Pühapäeva hommik

Pühapäeva hommik. Päike paistab, temperatuur on ka meeldiv. Pannkoogid on söödud, mõnus muusika mängib, rahvas peesitab basseini ääres. Ja ikka oleme siin Laidleys. Homme jälle tööle, mina, ristitud nimega Sibula-Kats, lähen sibulafarmi ja Martin ikka Blackboy`sse sulaseks. Midagi pole muutunud. Kuhugi edasi reisida me veel ei saa, sest siin on suhteliselt sama seis nagu Eestiski, et kui sul töö on, siis hoia seda, ükskõik mis palk on. Ja ära nurise. Me ei nurisegi. Kui jälle jalad alla saab, siis vaatame seda reisimise asja ka, aga esialgu oleme naelutatud siia, tööle.

Eestlaste arv on meil muutunud, nüüdseks on meid siin juba 11. Kui ma tööl sellest rääkisin, siis arvati, et Laidleyst saab uus Eesti pealinn. Üleüldiselt on kogu meie hosteli rahvas suhteliselt kaua siin viibinud ja seetõttu on tekkimas ka juba rutiinseid traditsioone, mis mu meelest on päris naljakas ja äge ka. Ajaarvamine käib siin nädalate kaupa, ikka esmaspäevast pühapäevani. Nädala esimene pool on tavaliselt pühendatud eesrindlikule töötegemisele. Neljapäevast hakkab juba puhkepäeva ootamine pokkerimänguga pihta. Reedeti on tavaliselt pidu. Juhul kui nädala jooksul on hostelisse saabunud uusi inimesi, siis peavad nad ühe kuuni (pakiveini) ülejäänud rahvale välja tegema. Niisiis tavaliselt on pidu. Laupäev on sellevõrra vaiksem. Pühapäeviti on hommikuti pannukad ja pärastlõunal jalgpalli mängimine. Ja siis jälle esmaspäeval tööle. Mul ja Martinil lisandub traditsiooniliste tegevuste hulka loomulikult ka igaõhtune vetsude koristamine ja pühapäevane skype sessioon.

Ka koduseid traditsioone oleme järginud: munadepühal värvisime mune, loomulikult :D Ülejäänud inimesed vaatasid, et tõenäoliselt pole eestlaste peakestes kõik päris korras, kuna me ei lubanud kellelgi sibulakoori ära visata, nendega ju eriliselt hea värvida. Austraalia poodides on täiesti võimatu leida valgeid mune, aga pruunid ajasid ka asja ära, sibulakoorte vahele panime ka kohalikke värvilisi taimi lootes, et .......aga need ei andnud värvi.

Mitte nii kodustest tegevustest oleks märkimisväärne ka eelmise pühapäeva projekt nimega: Blanka õpetab meid sushit tegema. Õpetaski. Väga maitsev tuli. Emmele rahustuseks: toidumürgitust ei saanud keegi ja tegelikult me toorest kala ei kasutanudki, sest kokkuhoiu režiimil oleks see liiga suur kuluartikkel.

Aa, eile käisime kohalikus bowls club`is. Oleme siin ikka juba tükk aega mõelnud, et mis imelikku mängu need aussied oma valgetes kostüümedes mängivad. Nüüd me siis teame. Tegemist on kunstmurul keegli ja pentangi vahepealse mänguga, mida enamasti, peaaegu alati, harrastavad meesterahvad, kelle vanus on julgelt üle 60 aasta. Eile läksime mina, Martin, Elton ja Indrek asja uurima Vanakesed olid maksimaalselt entusiastlikud meid õpetama ja hiljem oli meil tükk tegemist, et me turniiril osalema ei peaks. Sürr mäng on. Seal peab siis väikseid keeglikuule veeretama märkpalli lähedale, kes kõige lähemale veeretab, on võitnud. Asja konks on selles, et need pallid on ovaalsed ja ei veere otse. No ikka maksimaalselt sürr mäng on.

Meie olümpiast ka. Selle hoog on pisut raugenud. Peamiseks põhjuseks võib pidada õnnetust Kontusega, sest maru lollilt sai ta Redback ämbliku käest varbasse hammustada ja nüüd ei tohi ega saagi sportlikust tegevusest osa võtta. Arsti juurest tugevaid antibiootikumi süste saanud, peaks see mädane varbake varsti siiski paistetuse alla võtma ja mädanemise ära lõpetama. Varsti saab ta tagasi töörindele ja ka olümpiamängudele naasta.