töörindel on muutused

Nüüd on siis töörindel muudatused toimunud. Meist Hansaga on saanud liinitöölised. Ajab ikka muigele küll, tegelikult lausa naerma. Tomatitest eemale pole me saanud, isegi firma, kus töötame, on sama. Jookseb juba teine kuu, kus iga päev näeme tonnide viisi tomateid. Uus asi on nüüd see, et taimi enam ei näe, on jäänud ainult 12 eriliiki erivärvusega vilju (ohkan). Mis peamine, oleme pääsenud põllult – juhhuuuu, ei kõrbemisele 40kraadises kuumuses ja hommikuti saab nüüd magada, sest uus ja värske töö on öövahetus neljast kaheteistkümneni või kuuest kahe-kolmeni ja ähvardavalt ka hakkab olema vist hommikul kuueni (ohkan jälle). Kuigi peab tõdema, et päris harjumatu on esialgu nendel kellaaegadel üleval olla, sest varasemalt tõusime 4.45 ja magama läksime üheksa paiku õhtul. Aga inimene harjub ju vist kõigega. Tööst endast ka. Tegemist on suure plekist hoonega, kus liinid ei seisku kunagi kui siis ainult katki minnes, mida praeguste kogemuste põhjal võib öelda, et juhtub päris sageli. Minu tööülesanne on olla esimese kvaliteedi kontrollpunktis, kus vaatan üle ja panen 10kilo kaupa kastidesse juba eelnevalt sorteeritud tomatid. Sealt edasi lähvad kastid Martini juurde, kes siis paneb neile kaaned peale ja tõstab euroalusele virna. Üks päev olin ka sorteerimises, kus pärast 5minutit läks süda nii pahaks, et olin mõnda aega sunnitud vetsus olema. Tomatid keerlesid rullikutel ja ükskõik kuhu vaadates olid ikka igatpidi liikumises olevad liinid. Jube vastik oli. Jäin edasi ikkagi pakkimise juurde. See on ikka naljakas töö küll. Eile sain ka edutamise osaliseks, mis kajastub ainult teadmises, et olen olnud kiire ja hea pakkija ja saan nüüd teissuguste kastide kvaliteeti üle vaadata – mulle meeldib pakkimine rohkem (järjekordne ohe). Süsteem on ikka nii suures firmas põnev küll, peame täitma igasuguseid huvitavaid nõudeid. Hoonesse sisenedes peab käed pesema ja kummikindad kätte panema, kasvõi korraks väljas käies peab sisenedes taas tegevust kordama. Kui aga valel ajal ilma hädaolukorrata hoonest lahkud, saad tasuks vallandamise. Juba 12 backpackerit on nende paari päeva jooksul minema saadetud. Liinide juures tohib sul kaasas olla ainult pudel vett. Riietus peab olema puhas, ei tohi olla kõrvarõngaid, sõrmuseid, ilma varrukateta pluuse, mobiiltelefoni, i-podi, juuksed peavad kinni olema. Nõuded nagu igas korralikus euronõuetele vastavas asutuses, kuigi selle vahega, et see siin pole kuidagi pidi euro.

Muust elust olust ka. Rääkisin paar päeva tagasi isa Aivariga telefonis ja ta küsis mult ootamatu küsimuse, et kas ma olen kahetsenud ka Austraaliasse tulekut. Ma polnud niimoodi sellele mõelnudki. Mõtlesin. Ja ma tõesti pole hetkeks ka kahetsenud. Loomulikult on vahel siin raske, ikkagi turvalisest kodukeskkonnast eemal. Aga õnneks polnud mul mingeid üleidealiseeritud lootusi siia tulles, nüüd on iga hea asi väga meeldiv positiivne üllatus ja neid on siiamaani rohkelt olnud. Eemalt vaadates võib tunduda, et põllul oli ropp töö ja nüüd rutiinse liini taga, kus ju ei juhtu üllatusi, et oh vaesekesed küll. Tegelikult on ikka hullult äge reis olnud. Vaevalt, et kunagi hiljem saan selliseid kogemusi, kus töölt koju tulles dušši alla minnes määrin enda mustusega nuustiku niimoodi ära, et see ei lähegi puhtaks. Ja ma ei pea sellist asja ju tegema kolm või üheksa aastat, teen seda vaid niipalju, et jälle edasi liikuda ja natuke saia peale (leiba siin ju pole) vorsti saada.

Kokkuvõttev ülevaade siis ka: meie Volvo töötab endiselt väga hästi; bensiinihind on 1,24dollarit/liiter; autoteede korraolu üle väga kiita ei saa, leidub ikka auke, samal ajal teeremondid on seatud kuidagi nii, et kahte suunda korraga ei remondita, ehk siis ummikuid täheldanud pole; arvutit elektrivõrku pannes on vaja adapterit, siin sellised kolme lapiku pulgaga pistikud; ajavahe on meil Eestiga 8tundi; poes toiduhinnad on suhteliselt samad; õllepurgid/pudelid on 330ml ja pooleliitristest jookidest pole siin kuuldudki, küll aga võid sa osta topelt õlle, mis on 600ml; lihttöölise palk on parem; sooja on meil päeval 35kraadi; taevas on lõunarist ja suurt vankrit tõepoolest pole, kuuga on ka mingi jama, siin on noor ja vana kuu vastavalt kas naeru suu või mossis suu – saa siis aru; kosmeetikast on butique riiulis lisaks Estee lauder`i ja Clinique`le ka Nivea; muld on siin punane ja savine; kängurusid on tõesti palju

üleskutse: kodused, palun kirjutage meile kirju (katrinroosileht@hot.ee või mrtn@hot.ee). tahaks kangesti teada klatsi, põnevat siseinfi ja muud võibolla et mitte nii olulist sündmuskirjeldust.

Kätrin