Palju õnne, Eesti.

Eile oli siis Eesti Vabariigi aastapäev. Õnnitlused siitpoolt Teile kõigile. Meie hullumajas oli otse loomulikult ka selleteemaline üritus. Eelmisel nädalal said kapsad juba hapnema pandud, väike Viru Valge külmikusse muljutud ja vaim otse loomulikult valmis seatud. Kõik oli nii nagu peab, laualt ei puudunud maailma kõige koledamad täidetud munad, ilmatuma head singirullid, sprotid, Kalevikommid, keedukartul, isetehtud kotletid, kõige tumedam sai, mida siit leidsime ja mis põhilisem: Eesti lipp. Üritus oli väga mõnus ja kui aus olla ega ei mäletagi nii patriootlikku tunnetemerd kui eile meis oli. Kujutage ette: korralik kõne pika laua taga, mille valgel laudlinal on ainult eesti toit. Ümber kõige selle on istumas rahvaste Paabel ja kõik tähistamas Brisbane suuruse vabariigi sünnipäeva. Natuke tundsime end kui müügimehed, kes on korraldanud promoürituse. Aga hea üritus oli. Loomulikult nagu iga korraliku peaoga, kipub see olema tuju laenamine järgmisest päevast, täpselt nii oli ka seekord. Kaks tundi und ja rohev sibulameri oli jälle mööda liini minu poole liikumas oodates endale külge saada identifitseerivat silti: roheline sibul. Aga pidu oli seda väärt.

Vot sedasi. Ega meil siin väga midagi muud toimunud pole, töö ja natukese raha säästmine. See on kindel, et pooleteise nädala pärast Uus-Meremaale me rikkana ei lähe, sest tegime ühe suure investeeringu – meil on nüüd korralik fotokas Nikon D60. Aga raha osas me endid morjendada ei lase. Kuidagi saame ikka hakkama. Peaasi, et reisule.

Käti