Hansa ja Käta reisujutud

Protokollime oma liikumisi ja tegemisi arvutisse kuidas juhtub. Seega võib narratiiv olla konarlik ja ebaühtlane J

29. november

Hei kaimud. Võtame kokku siis selle, mis peale meie Childersist lahkumise ka juhtunud on. Pean kohe mainima, et see linn on ses mõttes neetud koht, et me kohe kuidagi ei saanud sealt minema mindud. Mõte oli siis hakata liikuma lõuna suunal ja alustada oma Sunshine Coasti seiklusi Rainbow Beachist.

Aga algusest. Järjekordselt läks teisiti, kui plaan ette nägi. Ootasime Childersisse pakki Eestist ja meie arvustuste kohaselt pidanuks viimane jõudma meieni 21 november, mis oli ka meie tagumine päev, mille eest olime maksnud karavanpargis. Kuna tähtsam paki sisust oli selle emotsionaalne väärtus, siis otsustasime, et ootame paki ära ja tegime sujuvalt uue plaani. Et oleme paar päeva kusagil Childersi läheduses. Niisiis, kihutasimegi esimese hurraaga sisemaa poole. Ei osanud nagu midagi oodatagi. Meie teele jäid väiksemad ja suuremad linnad, mis vahetevahel on väga omapäraste nimedega. Näiteks Ban Ban Springs, Gayndah, Gin Gin jne. Mõnes sellises väikelinnas tekib tunne, et aeg oleks justkui 30 aastat tagasi keeratud. Kuidagi vana on kõik – alates majadest lõpetades poodide vaateakende ja kohvikute sisustusega. Huvitav oli vaadata igatahes. Kuna magame autos, siis peame igaks õhtuks leidma koha, kus rahulikult parkida võib ning kus on soovitavalt ka elektriline barbeque võimalus. Õnneks on neid paljudes kohtades, aga kahjuks ei või igal pool jälle ööbida. Siiamaani on läinud nende kohtadega enam vähem õnneks. Ühes ööbimise kohas tohtis isegi lõket teha, mis oli meie jaoks uudis. Teine lugu on vetsudega. Kätrinil on nendega oma teema. Vetsud on öösiti valgustusega ja sinna kogunevad kõiksugused putukad. Toiduahel sellega ei piirdu ja loomulikult on platsis ka konnad. Kellele omakorda meeldib ronida millegipärast otse vetsupoti põhja. Nii et nalja nabani.

Hansa

3.detsember

Nonii. Oi, kui palju me puhata oleme saanud. Minu meelest peaksite te kõik kadestama, ma vähemalt teeks seda kui ma siin poleks. No tõesti on kihvt olnud. Katsun mõned tegemised ka üles loetleda:

käisime mingeid kraatreid vaatamas, mis oluliselt jamamad kui meie enda Kaali;

nüüdseks on üle vaadatud peaaegu kõik Sunshine Coasti rannad. Oleme pruunid. Päris raske on kirja panna meeldiva puhkuse kirjeldust, sest kui loetlen nüüd üles randade nimed kus peesitasime, et tundu ju väga põnev. Samal ajal oli ülilahe leida üles need palmid ja just selle liivaranna, mida olime Childersis rannikut tutvustava brošüüri pealt korduvalt ja korduvalt vaadanud. Aga me pole olnud koguaeg ka ainult rannas.

Nimelt väikses linnas nimega Maryborough käisime teatrihoonet vaatamas ja seal juhtus olema üks kena meesterahvas, kes meid ka tagaruumidesse lasi. See oli üks mu unistustest, et Austraalias olles tahan näha siinse teatri kulisside taha. Nähtud. Tegemist oli Ugala teatri laadse majaga, aga süsteemilt oli nagu Sadamateater ilma püsitrupita. Meiesugustele tundub see kuidagi raiskamisena, nii võimas maja ja ainult ringreisi etendused – siin paistab see olevat täiesti tavaline. Ikkagi heaolu ühiskond.

Ja siis veel. Ükspäev käisime delfiine toitmas. Need kolm tüüpi on ikka kavalad küll, ise nimetavad end metsikuteks, aga iga päev tulevad ühte paadisadamasse ja lunivad süüa. Nüüdseks on see inimeste poolt ka reguleeritud, et vaesekesi lõhki ei toidetaks. Meie Matuga saime ka siis kumbki kaks kala ja saime need kenasti delfudele sisse söödetud. Hea meel oli.

Vahepeal oli kaks päeva, kus sai meil kuumusest villand ja põgenesime selle eest konditsioneeriga hosteli. Tegelesime puhkamisest puhkamisega. Jällegi, väga mõnus oli. Hoovi peal väike bassein, hommikuti tasuta hommikusöök, vaadata vahelduseks kihavaid inimesi meie ümber. Olime vahepeal juba nii eraklikuks muutunud, et ........inimesi oli hää näha.

Üks päev käisime mäe otsas ka. Vist oli selle künka nimi Timbeerwah, päris kõrge oli, tunne oli selline, et sealt tipust nägime nüüd küll terve Austraalia ära. Alla tulles saime aru, et tegelt vist on veel vaadata küll.

Läksimegi edasi kaema. Kayak. Lainetav jõgi, mis meenutas oma lainetega küll rohkem ookeani. Meie, kaks ullikest, ja me tõesti purjetasime oma kayaki seljas täitsa edukalt. Jällegi ei saa mainimata jätta, et hullult mega oli.

Ja lõpuks minu tänase päeva tippmark – käisin sukeldumas. Haidega. Päris haidega. Olen elus, terve ja väga õnnelik.

Kätrin

Oleme oma reisu jooksul saavutanud oskuse ööbida võimatutes ja veel võimatumates kohtades. Enamasti peab nende kohtade eest tänama üleilmset Lions klubi, kes on justkui meie tarvis valmistanud kõiksugused varjualused, barbeque pliidid, suured parklad jne. Peab aga nentima, et normaalseks äraolemiseks on tarvis üsnagi paljut. Voolav vesi, soovitavalt mage, natuke valgust – muidu ei näe ju oma varbaidki, söögitegemise võimalust. Ja ka palju asju. Justnimelt asju on meil kogunenud juba oma jagu.

Tuleb ette, et on tarvis asju, mida tegelikult niipalju vaja ehk polegi. Nimelt on mul nüüd säärane riistapuu, mida siinmail nimetatakse bodyboardiks. Sellega saab sõita mööda lainet kõhuli asendis.. Ta on muidugi tavaline (peno) ja odav. Kätile teeb kõvasti nalja, kui ma turvatud alas lastega võidu laineid murran. Hoopis eemal on lahedamad kutid, kes metsikutes lainetes suurte surfilaudadega äsavad. Siht on silme ees igatahes.

Veel. Peab JÄLLE tõdema, et maailm on väike. Juhtus selline lugu, et trehvasime eestlasi, kes tulid teise invasiooni lainena Childersisse. Ja tuli välja, et miskit pidi me teame neid. Täiesti uskumatu värk. Maailm on väike.

Täna sattus hea ööbimise koht olema. Muidu ikka padrikus, aga siinsamas kõrval on miski resto, kus manustame hääd veini ja saime netti. Väike konks oli ka miks. Sest Käti tuli siia üksinda, küsima, et kas tohib arvuti laadima panna. Sai hoopis lisaks veel interneti võimaluse ja krdi hea veini poolmuidu, pluss jõululugude top 100 diskokastmes (raadiost). Mina lõikan lihtsa kasu. Hea pruta mul ikka.

Hansa