senisest reisust vol.2

Oleme tagasi Austraalias, väsind-pusind, aga õnnelikud. Kuigi siin maal on meil koht, kus olla, juba tuttavaid inimesed, soem, palju soem on ikkagi kuigagi nii, et Uus-Meremaa tundus kodusem ja seal oli ikka hää olla. Olime sellele pikale suvele vahelduseks sügises, värvilised puud ja jahedam temperatuur: päeval 19 ja öösel 7kraadi. Üritan nüüd natuke meie reisi tesel poolel kogetust ka kirja saada.

21.märts
Otsustasime sellesse mõnusasse hosteli natuke pikemaks ajaks jääda. Kasutasime ära võimalukult palju hüvesid, mida sääl Global Village hostelis pakuti. Käisime kayakidega sõitmas, saunas, kus imekombel saime sisse 90kraadi sooja, vot see oli mõnus. Tegime väikse 15km rattatiiru Greymouthis. Ja kuna meil oli lõpuks ometi natuke aega, valmistasime endile ka piduliku õhtusöögi.
22.märts
Võtsime ilusa sügisese ilmaga Eesti kevadet vastu.Käisime kohvikus ja õhtu poole kui väljas oli juba päris jahe mõnulesime kuumas mullivannis. Kohtusime ka Velloga. Sellega oli nii, et nägime, et hosteli nimekirjas oli keegi Vello Pihelgas. Tegime veel selle üle nalja, et mis mõttes kellelgi on nii Eesti nimi. Ja mis välja tuli, oligi eestlane. Või siis et tegelikult ainult sündinud Eestis, kasvanud Rootsis ja nüüd elab Uus-Meremaal. Aga meie keelt ta rääkis küll. Igaljuhul oli see väga sürr.

23.märts
Franz Joseph`i liustik. Oi, küll me ikka mõtlesime, et kas minna sellele turnima või mitte. Ikka tükk aega mõtlesime. Siis hakkas rahast kahju. Rahast selles mõttes, et sinna üksi minna ei tohi, ainult spetsiaalkoolituse saanud grupijuhiga. Otsustasime siis hoopis teha jalutuskäigu nii lähedale, kui lubatakse ja siis lihtsalt kaugelt vaadata. Ikka võimas asi. Huvitav oli selle liustiku puhul see, et kui muidu maailmas tänu kliima soojenemisele enamus liustikke sulavad tohutul kiirusel, siis see on hoopis kasvama hakanud.

24.märts
Katsumus vol. 2. Läksime jälle matkale, kuigi minu kõrguse hirm polnud veel taastunud Tongarirost. Seekord mõtlesime, et kahepäevane Copland Track, mis kulgeb mööda jõeorgu, on ehk mulle lihtsam. Eksisime. Tegemist oli 17km mööda kuristiku serva, loendamatul arvul jõgede ületamisi ilma sillata ja natuke ka metsarada, kus pidime ikkagi ainult ronima. Terve päev oli üles mäge. Aga ma olin päris vapper, ainult suhteliselt raja lõpus tikkus viimast jõge ületades pisar kurku. Aga mis teha, Martin läks juba ees ära ja ma ju pidin sealt üle saama. Võtsin siis saapad ära ja loobusin esimest korda kividel hüplemisest, ma hoopis sumpasin läbi jääkülma liustiku kärestiku. Üks mu jaoks keeruline katsumus oli raja alguse poole ka. Üks jõgi, millel oli sild. See võrksild oli ainuke võimalus jõe ületamiseks, sest jõgi oli metsik. Kui ma algul seda silda nägin, mõtlesin, et keegi teeb mu üle lihtsalt halba nalja. Lootsin nii väga, et nüüd hüppavad naljakaamerad põõsast välja ja naerulagina saatel mind normaalsele sillale suunavad. Seda paraku ei juhtunud. Olin valiku ees, et kas lähme tagasi, kuigi me olime ainult 4tundi kõndinud või....... ja ma valisin viimase variandi, võtsin end kokku ja kõndisin kindlal saamul üle selle silla. Ai kurja, ma olin pärast enda üle nii uhke. Minusugune pussukott ja ma tulin sealt üle. Tegin seda ilmselt ka seetõttu, et ma veel lihtsalt polnud näinud neid kõige õudsamaid kuristikke, kuhu me tunni aja pärast jõudsime. Martinile ei julend ma öelda, aga mõttes hakkasin kahetsema, kahtlema ja vihkama seda rada. Muidugi lõpuks, kui me oma 8 ja poole tunni pärast surmväsinult metsamajja jõudsime ja looduslikesse kuumavee basseinidesse läksime, olid mu kahtlused, kahetsused ja hirm asendunud absoluutselt meeldiva rahulolu tundega, et ää tegin.





25.märts
Ja nüüd oli vaja kõik see sama rada tagasi minna. 17km. Aga nüüd me ju teatsime, kuidas teatud raskeid kohti ületada. Tegime raja lägi 5 ja poole tunniga. Õhtul, kui olime end juba hostelis sisse seadnud, olime ikka täitsa rampväsinud.

26.märts
Edasine tee viis meid veinipiirkonda. Wanaka. Suure hurraaga mõtlesime veiniistandusi külastama minna, aga kuna leidsime mõnusa hosteli, jäime hoopis lebotama ja lõppkokkuvõttes ei teinudki sel õhtupoolikul midagi. Aga päeval käisime lõbustuspargis, see oli selline illusioonide maja: kõvera põrandaga toad, kaldus laed jne.



27.märts
Cromwell. Nüüd läksime veiniseiklusele. Leidsime ühe veinikoha, kuhu oli koondatud kõik ümberkaudsete istadnuste eksemparid, nii siis saime koolitust ja maitsmisi. Väga peen üritus oli. Nüüd saab edaspidi peenutsema hakata :D Õhtul mõtlesime oma peene päeva kulminatsiooniks võtta restoranist head sööki, mina maitsesin esimest korda siinset lammast ja ma pean tõdema, et ma pole mitte kunagi nii head asja saanud. Väga ilus päev oli.

28.märts
Pikk sõit Timarusse, teel sinna tegime peatusi ja leidsime ühe väga nummi kiriku, näiteks. Tegelesime peaasjalikult vaatamisväärsustega. Timarus lootsime pingviine näha, aga ei näinud. Votsime siis hoopis hea pudeli veini ja läksime randa. Motell, kus ööbisime on ka märkimisväärne, seda just perenaise tõttu. Ta oli maksimaalselt intensiivne, täitsa hirmutas ära kohe. Ta oli lausa ebaloomulikult õnnelik, et tal on võimalus oma elus näha eestlasi. Saime tänutäheks pastakad :D



29. ja 30.märts
Christchurch. Mõlemad päevad tähistasime mu sünnipäeva. Käisime kohvikutes, jalutamas, galeriides, veel kohvikutes.
31.märts
Lendasime Christchurchist Aucklandi ja sealt järgmiselt päeval tagasi Brisbane.

1.aprill
Austraalia.

Kätrin