Hansa ja Käta reisujutud

Lõpp Laidleyga. Algus Melbournega. Äratulek oli oodatust emotsionaalsem, sest sääl olles kogu aeg mäletan, et rääkisime, et tahaks juba ära jne. Ja siis äkitsi oli nii kahju.... oli see pakkimine, palju oli vaja maha jätta.... oli see lahkumispidu... ja siis oli see Verontsi ja Kuke üliarmas saatmistseremoonia...ja siis tuli ülipikk rongisõit tuttavast queenslandist. Selle vältel oli muidugi aega harjuda mõttega, et kohe varsti jõuame kauaoodatud Melbourne. Ja nüüd oleme siin kohal. Ennist olin pisut ärevil, et äkki üleskiidetud linn mulle tegelikult ei meeldigi ja siis olen õnnetu, aga õnneks lähen nii mina kui ka Martin ikkagi sinna kiitjate kategooriasse. No on ilus. Täna näiteks jalutasime terve päeva ühes hipirajoonis. Leidsime nii kipasid poekesi ja kohvikuid. Sealjuures olime ikka nagu tõelised maakad.. pead kuklas, suud lahti, vanad kulunud-väljaveninud riided seljas ja pead laiali otsas ... suurlinnas. No ei saa mainimata jätta, et Laidleyst tulles on kontrast suur.

pilt Verontsile lillepoest.