Hansa ja Käta reisujutud

Nüüd kui oleme siin juba mõned päevad olnud, võib vist küll öelda, et kohalik hingamine hakkab vaikselt juba tekkima. Siis, kui esimesel päeval maandusime ja kohe hakkasime paberimajandust ajama, vaadati meid ikka kui erilisi aktiviste. Paarike, kelle juures me Martiniga elame ei suutnud seda kohe kuidagi uskuda. „Teil on ju mitu ööd magamata, miks te ei puhka.......aa, te olete ju eestlased.“ Me ei saanud sellest üldse aru, aga kui iga päevaga kohtame järjest enam no-worries mentaliteeti, mis tähendab, et aega on selle kiire asjaga, oleme ise ka hakanud elu natuke rahulikumalt võtma. Loomulikult tegeleme töö otsimisega, sest mingil momendil saabub ju tõsiasi, et raha on lihtsalt otsa saanud ja siis võib ju küll mitte muretseda, aga kõht karjub söögi järele. Töö otsimisega väga hästi läinud pole, sest otsijaid on palju ja me ei asu farmide piirkonnas, samal ajal ilma konkreetse töökohata ei julge ju paarituhande kilomeetrist retke ka ette võtta. Nüüd siis istumegi siin Sydneys mõtleme ja ootame, mida oma elukesega peale hakata.
Elust-olust veel. Siiani oleme Martiniga elanud Ingridi ja Alisteri juures head ja rahulikku elu, oleme saanud korralikult magada ja ümbrust kaeda. Kuna oleme siin juba pea et 6 päeva olnud, mõtlesime, et laseks nüüd pere oma tavapärasesse ellu tagasi ja koliks jalust ära. Tänu sellele, et nad meid võõrustasid, oleme saanud oluliselt kokku hoida – 3000eeki. Edaspidi sellist võimalust vaevalt et leiab, nüüd oleks vaja vaid töö leida ja oleksimegi majanduslikult omadega mäel. Veel umbes nädala kannatab veel hostelis napilt ära elada, mis ongi tõenäoliselt meie ainuke võimalus, sest puuviljade korjamishooaeg hakkab oktoobris – nädala pärast. Homme siis kolimegi Krissu juurde, kes elab hullult ägedas hostelis. Seal on selline terrass, kus on täiuslik postkaardi vaade linnale. Eile käisimegi Krissul külas, istusime seal katusel ja sõime praekartulit viinerite ja munaga. Vot siis tuli küll rahulolu tunne peale, et me tõesti olemegi Austraalias ja nii ongi. Tegelikult tuli üks päev varem ka see tunne peale, kuigi mitte nii tugeval ja puhtal kujul. Nimelt käisime Martiniga ühel õhtul rannas (Bondi Beach) jalutamas ja ostsime ühe väga hea veini (5,99$ = 59EEK) ja kui me seda seal mõnusasti jõime, oli kuidagi uskumatu, et me koos ja Austraalias ja maailma ühes ilusamas rannas. Siin on ikka hullult äge.
Kätrin

ja nyyd m6ned pildid:

see "v2ike" sisalik ootas meid kodu ukse ees.