Me oleme ikka olemas..

Oleme olnud varjus juba pikemat aega. Enne reisi lubasime nii oma sõpradele kui ka endile, et ei jäta seda blogi kirjutamist unarusse, aga võta näpust. Igal juhul oleme täiesti elus ja meiega on kõik kõige paremas korras, oleme endiselt Austraalias, endiselt Laidleys ja endiselt õnnelikud.

Ma saan nüüd edastada ka ühe minu jaoks mega meeldiva uudise, nimelt leidis minu sibulataak täna oma otsa. Täna oli mu väga viimane päev töötada kaunis shallot farmis. Ega siinne rahvas ikka ei oska muuta viimast tööpäeva meeldivaks, niisiis veetsingi 20tunnisena tunduva 10tunnise tööpäeva eriti koledaid sibulaid puhastades. Kuigi. Mõtlesime Martiniga ükspäev, et mingi viguri peaks ikka viimasel tööpäeval ära tegema. Mõeldud-tehtud. Mul oli kaasas eesti viin (õigemini viina põhi), millele sai päkad silma pandud kell 9 hommikul eismese väikse pausi ajal. Palju seda märjukest polnud, aga piisavalt, et teha midagi mittelubatut, mida tõenäoliselt täiemõistusega inimene ei teeks... juua viina hommikul ja eriti töö juures. Mingisugust jama sellest õnneks või kahjuks ei tekkinud. Ainuke moment, mil tundsin, et äkki poleks ikka pidanud, oli siis kui pärast pausi tööle naasesime ja mul kuidagimoodi ei tahtnud tempo välja tulla. 10minuti pärast oli kõik jälle korras ja töö jätkus oma tuntud rutiinis. Nüüd jääb mulje nagu oleksin end täitsa purjakile võtnud, ei kus sa sellega. Mul oli ainult väike tilgake ja ka seda jagasin lahkesti oma töökaaslastega, niiet häbi ma nüüd küll ei teinud. vot. Nüüd olen kodus, väga väsinud ja silme ees jooksevad ikka ja ainult sibulad.

Kirjutan homme uuesti. Praegu lähen parem magama..
Head ööd.
Käta