Hullumajas muutusteta

Hullumajas muutusteta. Kõik on ikka nii nagu alati, sama rahvas, samad naljad, sama ilm, sama rutiin jne. Eelmisel nädalal sai Laidleyst ikka väga siiber. Kaua sa siin Audru suuruses külakeses ikka vaimu värskena suudad hoida? Teistel tundub see lihtsamini minevat – nagu ikka, kõigil teistel on lihtne, ainult mina pean üksi rabama :D no nii hull asi ka pole, aga 9nädalat Laidleys ja viis kuud Austraalias on täpselt selline aeg, kus tahaks juba midagi uut. Suurt ja ilusat. Eile hakkasimegi veiniklaasi taga siis unistama Uus-Meremaast, oeh kuidas juba tahaks puhata ja mängida. Tõenäoliselt Eestist majandussurutisest/lamatisest vaadates tundub küll, et no mida te seal virisete. Aga ikkagi inimene olen ju, ikka on halb. Tegelikult halb pole, lausa väga hea, liiga hea, seepärast tahakski midagi veel paremat. Harjunud olen selle paradiisieluga. Mu meelest on see juba päris hullumeelne. Olen täheldanud, et meie kogukonnas e. hostelis Laidleys võib täheldada täiuslikke hullumaja sündroome: kuna siin on tõesti väga muretu ja suuremate sündmusteta elu, siis inimesed hakkavad:

variant A. Väikseid probleeme välja mõtlema ja seejärel neid ka uskuma

variant B. Otsima endale jaburaid tegevusi. Näiteks ujumislauaga tennist mängima või omaette tühja pilguga laulma täiesti arusaamatus keeles mingit rahvuslikku jorinat.

variant C. Otsima endale natuke rohkem asjalikke tegevusi – aga see nähtus on erakordselt harv.

variant D. Napsitama.

Ahjaa, tahaks sellest paari nädala tagusest vallandamisest natuke rääkida. Mind vabastati lillefarmist rohija ametikohalt, seejärel 2tunni pärast värvati taas ja siis 24tunni möödudes olin jälle prii. Minu ja tööandja vahel vestlust ei toimunud, kõik käis läbi hosteli perenaise, mis on erakordselt jabur. Seega polegi mul kõige õrnemat ideed ka, miks ma vallandatud sain. Pärast seda sündmustejada järgisin hullumaja sündroomide valikust varianti A. Võiks isegi öelda, et olin üsna kurb. Tubli ja korraliku eestlasena oleme siin pigem harjunud, et kõik kiidavad meie töötegemisi, aga jah, seekord läks teisiti. Tööta ma ei jäänud. Kuna Anette siiski uskus minu tublidusse, olin juba järgmisel päeval sibulafarmis rohelisi pealseid pakkimas. Kui aus olla, meeldib see töö mulle palju rohkem. Liini taga läheb aeg kiiremini, nad on minu kiirusest vaimustunud ja töötajaskond on päris värvika huumoriga. Ainuke miinus on, et käed haisevad kohutavalt sibula järgi ja nutta saab liini ääres sibulaid ühepikkuseks lõigates ikka parasjagu.

Üks eriliselt meeliülendav asi eelmises nädalas oli, et saime kolmanda paki Eestist. Vot see tuli ikka küll õigel ajal: jõulupiparkoogid, hunnik Kalevi komme, Vana Tallinn, millelt ühel vihmasel päeval punni maha kakkusime ja hea maitsta lasime, pool pudelist läks nagu kerisele, teise poole jätsime tallele. Saime veel ajalehti ja ajakirju, viis konservi sprotte, millest ka esimese karbi kohe paki avades sisse vitsutasime. Nii hea asi, et kohe.....ma ei tea. Igajuhul oleme ülimalt tänulikud selle 10kilo Eesti eest, mis meieni kuklapoolele õnnelikult kohale jõudis. Aitähh!

Ja siis sõbrapäevast ka. Sel aastal tähistasime seda. 14.veebruar oli põhjuseks, et Laidleyst korraks ära minna. Läksime Toowoombasse, 40km autosõitu ja Tartu suurune linnake oli meie ees oma kõikide võimalustega. Oli väga tore, kuigi see odav hostel, kus oma ainsa öö hullumajast eemal veetsime, osutus väikeseks lutikariigiks. Martin on üleni ära söödud. Ja see restoran, kus üritasime laristades meeldivat õhtusööki naudelda, sain mina Kiievi kotleti asemel paneeritud kanakoiva, mille sisse oli üritatud panna kiievi kotletile omane või. Aga hea asi oli, et mind lutikad ei puutunud ja Martin sai söögiks hunniku kaua igatsetud ribisid. Ja mina sain väga ilusa kingituse ka. Ilmaga meil vedas: oli meeldivalt sombune ja vihmane. Ja unistus külmatundest võttis reaalse kuju. Terve sõbrapäevale eelnenud nädalal oli meeletu kuumus, nii 50kraadi ringis. Ja kui laupäeval vihma sadas ja külm tuul tahtis jalgu alt viia, oli nii hää olla.

Nüüd oleme tagasi Laidleys ja tänu pisukesele puhkusele on vaim värskem uuesti sibulaid pakkima või viigimarju korjama.

Kätrin