Kuidas me harjutama hakkasime ehk kuidas Martin ja Kätrin Hiiumaal käisid.

Kodututena võtsime jalad selga ja läksime saarele, et natuke veel Eestimaad kaeda ja ...aega täita, sest midagi muud meil ju teha pole. Natuke vara saime jah oma tegemiste-olemistega Eestis "valmis".
Harjutamisest siis niipalju, et meie reisikaaslaseks oli väike Golfomon, mis oli täistuubitud kahest tillukesest magamiskotist, madratsist, telgist ja katelokist ja teiseks kaaslaseks oli Regio atlas. Minu roll oli siis kaardilugejana kiljuda kõrvalistmel, et appi, mööda sõitsime. Martin, vana rahu ise, keeras siis otsa jälle ringi ja sõit jätkus. Tore oli, õnneks pole Hiiumaal kiirteid ja ka 1000km ümbersõidud on seal lihtsalt võimatud. Suuri kulutusi ka pole, sest tänuväärne RMK aitas meie öid muretult veeta.
Päevakava oli igapäevaselt suhteliselt sama: lõunast oli äratus ega ju olemeti päeva saa maha magada, seega tuli juba 12paiku silmad lahti teha. Seejärel toimus rutiinne uimerdamine ja siis päeva töökaim osa - söögi tegemine ja selle söömine. Edasi järgmise ööbimispaiga otsimine ja õhtul väike grill ja õlu-siider ja siis magama, oli ju olnud raske päev. Vahel olen end tabanud mõtlemast, et mida see "Töökas Eestlane" tähendab. Ei tea. Kui nüüd tähele panna, siis meie tihedas päeva graafikus puudus pesemine, tõesti, reisil hakkas toimuma isepuhastumine ja lõpuks mandrile ja väsinuna Kehrasse jõudes oli dužž üks ütlemata tänuväärne asi küll.
Aga saarel käigust veel. Ega me siis ainult Hiiumaaga piirdunud, reedesel päeval, kui me oma hommikused toimingud, söömine ja uimerdamine, ära olime teinud, siis kella kahe paiku mõtlesime Saaremaale minna. Laevainfost aga teatati, et sel päeval läheb veel ainult üks praam kell 17.30 ja sellele on broneeringud juba kinni. Põrutasime siis sadamasse, pidime ootama 3,5h. Tegime siis jällegi õlle-siidri lahti ja kui olime mõlemad oma esimest napsu ära lõpetamas, tuli laevakapten meie juurde ja teatas, et teeb veel ühe lisa sutsaka. Saimegi üsna valutult Saarde.
Seal läksime Priidu maale, et tema sünnipäeva tähistada. Keda polnud, oli Priit. Õlu-siider lahti ja juba Priit tuligi ja siis jälle läks, et oma pruta sadamast maale tuua. Meil Martiniga oli päevagraafikus parasjagu grillimise aeg ja ega seda saanud ju kuidagi vahele jätta või edasi lükata, kohe oli vaja. Mõeldud-tehtud. Kui lõke hakkas oma esimesi leegi märke andma, tormas majast välja Priidu Mamma, kes kartis kangesti, et me tema hoovi maha põletame. Saime pisut pragada. Veel tundis ta muret, et kuidas meil kahel kuskil kodu pole ja mida meie vanemad siis teevad. Sel õhtul olime põlu all. Järgmisel päeval oli Mamma aga leebunud, meil sünnipäev peetud ja saime üle pika aja tuppa kohvi jooma. Toas oli hea olla. Siis tulime mandrile meeltes rahulolu, et hakkama saime ja silme ees Mamma lapselapse pilt, mida meile leppimise märgiks näidati.



Väike fotomeenutus ka: