me oleme nüüd kodus..

ja juba mõnga aega. Saabusime 17.juuli. Tegime üllatuse. Ai kuidas meile meeldis selline krutsk. Aga. Kuna mu kallis emake sai Sydney lennujaamas teada, et oleme reaalselt kodu poole teel, ei jäänud ka tema oma viguriga võlgu, ju ta ei suutnud saladust hoida. Vastu oli meile tulnud peaaegu terve Viljandi kamp, loomulikult oli delegatsioon kohal pillidega e. meid oli vastuvõtmas bänd. Vot see võttis ikka hingetuks küll. Me salamisi lootsime, et ehk on mamps ikka tulnud vastu ja viib meid, surmväsinuid, rahulikult koju magama. Aga see oli võimas. No seda poleks ikka kuidagi suutnud ette ennustada. Pidu kestis poole hommikuni.
Edasi läksime Martini mampsi šokeerima: matkakotid seljas ja Elvasse. Tema üllatus oli suur küll. Ei lasknud meid ju uksestki sisse, nii me siis seisime seal, et meie ühelpool klaasust ja pisarais emake teisel pool. Jällegi oli väga ülev tunne.
Sealt rändasime igaaastasele-kohustuslikule-üritusele FOLKIMA. Seal saime oma kultuurivajaduse rahuldatud ja sõbrad tuttavad ka ää ehmatatud. Kes arvas,e tme oleme ikka vastikud küll, et niimoodi salaja tulime, kes arvas, et see ju päris hää idee. Igaljuhul jube kihvt oli. Ennist olime ka salaplaani välja mõelnud, sealjuures väga geniaalse. Et vältida piinlikkust ammuse tuttava ja iseenda vahel, oli meil olemas vastus standardküsimusele:
"Kuidas siis seal Austraalias oli?"
"Normaalne!"
Ja nüüd tegeleme me eestistumisega: kodu tahaks ja ..... hakkame "päris" elu elama.

Melbourne vol2

6.juuli esmaspäev

Täna magasime lõunani. Kui lõpuks end voodist üles saime, tegime tiiru trammiga melpsi peal ja vaatasime kaht suurt ehitist: Melbourne ülikooli ja raamatukogu. Ja nii see päev otsa saigi.

7.juuli teisipäev
Uus päev, kus oli kavas taaskordne mugava jalanõu retk ehk siis pikk jalutuskäik. Käisime kuulsal Queen Victoria marketil. Seal läks kuidagi erakordselt kiiresti terve päev. Niiet jalutama kuhugi mujale nagu ei jõudnudki. Ja just siis, kui ma olin oma shoppamishoo korralikult sisse saanud, hüüti mikrofonidest, et hakkame sulgema ja juba pakiti neid tuhandeid mandariine, banaane, meloneid, suveniiri vidinaid, riideid ja mida kõike veel. Mu meelest on see ülikipa, et Melbournes toimub toidushoppamine enamasti turul, sest näiteks toidupoode on siin väga vähe. Ja kui sa leiadki vastava koha, siis seal on mega kallis. Ainuke miinus suure turu juures on see, et seal läheb nii palju aega. Meil läks ka. Kuigi hankisime endale sealt ainult nädala söögi ja veel mõningaid vidinaid. Enne äraminekut olime sattunud endale teadmata orgaaniliste toodete osakonda ja täiesti kogemata ostsime sealt maailma kõige kallimat ökoliha. Ma tõesti ei oska ette ka kujutada, mida tähendab ökoliha: kvaliteetne sööt ja inimlik tapamaja??? Igaljuhul turult lahkudes oli Martin muutunud tagasihoidlikult öeldes koormaeesliks. Mul oli ju vaja igasugust kraami sealt kaasa vedada. Et päevale veel korralik punkt panna läksime hiinapoodi sushi asju hankima. Jabur oli see selles mõttes, et Austraalias on ju ruumi ja üldjoontes kohalikud seda ka armastavad. Kõikides poodides, vetsudes, tänavatel on sul vaba koht, kus liigelda. Hiinapoes seda polnud. Ju nad on harjunud oma meeletu elanikkonnaga väikesel territooriumil ja nii tundubki neile, et mis me ikka poes vahekäigud vähemalt inimese laiuseks teeme. Saab ju vähemaga ka hakkama. Martinit oli seal riiulite vahel naljakas vaadata: esiteks meeletud kodinad käte otsas, teiseks täiesti arusaamatute toodete valik ja pakenditel ei olnud ühegi meile tuttava alfabeedi kasutust, kolmandaks see pood oli täis ülikiiresti ringi sibavaid silmi. Lõpuks saime oma sushi asjad kätte ja naasime väsinutena koju.
PS See ökoliha maitses nagu tavalinegi.

8.juuli kolmapäev
Väga asjalik päev. Hommikul kondasime ühe teatri tagaruumides. Tegelikult ega see nüüd päris kondamine polnud. Eelmine päev käisime teatris jutul, et kas on kuidagi võimalik „tagaruume“ näha. Saime kokkuleppe järgmise päeva hommikuks. Tegelikuks eesmärgiks oli meil muidugi mingi asjapulgaga tuttavaks saada ja natuke süsteemist rääkida. See aga päris otseselt ei õnnestunud, vähemalt mitte soovitud määral. Saime ära näha oma Tagaruumid ja ilma erilise kireta vastati ka kiiresti pähe tulnud küsimustele a`la et kas olete riigiteater? Aga ikkagi saime linnukese kirja, et nägime midagi Melbourne teatrist. Sest õhtu viis meid ka ju etendusele. Malthouse Theater ja etendus nimega Care Instructions. Sürr oli. Selle teatri repertuaaris on väga palju Beckett`it ja sarnase stiili esindajaid. Antud lavastuses oli tegemist siis kolme naisega, kes pesid pesu ja sellelt pinnalt loodud metafooriga võrdlesid elu-olu. Nagu juba mainitud sai – sürr oli. Piletitest ka. Need hankisime me sellisest kohast nagu Half Tix, kus müüakse sama päeva etendustele ja kontsertidele vabu pileteid poole hinnaga. Tänuväärne asutus.
Aga ega see tihe päev meil ainult teatritegemistega ei piirdunud. Päeval käisime veel kolmes väikeses muuseumis ja tegime turisti trammiga tiiru kesklinnale. City Circle tramm on tasuta ja seal kõlaritest tuleb non-stop infot ehitistest ja väljakutest, millest parasjagu mööda sõidad.
Kultuuri saime rohkem kui rubla eest.

9.juuli neljapäev
Jätkasime kultuurilainel. Salvador Dali näitus. Olime seal terve päeva. Elamus on nõnda suur, et ega oskagi emotsioonitaset kirjeldada. Vaid et, kel kunagi vähegi võimalus tekib selle mehe töid vaatama minna, siis minge. See on seda väärt.

10.juuli reede
Hommikukohvi ajal rääkis meie võõrustaja Victoria ühest majast, kus ta kunagi elas. Ja kangesti tahtis meile seda näidata. No hää küll, näidaku. Kui kohale jõudsime, olime Martiniga keeletud. Loss. Lihtinimene 21.sajandist on saanud elada ajaloolises lossis. See juba on midagi. Ma armastan lugusid, mis teevad vanast natuke rääma jäänud majast midagi väga erilist. Hea küll, selliseid faktid nagu rikka arhitekti marmori hankimine kusagilt Itaaliast on küll põnev, aga kuidagi raamatufakt. Meil oli aga võimalus kuulda, kuidas kuuekümnendate aastate lõpus elasid selles lossis üks hull luuletaja, kes kogu aeg katsetas enesetappudega või kuidas üks kunstnik (Victoria lapse isa) pisut napsisena armastas ronida lossi katusele ühe näofiguuri juurde istuma või kuskohas kogu see kulturnike kamp hommikukohvi jõi. See maja, ei, loss jättis mulle väga sügava mulje.Ja see oli alles sügavate muljete päeva algus.
Edasi läksime juba Martiniga kahekesi St Kilda linnaossa ühele tänavale, kus on kuulsad koogikohvikud. Seal tegime ka meie oma kohustusliku koogisöömise ära (ma võtsin šokolaadikoogi ja Martin Tiramisu). Mulle hullult meeldis see piirkond, sest kohe seal kõrval on turistiala, selles samas linnosas on väga palju backpackereid, aga sel tänaval olime meie vist ainsad turistid.Edasi juba turistialasse jõudes ootas meid ees Luna Park, mis on Melbourne väike lõbustuspark. Me ühelegi okserattale ei läinud, aga armas oli seal küll ringi jalutada ja vaadata seda väikese lapse õhinust, kui ta ootab tondilossi järjekorras. Või kui õnnelik saab olla üks roosade põskedega plika, kui ta kaualunitud suhkruvati lõpuks kätte saab.
Luna Park nähtud – vaja teha väike paus sellest ringi transvaaliemisest. Leidsime ühe alkoholipoe, kus oli meeletult suur õlle valik. Valisime siis kaks tükki välja ja parki degusteerima. Aga veel enne kui jõudsime pargi leida, sattusime sellisesse kohta nagu Community Gardens. See tähendas suurt platsi, mis oli jaotatud väikesteks lapikesteks, kus inimene kasvatas oma sibulat, kapsast, peeti ja ilutaimekest. Lisaks oli sinna veetud kujukesi ja pingikesi kaunistamaks oma kaks korda kaks maalappi. Hullult äge koht oli. Õhtu mõtlesime veeta elava muusika saatel kuskil baaris. Plaaniks see aga jäigi, sest kohtasime ühte eestlast Tanel-Jan`i ja nii me jäimegi jutustama ühes bubis, kus live muusikast jälgegi polnud.

11.juuli laupäev
Siiani oleme iga päev uut infot omandanud. Ikka ühest vaatamisväärsusest teiseni ja siis tahaks näha veel seda ja seda ja seda. Me ei võtnud aega selle kõige laagerdamiseks. Olime väsinud sellest uute asjade haaramisest. Laupäeva võtsimegi lihtsalt teineteisele olemise päeva, kus sai kõiki kogemusi veel ja veel läbi analüüsitud. Pole ju ka mõtet pea laiali otsas ringi tormata. Lõpuks ei saa enam midagi aru.

12.juuli pühapäev
Täna pakime oma asjad ja võtame ette taaskorduse rongireisi. Seekord ootab meid ees, ei, meie ootame eest Sydneyt.

Nagu reisudel kombeks, pole üldsegi mitte niipalju aega oma reisipäevikut kirjutada. Ja see Melbourne on meil Austraalia aja jooksul kolmas reis :D (esimene oli Sunshine Coast ja teine oli Uus-Meremaa).

Nii me siis olemegi proovinud igast päevast natukenegi tegemisi kirja saada. Oluline on siinkohal meeles pidada, et kirjas on ainult tegemised. Eriti selle reisi puhul on emotsioone olnud siiani võimatult palju ja pagana keeruline kirja panna.

29.juuni esmaspäev

Kell 8 jõudsime lõpuks pärast 29tunnist rongisõitu Melbourne. Tegelikult olime juba enne 7 Melbourne`s, kuid mingi rongide jama takistas meil maabumast perroonile ja nii me siis ootasimegi raudteel seisvas rongis veel tunnikese. Kui lõpuks ülimoodsasse raudteejaama Southern Crossi jõudsime olid eestlastest võõrustajad Anett ja Jarmo meil juba kenasti vastas. Edasi viis meie tee nende üürimajja, mis asus Prestoni linnaosas ja kuhu omakorda oli veel 20minutit linnaliini rongisõitu. Õhtu loomulikuks kulminatsiooniks klaasike veini.

*Anett ja Jarmo*

30.juuni teisipäev

Oma esimese päeva Melpsis veetsime kesklinna lähedal hipirajoonis, enne seda põikasime siise ka ühte kirikusse. Mängisime sügiseste lehehunnikutega, käisime mõnusas kohvikus, natuke imelikes poekestes, kust ühest hankisime mulle ka mütsi. Melbournes on hoopis teistsugune kliima kui Queenslandis.

1.juuli kolmapäev

Hommikul varakult põrutasime bussiga pooletunni kaugusele shoppingu keskusesse. See oli koht, kus müüdi brändide tehasetooteid imeodava hinnaga. Veetsime seal terve päeva. Martin ei jaksanud minuga nii kaua poodelda ja puhkas viimased tunnikesed kohvikus ajalehte lugedes.

2.juuli neljapäev

Maksud. Ehk siis lõviosa oma päevast veetsime oma töötatud aja eest makse tagasi nõudes. Tagasi tulles istusime meelega vale trammi peale, et leida veel mõnusaid kohti. Leidsimegi. Õhtul käisime veel mingit ilusat kirikut vaatamas, keskväljakul valgusinstallatsioonide näitust kaemas, Birrarung Marr pargis, kus nägime oma esimest Melbourne possumit, siis veel bubis hõõgveini joomas ja oligi kõik.

3.juuli reede

Prestoni market – süüreaalne koht, seal müüdi igajuhul kõike, alustades mustast leivast ja Kreeka juustudest, lõpetades Cucci-Mucci kottide ja teab millega veel. Puuvilja varu saime kätte ja sealt edasi võttis meie päevaprogramm suuna kesklinna. Kolisime ühe armsa kunstiajaloolasest naisterahva poole. Tema kodu on nagu...... väga hubane, hipilik, koht, kus meil on mõnus olla ja üüri võtab ta ka vähe. Siin on inspiratsiooni pesa. Imelik. See kodu on igatepidi piiripeal: peaaegu kesklinnas, kodu omanik on peaaegu täishipi, kui see koht oleks natuke veel kunstniku meelevallas, võiks sellest jääda väga räpane mulje. Aga ei jää. Igati meeldiv, kunsti on siin lademetes ja raamatuid ka.

*Vaade meie uue kodu rõdult*

Pärast kolimist jalutasime ümbruskonnas, st Martini tänaval, kus Martin end millegipärast puudutatuna tundis, siis sattusime veel ühe balleti algust vaatama, kust meil siiski pileti puudumise tõttu lahkuda paluti ja õhtu lõppes väikese grilliga Anetti ja Jarmo juures.

4.juuli laupäev

Päev, kus tegelesime ainult jalutamisega: Royal Botanic Gardens, meie kodu ümbruskonna vaatering, ja pimeduse saabudes ostsime maailma kõige kallima õuna (12krooni) ja läksime parki possusid jahtima. Loomulikult pidime lõpuks selle kullahinnaga vissi ise ära sööma, sest arglikud possud tahtsid õuna ja meid ainult puu otsast piiluda.

*possu*

*Kätrin sõnajalgadega*

5.juuli pühapäev

Jube külm oli, terve päeva tegelesin mina lõdisemisega. Plaanis oli jällegi jalutuskäik. Käisime rannaribal, mis meenutas ainsa Austraalia rannana, mida näinud oleme Eesti halli Läänemerd. Siis promeneerisime luksuslikul jõeäärsel jalutusribal (South Bank). Õhtul saime jälle kokku Jarmo, Anetti, Ivari ja Birgitiga kohas, kus me Martiniga juba varem hõõgveini maitsmas oleme käinud. Ahjaa, käisime veel Melbourne F1 rajal ka. Alloleval pildil Martin rõõmustamas vormeli boxide juures.

6.juuli

Täna magasime lõunani.

Lõpp Laidleyga. Algus Melbournega. Äratulek oli oodatust emotsionaalsem, sest sääl olles kogu aeg mäletan, et rääkisime, et tahaks juba ära jne. Ja siis äkitsi oli nii kahju.... oli see pakkimine, palju oli vaja maha jätta.... oli see lahkumispidu... ja siis oli see Verontsi ja Kuke üliarmas saatmistseremoonia...ja siis tuli ülipikk rongisõit tuttavast queenslandist. Selle vältel oli muidugi aega harjuda mõttega, et kohe varsti jõuame kauaoodatud Melbourne. Ja nüüd oleme siin kohal. Ennist olin pisut ärevil, et äkki üleskiidetud linn mulle tegelikult ei meeldigi ja siis olen õnnetu, aga õnneks lähen nii mina kui ka Martin ikkagi sinna kiitjate kategooriasse. No on ilus. Täna näiteks jalutasime terve päeva ühes hipirajoonis. Leidsime nii kipasid poekesi ja kohvikuid. Sealjuures olime ikka nagu tõelised maakad.. pead kuklas, suud lahti, vanad kulunud-väljaveninud riided seljas ja pead laiali otsas ... suurlinnas. No ei saa mainimata jätta, et Laidleyst tulles on kontrast suur.

pilt Verontsile lillepoest.

Töötamine Austraalias on nüüd läbi. On jäänud vaid puhkamise ja mängimise osa. Laidley aeg hakkab ka ümber saama, veel viimane nädal ja siis minekut. Me oleme siin Laidleys ikka väga kaua olnud, enam ei saagi aru, et oleme Austraalias, sest Eestlaste hulk on siin ju ka suur ja see koht on koduseks saanud. Tunne on nagu viibiksime kuskil kommuunis. Võibolla kõige parem võrdlus meie praegusele eksisteerimisele oleks nõuka ajal tuntuks saanud maleva elu. Päeval töö, õhtul pidu ja kui veab saab sügisel säästude eest kooliminekuks uued teksad ka ostetud.

Siit edasi sõidame Melbourne`i. Kuna Martinile tundus lennukiga liikumine ebasümpaatne, siis lähme sinna hoopis rongiga. 27tundi. Tundub põnev, sest siiani oleme sel mandril liikunud ainult auto või lennukiga. Rongiga saame mõlemad rahulikult veinipudeli saatel aknast ümbrust vaadata ja lihtsalt tsillida. Eks see reisuke veits pikk tundub, aga äge ka. Melbourne on meil reisiplaanis olnud juba enne Eestist ära tulekut, aga kuidagi on nii läinud, et saame sinna minna alles nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi. Seal on mul plaanis galeriides ja kohvikutes end taas inimesena tundma hakata ja oma karjuvat kultuurivajadust leevendada. Suurlinn on ka hea oma paberimajanduse korda ajamiseks ja kui kõik see tehtud, siis ongi aeg Sydneysse minna ja sealt juba kodu poole.

Eelmised nädalad on olnud kõik ühesugused. Vabanduseks, et ühtegi sissekannet pole blogisse ilmunud saan öelda vaid seda, et ma proovisin küll. Mitu korda oli läpakas süles ja üritasin, aga kuidagi tundus, et mis ma ikka jälle sibulatest ja külmast ilmast kirjutan, ei tahtnud liigselt vinguda. Aga toona muust nagu ka polnud rääkida. Nii see jäigi.

ja nüüd veel mõned pildid eile toimunud Intsu ja Marvini ärasaatmispeost.

Marvin võiduka eestlasena veel Laidleys
tühjadest ja seejärel täispuhutud goonipakkidest (4,4l veinilaadne jook) tehtud naine, kellelt Enn hiljem ka "süütuse" võttis. PS veinipakke oli täpselt sada.
grupipilt Laidley eestlastest. (vasakult: Veronika, Kukk, Liina, Ints, tagapool Eesti lipuga Kontus, Marvin, Miller ja Martin. Ees vasakult Siks, Enn ja mina.

Me oleme ikka olemas..

Oleme olnud varjus juba pikemat aega. Enne reisi lubasime nii oma sõpradele kui ka endile, et ei jäta seda blogi kirjutamist unarusse, aga võta näpust. Igal juhul oleme täiesti elus ja meiega on kõik kõige paremas korras, oleme endiselt Austraalias, endiselt Laidleys ja endiselt õnnelikud.

Ma saan nüüd edastada ka ühe minu jaoks mega meeldiva uudise, nimelt leidis minu sibulataak täna oma otsa. Täna oli mu väga viimane päev töötada kaunis shallot farmis. Ega siinne rahvas ikka ei oska muuta viimast tööpäeva meeldivaks, niisiis veetsingi 20tunnisena tunduva 10tunnise tööpäeva eriti koledaid sibulaid puhastades. Kuigi. Mõtlesime Martiniga ükspäev, et mingi viguri peaks ikka viimasel tööpäeval ära tegema. Mõeldud-tehtud. Mul oli kaasas eesti viin (õigemini viina põhi), millele sai päkad silma pandud kell 9 hommikul eismese väikse pausi ajal. Palju seda märjukest polnud, aga piisavalt, et teha midagi mittelubatut, mida tõenäoliselt täiemõistusega inimene ei teeks... juua viina hommikul ja eriti töö juures. Mingisugust jama sellest õnneks või kahjuks ei tekkinud. Ainuke moment, mil tundsin, et äkki poleks ikka pidanud, oli siis kui pärast pausi tööle naasesime ja mul kuidagimoodi ei tahtnud tempo välja tulla. 10minuti pärast oli kõik jälle korras ja töö jätkus oma tuntud rutiinis. Nüüd jääb mulje nagu oleksin end täitsa purjakile võtnud, ei kus sa sellega. Mul oli ainult väike tilgake ja ka seda jagasin lahkesti oma töökaaslastega, niiet häbi ma nüüd küll ei teinud. vot. Nüüd olen kodus, väga väsinud ja silme ees jooksevad ikka ja ainult sibulad.

Kirjutan homme uuesti. Praegu lähen parem magama..
Head ööd.
Käta

20.mai

Eile olin mina pea, et ainuke, kes töötas, täna on tulemus käes. Kui ikka kaheksa tundi vihma näkku sajab ja katusealusest on kujunenud tuulekoridor ja jääkülma veega sibulaid puhastad, siis on ju suhteliselt loogiline, et vappekülmadest võib kujuneda külmetus. Eile õhtul tundsin, et kuidagi nõrk on olla ja kraadides selgus, et väike palaviku vimm on võimust võtnud. Lootus, et hommikuks on kõik üle läinud oli naiivne. Nüüd olen haige.
Istun toas teki sees ja lõdisen. Õues sajab meeletus koguses vihma, meie hoovis olev bassein pumpab kontstantselt vett välja, et üleujutust ei tekiks. Täna on kõigil vaba päev, farmeri elu. Isegi meie auto on otsustanud farmi mõtteviisiga kaasa minna: vihmaga ta ei tööta.24.mai
Terve see eelmine nädal oligi üks suur vaba päev. Ma olin haige ja vihma sadas ikka kogu aeg. Nüüd tundub, et hakkab selgemaks minema, tervis on ka korras ja vististi kogu hostel on valmis jälle tööle naasema.

Eilsest ka..
Päev algas ühe äärmiselt veidra üritusega: nimelt üks mu sibula töökaaslane lahkub töölt ja toimus teepidu. Ilmelikul kombel kutsuti sinna ka mind kui kauaaegset töötajat :D Võtsin kotikese eesti kommi kaasa ja läksingi. Tegelikult oli tegemist täiesti suurejoonelise lahkumispeoga, kuhu oli kutsutud ka kõik sugulased ja sõbrad. Selgus, et proua on ette võtmas ka kolimist teise osariiki. Nii me siis olimegi seal 40 austraallast ja mina. Üritusel oli ka programm: sinna oli kutsutud mingi juveelimüüa, kes presenteeris oma kaasavõetud võltsjuveele ja hiljem said kõik tädikesed neid hullunnud ostumaaniat ka rahuldada. Maksimaalselt sürr oli. Teepidu oli kella viieks läbi.
Ja siis hakkas olümpia lõpetamine. Laidley olümpiamängud kestsid 11.aprill - 23.mai 2009 Lõplik tulemuste seis jäi sel korral selline:I koht Enn
II koht Ints
III koht Kontus
IV koht Kukk
V koht Elton
VI koht MartinTseremoonia oli ametlik: auhinnad olid kokkuleppeliselt joodavad ja lisaks kaunistas Võitja 2009 rinda ka suursugune rosett. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ......meri põlvini. Oma eilse päeva lõpetasime hommiku valguses..... ja nüüd olen ootamas mida kaunist on tänane päev toomas :D

Käta

Day Off

Tänane päev on soe, kuid vihmane. Nii vihmane, et kogu meie hosteli töökast kollektiivist viibivad tööl vist ainult kolm inimest, sealhulgas ka Käta. Selline see maaelu on - loodusega ühes rütmis :)

Tegelikult on vahest mõnus, kui hommikul selgub, et ajuti ei peagi tööle minema ning selle asemel saad nautida vihmaidülli.

pilt on üleelmisest jaanipäevast Eestis :)

no eile oli siis see kostüümipidu

pidu oli mega.............. teemaks oli siis litsid ja mehed naisteks, naised meesteks ja hea ja paha. mina olin siis kole pruut ja ma olin rohkem nagu paha. Martin oli GIGOLO.

mina ja Martin

Kukk, kes on tegelikult hetero ja Martin
Marvin, kes samuti tahab tavaelus rohkem tüdrukuid, aga eilses rollis oli ta rohkem kui ehe.
Fotolavastus Intsust.
grupipilt
medõde ja kole/õnnetu pruut.
Enn, kes oli vastik vanamutt. ja oluline detail oli, et tal oli sokkidest tissid, mis riisi täistopituna rippusid põlvini.
Gigolo ja hosteli perenaine litsina...
Gigolo eesti litsidega

laupäev

Kuna täna on meil mõlemal vaba päev, siis tuiasime Kätiga küla vahel ringi ja ajasime kokku riideid ja aksessuaare tänaõhtuse kostüümidraama tarvis. Sellest kirjutab lähemalt vast järgmine kord..

Peale mõnusat Gold Coasti külastust oleme taaskord sukeldunud töörutiini. Kätil ikka sama jama - puhastab ja pakib rohelist sibulat. Ta on seal nii kaua juba olnud, et ühel päeval pidi olema teistele seljakottidele natšalnikuks. Ka minul on endiselt leivaisaks sama farm. Ainult, et töö on nüüd uus. Nimelt tegelen praegu virsikupuude pügamisega. Töö on üsnagi füüsiline ja lisaks peab olema ka kiire, sest enam ei ole meil tunnipalk, nüüd teenime iga pügatud puu pealt kindla summa. Algselt oli see summa väga väike ja puud hästi suured nii, et hakkasime kahtlema, kas seda ikka mõtet teha on. Peale väikest survet farmerile ta seda hinda ka õnneks tõstis. Töö ise on selline, et töötame kolmekesi tiimis, üks pügab latvu, mina keskel ja kolmas võtab kõige madalamal olevad oksad. Päevas keskmiselt sada puud üritame ära pügada. Kuna meie tiim koosneb ainult eestlastest, siis moraali hoidmiseks heiskame igal hommikul koduvabariigi lipu oma töömasina külge. Ikka nii, et lipp lehvib üle puu latvade.

Mis veel.. Kuna farmitööst on tegelikult juba ammu villand, siis peame ikka aeg-ajalt plaane, et mida huvitavat teha võiks. Siis on, millest tööl olles unistada. Ühesõnaga, suuri plaane pole, aga väike, kuid kindel plaan on minna kusagile teatrisse, et toita oma kultuurivajadusi. Brisbis saab kaeda La Traviatat, ehk läheme sinna..

Üks asi veel. Inimesed ei saa kuidagi olla ilma traditsioonideta. Meil on siin hosteli rahvaga igapühapäevane traditsioon pidada maha jalgpallilahing - Eesti vs. Maailmameeskond. Olles enne korduvalt lüüa saanud, suutis Eesti koondis eelmisel pühapäeval oma kauaoodatud esimese võiduni. Teatud mööndused seal küll olid, aga las ta jääb.. võit on võit.

Ning last, but not least kuramuse külmaks on läinud siin õhtuti ja hommikuti. Ostsime loomulikult väikese puhuri. Vähemalt toas on soe.

Lõppu veel väike galerii mõõdunud nädala väljasõidust rohelusse. Külastasime Wivenhoe dammi, kust kogu siinne ümbruskond oma joogivee ammutab. Lõbus oli.

Kuidas me Martini sünnipäeva tähistasime.

• Kolmapäeval oli väike kook ja väike laul ja väike istusime.

• Neljapäeval oli pidu: Martin pidas koos Intsuga pidu. Kartulisalat, ahjuliha, Eesti sinep, õlled, pool ja coon (pakivein). Viina polnud (liiga kallis). Pidu oli peaaegu „Meri põlvini“ kuigi tegelikult oli tegemist siiski veel töönädalaga, seega sai pidu suhteliselt mõistlikul ajal otsa.

Seletus küsimusele miks kooki söödi kolmapäeval mitteneljapäeval?: sel aastal tegime selle kohvi ja konjakiosa päev varem. Elukogemus on näidanud, et tavalise ühepäevase peo puhul kunagi ei jõuta naudelda kooki, kohvi ja konjakit. Vot.

• Ja siis reede.
  

Kõigele vaatamata võtsime endale pisikese puhkuse. No ei saa ju koguaeg ka ainult.....farmis olla. Tegelikult leidsin hea ettekände reisuks, et vaja ju Martini sünnipäeva, lausa juubelit, kahekesi tähistada. Netis natuke ringi surfates, leidsin midagi päris surfamiseks. Gold Coast ja sealne rand nimega Surfers Paradise. Tegemist on Austraalia Miamiga, kus on olemas kõik võimalikud ja võimatud meelelahutuseks välja mõeldud komponendid. Kallis turistipesa. Meil nii kalliks ei läinudki, sest ühel peenel hotellil oli pakkumine kaks ööd ühe hinnaga. Ja lõpuks selgus, et maksime ka sellest poolest hinnast ainult pool. Igati sümpaatne juhtum.Meie hotellituba oli nagu korter, suur korter. Suur vannituba vanniga, elutuba, magamistuba, söögituba, kaks rõdu, eraldi hiigelsuur garderoob, kuhu meil muidugi midagi panna polnud ja siis veel köök kõikide võimalustega. Seljakotiränduritena pole me väga harjunud, et köögis on ahi, nõudepesumasin, sügavkülmik, kõik vidinad söögitegemiseks, sealhulgas ka lihatermomeeter ja mõõtmiskopsikud. Udupeen oli. Nii me siis veetsimegi eelmise nädalavahetuse hotellis mõnuledes ja ookeani lainetes hullates. Rand oli meist 100m kaugusel. Kui siiski tekkis tunne, et no seda 100m on ikka liiga palju, et ei viitsi minna, siis nautisime rõdult veiniklaasi taga ookeani vaadet ja ujusime hotelli basseinides. No oli ikka mõnna küll hommikul enne sööki käia spas mullivannis ja saunas. Selle puhkusega tuli jälle valge inimese tunne peale. Õhtuti võtsime hullult hoogu, et nüüd lähme kuhugi peole või vähemalt baaridesse, aga ei, linna keskusesse jõudes võtsime koha sisse pargipingil ja hoopis tegelesime tundide viisi oma lemmiktegevusega: inimeste vahtimisega. No seal oli ka mida vaadata: kusagil kaheksa paiku hakkasid kärusid lükkavad emmed ja käevangus jalutavad vanapaarid asenduma ülesvuntsidud mimmudega ja natuke svipsis ägekuttidega. Ja mitte ükski neist vaatamisobjektidest ei olnud kuidagipidi sarnane eelmisele. Kirju oli. Kui meil sellest kambast siiber sai, ei olnud ikka tunnet, et nüüd pidutseks. Palju parem mõte tundus rannas jalutamine. Öine ookean, valgustatud vaid linnakumast, mega romantiline. Seal tekkis äärmiselt, lausa äärmuslikult, vaba tunne. Jooksime paljajalu vees, pritsisime, kiljusime ja pidime ka aegajalt tegema nägu, et ei näe kui möödusime järjekordsest paarikesest, kes oli otsustanud rannas armastust teha. Aga sellest me ei hoolinud üldse. Ikkagi oli äge vees solberdada, sest veetemperatuur oli kõrgem õhu omast ja tegelikult oli ka muidu väga soe. Kui Laidleys on õhtuti ikka, et paned oma kõik kaks kampsunit selga ja ikka lõdised õues laua taga, siis sealsed soojad ookeanituuled tõid suveilma rannikule ka ööseks.