Kuidas me Martini sünnipäeva tähistasime.

• Kolmapäeval oli väike kook ja väike laul ja väike istusime.

• Neljapäeval oli pidu: Martin pidas koos Intsuga pidu. Kartulisalat, ahjuliha, Eesti sinep, õlled, pool ja coon (pakivein). Viina polnud (liiga kallis). Pidu oli peaaegu „Meri põlvini“ kuigi tegelikult oli tegemist siiski veel töönädalaga, seega sai pidu suhteliselt mõistlikul ajal otsa.

Seletus küsimusele miks kooki söödi kolmapäeval mitteneljapäeval?: sel aastal tegime selle kohvi ja konjakiosa päev varem. Elukogemus on näidanud, et tavalise ühepäevase peo puhul kunagi ei jõuta naudelda kooki, kohvi ja konjakit. Vot.

• Ja siis reede.
  

Kõigele vaatamata võtsime endale pisikese puhkuse. No ei saa ju koguaeg ka ainult.....farmis olla. Tegelikult leidsin hea ettekände reisuks, et vaja ju Martini sünnipäeva, lausa juubelit, kahekesi tähistada. Netis natuke ringi surfates, leidsin midagi päris surfamiseks. Gold Coast ja sealne rand nimega Surfers Paradise. Tegemist on Austraalia Miamiga, kus on olemas kõik võimalikud ja võimatud meelelahutuseks välja mõeldud komponendid. Kallis turistipesa. Meil nii kalliks ei läinudki, sest ühel peenel hotellil oli pakkumine kaks ööd ühe hinnaga. Ja lõpuks selgus, et maksime ka sellest poolest hinnast ainult pool. Igati sümpaatne juhtum.Meie hotellituba oli nagu korter, suur korter. Suur vannituba vanniga, elutuba, magamistuba, söögituba, kaks rõdu, eraldi hiigelsuur garderoob, kuhu meil muidugi midagi panna polnud ja siis veel köök kõikide võimalustega. Seljakotiränduritena pole me väga harjunud, et köögis on ahi, nõudepesumasin, sügavkülmik, kõik vidinad söögitegemiseks, sealhulgas ka lihatermomeeter ja mõõtmiskopsikud. Udupeen oli. Nii me siis veetsimegi eelmise nädalavahetuse hotellis mõnuledes ja ookeani lainetes hullates. Rand oli meist 100m kaugusel. Kui siiski tekkis tunne, et no seda 100m on ikka liiga palju, et ei viitsi minna, siis nautisime rõdult veiniklaasi taga ookeani vaadet ja ujusime hotelli basseinides. No oli ikka mõnna küll hommikul enne sööki käia spas mullivannis ja saunas. Selle puhkusega tuli jälle valge inimese tunne peale. Õhtuti võtsime hullult hoogu, et nüüd lähme kuhugi peole või vähemalt baaridesse, aga ei, linna keskusesse jõudes võtsime koha sisse pargipingil ja hoopis tegelesime tundide viisi oma lemmiktegevusega: inimeste vahtimisega. No seal oli ka mida vaadata: kusagil kaheksa paiku hakkasid kärusid lükkavad emmed ja käevangus jalutavad vanapaarid asenduma ülesvuntsidud mimmudega ja natuke svipsis ägekuttidega. Ja mitte ükski neist vaatamisobjektidest ei olnud kuidagipidi sarnane eelmisele. Kirju oli. Kui meil sellest kambast siiber sai, ei olnud ikka tunnet, et nüüd pidutseks. Palju parem mõte tundus rannas jalutamine. Öine ookean, valgustatud vaid linnakumast, mega romantiline. Seal tekkis äärmiselt, lausa äärmuslikult, vaba tunne. Jooksime paljajalu vees, pritsisime, kiljusime ja pidime ka aegajalt tegema nägu, et ei näe kui möödusime järjekordsest paarikesest, kes oli otsustanud rannas armastust teha. Aga sellest me ei hoolinud üldse. Ikkagi oli äge vees solberdada, sest veetemperatuur oli kõrgem õhu omast ja tegelikult oli ka muidu väga soe. Kui Laidleys on õhtuti ikka, et paned oma kõik kaks kampsunit selga ja ikka lõdised õues laua taga, siis sealsed soojad ookeanituuled tõid suveilma rannikule ka ööseks.