maailma tajumine kuidagi eriliselt õieli tol päeval ja panime tähele asju, mida tavaliselt ilmselt ei paneks. Karma värk. Igatahes sattusime otsa meeleavaldusele, kus inimesed olid Palestiina poolt ja Iisraeli vastu. Natuke hirmus oli ka. Ei tea ju neid murjameid kunagi, mis neil peakeses toimub ning mida keegi teha kavatseb. Protest paistis olevat sanktsioneeritud ja kulges ilusasti miilitsa silme all. Kõrvaltänavasse keerates peatus üks politsei ja lasi sireeni, aga see oli mõeldud ühele ratturile, kes sõitis ilma kiivrita. Me lihtsalt naersime. Olime sel päeval tõeliselt uljad.

Brisbane on tuntud tänavamuusikute rohkuse poolest. Kõndisime peatänaval ja saime seal nautida mõnusaid bossarütme ansamblilt Yamanja. Väike näide kah: www.myspace.com/yemanjamusic Alloleval pildil on näha tantsimas üht paarikest. Nende tantsu oli väga nauditav vaadata. Igatahes. Tegelikult oligi nii, et jäime muusikat kuulama ja järsku hakkasid need kaks tantsima. See on üks ilusamaid tantse, mida ma (Käta) elus näinud olen. Selles polnud mitte midagi ulmekeerulist, lihtsalt ilus ja hingest. Ma nutsin, sest see oli nii ......


Natuke lubasime endale head paremat kah. Vahest peab ennast poputama ka, et tööl ikka uut motivatsiooni leida. Tagasi Laidley`sse jõudes saime alles aru, et kui väga meil tegelikult oli vaja ära käia. Kokkuvõttes oli üks mõnu-mõnus päev.

Hansa ja Käta