Lõpp Laidleyga. Algus Melbournega. Äratulek oli oodatust emotsionaalsem, sest sääl olles kogu aeg mäletan, et rääkisime, et tahaks juba ära jne. Ja siis äkitsi oli nii kahju.... oli see pakkimine, palju oli vaja maha jätta.... oli see lahkumispidu... ja siis oli see Verontsi ja Kuke üliarmas saatmistseremoonia...ja siis tuli ülipikk rongisõit tuttavast queenslandist. Selle vältel oli muidugi aega harjuda mõttega, et kohe varsti jõuame kauaoodatud Melbourne. Ja nüüd oleme siin kohal. Ennist olin pisut ärevil, et äkki üleskiidetud linn mulle tegelikult ei meeldigi ja siis olen õnnetu, aga õnneks lähen nii mina kui ka Martin ikkagi sinna kiitjate kategooriasse. No on ilus. Täna näiteks jalutasime terve päeva ühes hipirajoonis. Leidsime nii kipasid poekesi ja kohvikuid. Sealjuures olime ikka nagu tõelised maakad.. pead kuklas, suud lahti, vanad kulunud-väljaveninud riided seljas ja pead laiali otsas ... suurlinnas. No ei saa mainimata jätta, et Laidleyst tulles on kontrast suur.

pilt Verontsile lillepoest.

Töötamine Austraalias on nüüd läbi. On jäänud vaid puhkamise ja mängimise osa. Laidley aeg hakkab ka ümber saama, veel viimane nädal ja siis minekut. Me oleme siin Laidleys ikka väga kaua olnud, enam ei saagi aru, et oleme Austraalias, sest Eestlaste hulk on siin ju ka suur ja see koht on koduseks saanud. Tunne on nagu viibiksime kuskil kommuunis. Võibolla kõige parem võrdlus meie praegusele eksisteerimisele oleks nõuka ajal tuntuks saanud maleva elu. Päeval töö, õhtul pidu ja kui veab saab sügisel säästude eest kooliminekuks uued teksad ka ostetud.

Siit edasi sõidame Melbourne`i. Kuna Martinile tundus lennukiga liikumine ebasümpaatne, siis lähme sinna hoopis rongiga. 27tundi. Tundub põnev, sest siiani oleme sel mandril liikunud ainult auto või lennukiga. Rongiga saame mõlemad rahulikult veinipudeli saatel aknast ümbrust vaadata ja lihtsalt tsillida. Eks see reisuke veits pikk tundub, aga äge ka. Melbourne on meil reisiplaanis olnud juba enne Eestist ära tulekut, aga kuidagi on nii läinud, et saame sinna minna alles nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi. Seal on mul plaanis galeriides ja kohvikutes end taas inimesena tundma hakata ja oma karjuvat kultuurivajadust leevendada. Suurlinn on ka hea oma paberimajanduse korda ajamiseks ja kui kõik see tehtud, siis ongi aeg Sydneysse minna ja sealt juba kodu poole.

Eelmised nädalad on olnud kõik ühesugused. Vabanduseks, et ühtegi sissekannet pole blogisse ilmunud saan öelda vaid seda, et ma proovisin küll. Mitu korda oli läpakas süles ja üritasin, aga kuidagi tundus, et mis ma ikka jälle sibulatest ja külmast ilmast kirjutan, ei tahtnud liigselt vinguda. Aga toona muust nagu ka polnud rääkida. Nii see jäigi.

ja nüüd veel mõned pildid eile toimunud Intsu ja Marvini ärasaatmispeost.

Marvin võiduka eestlasena veel Laidleys
tühjadest ja seejärel täispuhutud goonipakkidest (4,4l veinilaadne jook) tehtud naine, kellelt Enn hiljem ka "süütuse" võttis. PS veinipakke oli täpselt sada.
grupipilt Laidley eestlastest. (vasakult: Veronika, Kukk, Liina, Ints, tagapool Eesti lipuga Kontus, Marvin, Miller ja Martin. Ees vasakult Siks, Enn ja mina.

Me oleme ikka olemas..

Oleme olnud varjus juba pikemat aega. Enne reisi lubasime nii oma sõpradele kui ka endile, et ei jäta seda blogi kirjutamist unarusse, aga võta näpust. Igal juhul oleme täiesti elus ja meiega on kõik kõige paremas korras, oleme endiselt Austraalias, endiselt Laidleys ja endiselt õnnelikud.

Ma saan nüüd edastada ka ühe minu jaoks mega meeldiva uudise, nimelt leidis minu sibulataak täna oma otsa. Täna oli mu väga viimane päev töötada kaunis shallot farmis. Ega siinne rahvas ikka ei oska muuta viimast tööpäeva meeldivaks, niisiis veetsingi 20tunnisena tunduva 10tunnise tööpäeva eriti koledaid sibulaid puhastades. Kuigi. Mõtlesime Martiniga ükspäev, et mingi viguri peaks ikka viimasel tööpäeval ära tegema. Mõeldud-tehtud. Mul oli kaasas eesti viin (õigemini viina põhi), millele sai päkad silma pandud kell 9 hommikul eismese väikse pausi ajal. Palju seda märjukest polnud, aga piisavalt, et teha midagi mittelubatut, mida tõenäoliselt täiemõistusega inimene ei teeks... juua viina hommikul ja eriti töö juures. Mingisugust jama sellest õnneks või kahjuks ei tekkinud. Ainuke moment, mil tundsin, et äkki poleks ikka pidanud, oli siis kui pärast pausi tööle naasesime ja mul kuidagimoodi ei tahtnud tempo välja tulla. 10minuti pärast oli kõik jälle korras ja töö jätkus oma tuntud rutiinis. Nüüd jääb mulje nagu oleksin end täitsa purjakile võtnud, ei kus sa sellega. Mul oli ainult väike tilgake ja ka seda jagasin lahkesti oma töökaaslastega, niiet häbi ma nüüd küll ei teinud. vot. Nüüd olen kodus, väga väsinud ja silme ees jooksevad ikka ja ainult sibulad.

Kirjutan homme uuesti. Praegu lähen parem magama..
Head ööd.
Käta

20.mai

Eile olin mina pea, et ainuke, kes töötas, täna on tulemus käes. Kui ikka kaheksa tundi vihma näkku sajab ja katusealusest on kujunenud tuulekoridor ja jääkülma veega sibulaid puhastad, siis on ju suhteliselt loogiline, et vappekülmadest võib kujuneda külmetus. Eile õhtul tundsin, et kuidagi nõrk on olla ja kraadides selgus, et väike palaviku vimm on võimust võtnud. Lootus, et hommikuks on kõik üle läinud oli naiivne. Nüüd olen haige.
Istun toas teki sees ja lõdisen. Õues sajab meeletus koguses vihma, meie hoovis olev bassein pumpab kontstantselt vett välja, et üleujutust ei tekiks. Täna on kõigil vaba päev, farmeri elu. Isegi meie auto on otsustanud farmi mõtteviisiga kaasa minna: vihmaga ta ei tööta.24.mai
Terve see eelmine nädal oligi üks suur vaba päev. Ma olin haige ja vihma sadas ikka kogu aeg. Nüüd tundub, et hakkab selgemaks minema, tervis on ka korras ja vististi kogu hostel on valmis jälle tööle naasema.

Eilsest ka..
Päev algas ühe äärmiselt veidra üritusega: nimelt üks mu sibula töökaaslane lahkub töölt ja toimus teepidu. Ilmelikul kombel kutsuti sinna ka mind kui kauaaegset töötajat :D Võtsin kotikese eesti kommi kaasa ja läksingi. Tegelikult oli tegemist täiesti suurejoonelise lahkumispeoga, kuhu oli kutsutud ka kõik sugulased ja sõbrad. Selgus, et proua on ette võtmas ka kolimist teise osariiki. Nii me siis olimegi seal 40 austraallast ja mina. Üritusel oli ka programm: sinna oli kutsutud mingi juveelimüüa, kes presenteeris oma kaasavõetud võltsjuveele ja hiljem said kõik tädikesed neid hullunnud ostumaaniat ka rahuldada. Maksimaalselt sürr oli. Teepidu oli kella viieks läbi.
Ja siis hakkas olümpia lõpetamine. Laidley olümpiamängud kestsid 11.aprill - 23.mai 2009 Lõplik tulemuste seis jäi sel korral selline:I koht Enn
II koht Ints
III koht Kontus
IV koht Kukk
V koht Elton
VI koht MartinTseremoonia oli ametlik: auhinnad olid kokkuleppeliselt joodavad ja lisaks kaunistas Võitja 2009 rinda ka suursugune rosett. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ......meri põlvini. Oma eilse päeva lõpetasime hommiku valguses..... ja nüüd olen ootamas mida kaunist on tänane päev toomas :D

Käta

Day Off

Tänane päev on soe, kuid vihmane. Nii vihmane, et kogu meie hosteli töökast kollektiivist viibivad tööl vist ainult kolm inimest, sealhulgas ka Käta. Selline see maaelu on - loodusega ühes rütmis :)

Tegelikult on vahest mõnus, kui hommikul selgub, et ajuti ei peagi tööle minema ning selle asemel saad nautida vihmaidülli.

pilt on üleelmisest jaanipäevast Eestis :)

no eile oli siis see kostüümipidu

pidu oli mega.............. teemaks oli siis litsid ja mehed naisteks, naised meesteks ja hea ja paha. mina olin siis kole pruut ja ma olin rohkem nagu paha. Martin oli GIGOLO.

mina ja Martin

Kukk, kes on tegelikult hetero ja Martin
Marvin, kes samuti tahab tavaelus rohkem tüdrukuid, aga eilses rollis oli ta rohkem kui ehe.
Fotolavastus Intsust.
grupipilt
medõde ja kole/õnnetu pruut.
Enn, kes oli vastik vanamutt. ja oluline detail oli, et tal oli sokkidest tissid, mis riisi täistopituna rippusid põlvini.
Gigolo ja hosteli perenaine litsina...
Gigolo eesti litsidega

laupäev

Kuna täna on meil mõlemal vaba päev, siis tuiasime Kätiga küla vahel ringi ja ajasime kokku riideid ja aksessuaare tänaõhtuse kostüümidraama tarvis. Sellest kirjutab lähemalt vast järgmine kord..

Peale mõnusat Gold Coasti külastust oleme taaskord sukeldunud töörutiini. Kätil ikka sama jama - puhastab ja pakib rohelist sibulat. Ta on seal nii kaua juba olnud, et ühel päeval pidi olema teistele seljakottidele natšalnikuks. Ka minul on endiselt leivaisaks sama farm. Ainult, et töö on nüüd uus. Nimelt tegelen praegu virsikupuude pügamisega. Töö on üsnagi füüsiline ja lisaks peab olema ka kiire, sest enam ei ole meil tunnipalk, nüüd teenime iga pügatud puu pealt kindla summa. Algselt oli see summa väga väike ja puud hästi suured nii, et hakkasime kahtlema, kas seda ikka mõtet teha on. Peale väikest survet farmerile ta seda hinda ka õnneks tõstis. Töö ise on selline, et töötame kolmekesi tiimis, üks pügab latvu, mina keskel ja kolmas võtab kõige madalamal olevad oksad. Päevas keskmiselt sada puud üritame ära pügada. Kuna meie tiim koosneb ainult eestlastest, siis moraali hoidmiseks heiskame igal hommikul koduvabariigi lipu oma töömasina külge. Ikka nii, et lipp lehvib üle puu latvade.

Mis veel.. Kuna farmitööst on tegelikult juba ammu villand, siis peame ikka aeg-ajalt plaane, et mida huvitavat teha võiks. Siis on, millest tööl olles unistada. Ühesõnaga, suuri plaane pole, aga väike, kuid kindel plaan on minna kusagile teatrisse, et toita oma kultuurivajadusi. Brisbis saab kaeda La Traviatat, ehk läheme sinna..

Üks asi veel. Inimesed ei saa kuidagi olla ilma traditsioonideta. Meil on siin hosteli rahvaga igapühapäevane traditsioon pidada maha jalgpallilahing - Eesti vs. Maailmameeskond. Olles enne korduvalt lüüa saanud, suutis Eesti koondis eelmisel pühapäeval oma kauaoodatud esimese võiduni. Teatud mööndused seal küll olid, aga las ta jääb.. võit on võit.

Ning last, but not least kuramuse külmaks on läinud siin õhtuti ja hommikuti. Ostsime loomulikult väikese puhuri. Vähemalt toas on soe.

Lõppu veel väike galerii mõõdunud nädala väljasõidust rohelusse. Külastasime Wivenhoe dammi, kust kogu siinne ümbruskond oma joogivee ammutab. Lõbus oli.

Kuidas me Martini sünnipäeva tähistasime.

• Kolmapäeval oli väike kook ja väike laul ja väike istusime.

• Neljapäeval oli pidu: Martin pidas koos Intsuga pidu. Kartulisalat, ahjuliha, Eesti sinep, õlled, pool ja coon (pakivein). Viina polnud (liiga kallis). Pidu oli peaaegu „Meri põlvini“ kuigi tegelikult oli tegemist siiski veel töönädalaga, seega sai pidu suhteliselt mõistlikul ajal otsa.

Seletus küsimusele miks kooki söödi kolmapäeval mitteneljapäeval?: sel aastal tegime selle kohvi ja konjakiosa päev varem. Elukogemus on näidanud, et tavalise ühepäevase peo puhul kunagi ei jõuta naudelda kooki, kohvi ja konjakit. Vot.

• Ja siis reede.
  

Kõigele vaatamata võtsime endale pisikese puhkuse. No ei saa ju koguaeg ka ainult.....farmis olla. Tegelikult leidsin hea ettekände reisuks, et vaja ju Martini sünnipäeva, lausa juubelit, kahekesi tähistada. Netis natuke ringi surfates, leidsin midagi päris surfamiseks. Gold Coast ja sealne rand nimega Surfers Paradise. Tegemist on Austraalia Miamiga, kus on olemas kõik võimalikud ja võimatud meelelahutuseks välja mõeldud komponendid. Kallis turistipesa. Meil nii kalliks ei läinudki, sest ühel peenel hotellil oli pakkumine kaks ööd ühe hinnaga. Ja lõpuks selgus, et maksime ka sellest poolest hinnast ainult pool. Igati sümpaatne juhtum.Meie hotellituba oli nagu korter, suur korter. Suur vannituba vanniga, elutuba, magamistuba, söögituba, kaks rõdu, eraldi hiigelsuur garderoob, kuhu meil muidugi midagi panna polnud ja siis veel köök kõikide võimalustega. Seljakotiränduritena pole me väga harjunud, et köögis on ahi, nõudepesumasin, sügavkülmik, kõik vidinad söögitegemiseks, sealhulgas ka lihatermomeeter ja mõõtmiskopsikud. Udupeen oli. Nii me siis veetsimegi eelmise nädalavahetuse hotellis mõnuledes ja ookeani lainetes hullates. Rand oli meist 100m kaugusel. Kui siiski tekkis tunne, et no seda 100m on ikka liiga palju, et ei viitsi minna, siis nautisime rõdult veiniklaasi taga ookeani vaadet ja ujusime hotelli basseinides. No oli ikka mõnna küll hommikul enne sööki käia spas mullivannis ja saunas. Selle puhkusega tuli jälle valge inimese tunne peale. Õhtuti võtsime hullult hoogu, et nüüd lähme kuhugi peole või vähemalt baaridesse, aga ei, linna keskusesse jõudes võtsime koha sisse pargipingil ja hoopis tegelesime tundide viisi oma lemmiktegevusega: inimeste vahtimisega. No seal oli ka mida vaadata: kusagil kaheksa paiku hakkasid kärusid lükkavad emmed ja käevangus jalutavad vanapaarid asenduma ülesvuntsidud mimmudega ja natuke svipsis ägekuttidega. Ja mitte ükski neist vaatamisobjektidest ei olnud kuidagipidi sarnane eelmisele. Kirju oli. Kui meil sellest kambast siiber sai, ei olnud ikka tunnet, et nüüd pidutseks. Palju parem mõte tundus rannas jalutamine. Öine ookean, valgustatud vaid linnakumast, mega romantiline. Seal tekkis äärmiselt, lausa äärmuslikult, vaba tunne. Jooksime paljajalu vees, pritsisime, kiljusime ja pidime ka aegajalt tegema nägu, et ei näe kui möödusime järjekordsest paarikesest, kes oli otsustanud rannas armastust teha. Aga sellest me ei hoolinud üldse. Ikkagi oli äge vees solberdada, sest veetemperatuur oli kõrgem õhu omast ja tegelikult oli ka muidu väga soe. Kui Laidleys on õhtuti ikka, et paned oma kõik kaks kampsunit selga ja ikka lõdised õues laua taga, siis sealsed soojad ookeanituuled tõid suveilma rannikule ka ööseks.

Pühapäeva hommik

Pühapäeva hommik. Päike paistab, temperatuur on ka meeldiv. Pannkoogid on söödud, mõnus muusika mängib, rahvas peesitab basseini ääres. Ja ikka oleme siin Laidleys. Homme jälle tööle, mina, ristitud nimega Sibula-Kats, lähen sibulafarmi ja Martin ikka Blackboy`sse sulaseks. Midagi pole muutunud. Kuhugi edasi reisida me veel ei saa, sest siin on suhteliselt sama seis nagu Eestiski, et kui sul töö on, siis hoia seda, ükskõik mis palk on. Ja ära nurise. Me ei nurisegi. Kui jälle jalad alla saab, siis vaatame seda reisimise asja ka, aga esialgu oleme naelutatud siia, tööle.

Eestlaste arv on meil muutunud, nüüdseks on meid siin juba 11. Kui ma tööl sellest rääkisin, siis arvati, et Laidleyst saab uus Eesti pealinn. Üleüldiselt on kogu meie hosteli rahvas suhteliselt kaua siin viibinud ja seetõttu on tekkimas ka juba rutiinseid traditsioone, mis mu meelest on päris naljakas ja äge ka. Ajaarvamine käib siin nädalate kaupa, ikka esmaspäevast pühapäevani. Nädala esimene pool on tavaliselt pühendatud eesrindlikule töötegemisele. Neljapäevast hakkab juba puhkepäeva ootamine pokkerimänguga pihta. Reedeti on tavaliselt pidu. Juhul kui nädala jooksul on hostelisse saabunud uusi inimesi, siis peavad nad ühe kuuni (pakiveini) ülejäänud rahvale välja tegema. Niisiis tavaliselt on pidu. Laupäev on sellevõrra vaiksem. Pühapäeviti on hommikuti pannukad ja pärastlõunal jalgpalli mängimine. Ja siis jälle esmaspäeval tööle. Mul ja Martinil lisandub traditsiooniliste tegevuste hulka loomulikult ka igaõhtune vetsude koristamine ja pühapäevane skype sessioon.

Ka koduseid traditsioone oleme järginud: munadepühal värvisime mune, loomulikult :D Ülejäänud inimesed vaatasid, et tõenäoliselt pole eestlaste peakestes kõik päris korras, kuna me ei lubanud kellelgi sibulakoori ära visata, nendega ju eriliselt hea värvida. Austraalia poodides on täiesti võimatu leida valgeid mune, aga pruunid ajasid ka asja ära, sibulakoorte vahele panime ka kohalikke värvilisi taimi lootes, et .......aga need ei andnud värvi.

Mitte nii kodustest tegevustest oleks märkimisväärne ka eelmise pühapäeva projekt nimega: Blanka õpetab meid sushit tegema. Õpetaski. Väga maitsev tuli. Emmele rahustuseks: toidumürgitust ei saanud keegi ja tegelikult me toorest kala ei kasutanudki, sest kokkuhoiu režiimil oleks see liiga suur kuluartikkel.

Aa, eile käisime kohalikus bowls club`is. Oleme siin ikka juba tükk aega mõelnud, et mis imelikku mängu need aussied oma valgetes kostüümedes mängivad. Nüüd me siis teame. Tegemist on kunstmurul keegli ja pentangi vahepealse mänguga, mida enamasti, peaaegu alati, harrastavad meesterahvad, kelle vanus on julgelt üle 60 aasta. Eile läksime mina, Martin, Elton ja Indrek asja uurima Vanakesed olid maksimaalselt entusiastlikud meid õpetama ja hiljem oli meil tükk tegemist, et me turniiril osalema ei peaks. Sürr mäng on. Seal peab siis väikseid keeglikuule veeretama märkpalli lähedale, kes kõige lähemale veeretab, on võitnud. Asja konks on selles, et need pallid on ovaalsed ja ei veere otse. No ikka maksimaalselt sürr mäng on.

Meie olümpiast ka. Selle hoog on pisut raugenud. Peamiseks põhjuseks võib pidada õnnetust Kontusega, sest maru lollilt sai ta Redback ämbliku käest varbasse hammustada ja nüüd ei tohi ega saagi sportlikust tegevusest osa võtta. Arsti juurest tugevaid antibiootikumi süste saanud, peaks see mädane varbake varsti siiski paistetuse alla võtma ja mädanemise ära lõpetama. Varsti saab ta tagasi töörindele ja ka olümpiamängudele naasta.

oh jah Laidley!

Nüüd lisaks meile Martiniga ja kolmele Eesti poisile, kel meri põlvini, on Laidleys veel kaks kodumaalt pärit paarikest. Kokku teeb see siis tervelt 9 Eestlast. Nalja on igal juhul saanud ja varasemalt koduigatsuse uss on tänu neile ka põuest välja läinud.

Näiteks praegusel ajahetkel on meil käsil äärmiselt oluline üritus: olümpia. Tegemist on siis kuuevõistlusega: male, ping pong, piljard, kabe, basseinis läbi viidav viismiinus (korvpall) ja pokker. Esimese ala turniir sai eile õhtul suursuguselt maha peetud. Males sai võidu härra Kontus. Meie pere esindajale Hansonile jäi kätte paraku kuues koht. Morjendada endid me ei lase ja ikka võidukalt edasi. Auhinnad on ju magusad. Olümpia osavõtutasu oli pakivein (4,4l) ja 6dollarit, millest peaks siis pjedestaalile saajatele jagunema meeldivad preemiad. I koht - 2veini + oma vein tagasi + kast õlut, II koht - 1vein + oma vein tagasi, III koht saab lihtsalt oma veini tagasi. Vot selline olümpia. Mina küll asjast ise osa ei võta, aga mul on au olla peakohtunik, fotograaf ja loomulikult Martini tulihingeline fänn. Pärast esimest olümpiapäeva oli väike lõõgastumise moment ka, mis algas päeva kokkuvõttetest ja lõppes Hansoni laual tantsuga ja juba traditsiooniks saanud itaaliakeelse serenaadi lauluga kellegi magava hinge ukse taga.



Tööst ka. Ei saa ikka kuidagi moodi sellest mööda vaadata.
Nii, Martinil läks kohe tagasi tulles väga hästi, sest juba järgmisest päevast töötas ta taas Blackboy Ridges sulasena. Vabu päevi on olnud täpselt üks, seega tema on see raha koju tooja. Mul on pisut teisiti läinud. Alguses pidin ootama, sest lubatud sibulafarm olevat puhkusel. Ootasin. Ja ikka mitte midagi ei paistnud tulevat, olin tuhandete eestlastele sarnaselt töötu. Siis tuli ks veider pakkumine: maisi korjama. Why not, mõtlesin. Katsun nüüd seda sürrealistliku tööd kirjeldada. Tööpäev hakkas kell 3öösel. Mina ja Enn (eestlane) sõitsime kottpimedas veel pimedamana tunduvale põllule, kus maisitaimed olid umbes kolme meetri kõrgused ja sääl anti meile kõhuranitsad ja suunati õigesse vahesse maisi korjama. Endiselt oli täitsa-täitsa pime. Peas olid meil kaevurilambid ja silme ees ülitihe maisipõld, kus vaovahes edasi liikumiseks pidi taimi murdma ja jalgu sopast välja tõmbama. Mul oli päris hirmus ka, sest kõik see tundus nagu õudusfilmi misanstseen. Ja loomulikult suutsin ma ära eksida. Ühel hetkel avastasin, et ma ei kuule Ennu krabistamist ja muidugi oma lambikesega ringi vaadates ei näinud ma kusagil mingit valgustäpikest. Hüüdsin teda, aga ei midagi. Täpselt sel momendil, kui mul hakkas paanika tulema kuulsin, et Enn otsib mind. Ja niimoodi sain ma õnnelikult põllult taas välja. Tegemist oli tööga, kus makstakse koguse pealt, ehk siis nii palju kui teed niipalju saad tasu ka. Ma polnudki kõige lootusetum, tegelikult hakkas mu teisel tööpäeval asi täitsa lippama. kuid õnneks siiski jäi see mu viimaseks päevaks maisi korjamas. Nüüd olen taas tagasi sibulafarmis ja ei mingit põnevust või äraeksimisi, litsalt panen jälle taimedele identifitseerivaid silte külge, et jah tegemist on rohelise sibulaga.