10 august 2009

me oleme nüüd kodus..

ja juba mõnga aega. Saabusime 17.juuli. Tegime üllatuse. Ai kuidas meile meeldis selline krutsk. Aga. Kuna mu kallis emake sai Sydney lennujaamas teada, et oleme reaalselt kodu poole teel, ei jäänud ka tema oma viguriga võlgu, ju ta ei suutnud saladust hoida. Vastu oli meile tulnud peaaegu terve Viljandi kamp, loomulikult oli delegatsioon kohal pillidega e. meid oli vastuvõtmas bänd. Vot see võttis ikka hingetuks küll. Me salamisi lootsime, et ehk on mamps ikka tulnud vastu ja viib meid, surmväsinuid, rahulikult koju magama. Aga see oli võimas. No seda poleks ikka kuidagi suutnud ette ennustada. Pidu kestis poole hommikuni.
Edasi läksime Martini mampsi šokeerima: matkakotid seljas ja Elvasse. Tema üllatus oli suur küll. Ei lasknud meid ju uksestki sisse, nii me siis seisime seal, et meie ühelpool klaasust ja pisarais emake teisel pool. Jällegi oli väga ülev tunne.
Sealt rändasime igaaastasele-kohustuslikule-üritusele FOLKIMA. Seal saime oma kultuurivajaduse rahuldatud ja sõbrad tuttavad ka ää ehmatatud. Kes arvas,e tme oleme ikka vastikud küll, et niimoodi salaja tulime, kes arvas, et see ju päris hää idee. Igaljuhul jube kihvt oli. Ennist olime ka salaplaani välja mõelnud, sealjuures väga geniaalse. Et vältida piinlikkust ammuse tuttava ja iseenda vahel, oli meil olemas vastus standardküsimusele:
"Kuidas siis seal Austraalias oli?"
"Normaalne!"
Ja nüüd tegeleme me eestistumisega: kodu tahaks ja ..... hakkame "päris" elu elama.

1 kommentaar:

hansa ja kata kass Nils ütles ...

No oli ikka hea meel küll!Algul ikka võõristasin ka.Käti tegi mulle põhjaliku kraasimise ja pesu.Treeninglaagrid(jooksud treppidel)on läbi,karbonaadi ka enam ei saa.Nüüd olen hästi kraasitud ja puhas kass
Salamisi ootan,et Ülle külla tuleks,äkki toob kükikese head liha ja muusjas unustaks koritori ukse lahti.Mäu