Pühapäeva hommik

Pühapäeva hommik. Päike paistab, temperatuur on ka meeldiv. Pannkoogid on söödud, mõnus muusika mängib, rahvas peesitab basseini ääres. Ja ikka oleme siin Laidleys. Homme jälle tööle, mina, ristitud nimega Sibula-Kats, lähen sibulafarmi ja Martin ikka Blackboy`sse sulaseks. Midagi pole muutunud. Kuhugi edasi reisida me veel ei saa, sest siin on suhteliselt sama seis nagu Eestiski, et kui sul töö on, siis hoia seda, ükskõik mis palk on. Ja ära nurise. Me ei nurisegi. Kui jälle jalad alla saab, siis vaatame seda reisimise asja ka, aga esialgu oleme naelutatud siia, tööle.

Eestlaste arv on meil muutunud, nüüdseks on meid siin juba 11. Kui ma tööl sellest rääkisin, siis arvati, et Laidleyst saab uus Eesti pealinn. Üleüldiselt on kogu meie hosteli rahvas suhteliselt kaua siin viibinud ja seetõttu on tekkimas ka juba rutiinseid traditsioone, mis mu meelest on päris naljakas ja äge ka. Ajaarvamine käib siin nädalate kaupa, ikka esmaspäevast pühapäevani. Nädala esimene pool on tavaliselt pühendatud eesrindlikule töötegemisele. Neljapäevast hakkab juba puhkepäeva ootamine pokkerimänguga pihta. Reedeti on tavaliselt pidu. Juhul kui nädala jooksul on hostelisse saabunud uusi inimesi, siis peavad nad ühe kuuni (pakiveini) ülejäänud rahvale välja tegema. Niisiis tavaliselt on pidu. Laupäev on sellevõrra vaiksem. Pühapäeviti on hommikuti pannukad ja pärastlõunal jalgpalli mängimine. Ja siis jälle esmaspäeval tööle. Mul ja Martinil lisandub traditsiooniliste tegevuste hulka loomulikult ka igaõhtune vetsude koristamine ja pühapäevane skype sessioon.

Ka koduseid traditsioone oleme järginud: munadepühal värvisime mune, loomulikult :D Ülejäänud inimesed vaatasid, et tõenäoliselt pole eestlaste peakestes kõik päris korras, kuna me ei lubanud kellelgi sibulakoori ära visata, nendega ju eriliselt hea värvida. Austraalia poodides on täiesti võimatu leida valgeid mune, aga pruunid ajasid ka asja ära, sibulakoorte vahele panime ka kohalikke värvilisi taimi lootes, et .......aga need ei andnud värvi.

Mitte nii kodustest tegevustest oleks märkimisväärne ka eelmise pühapäeva projekt nimega: Blanka õpetab meid sushit tegema. Õpetaski. Väga maitsev tuli. Emmele rahustuseks: toidumürgitust ei saanud keegi ja tegelikult me toorest kala ei kasutanudki, sest kokkuhoiu režiimil oleks see liiga suur kuluartikkel.

Aa, eile käisime kohalikus bowls club`is. Oleme siin ikka juba tükk aega mõelnud, et mis imelikku mängu need aussied oma valgetes kostüümedes mängivad. Nüüd me siis teame. Tegemist on kunstmurul keegli ja pentangi vahepealse mänguga, mida enamasti, peaaegu alati, harrastavad meesterahvad, kelle vanus on julgelt üle 60 aasta. Eile läksime mina, Martin, Elton ja Indrek asja uurima Vanakesed olid maksimaalselt entusiastlikud meid õpetama ja hiljem oli meil tükk tegemist, et me turniiril osalema ei peaks. Sürr mäng on. Seal peab siis väikseid keeglikuule veeretama märkpalli lähedale, kes kõige lähemale veeretab, on võitnud. Asja konks on selles, et need pallid on ovaalsed ja ei veere otse. No ikka maksimaalselt sürr mäng on.

Meie olümpiast ka. Selle hoog on pisut raugenud. Peamiseks põhjuseks võib pidada õnnetust Kontusega, sest maru lollilt sai ta Redback ämbliku käest varbasse hammustada ja nüüd ei tohi ega saagi sportlikust tegevusest osa võtta. Arsti juurest tugevaid antibiootikumi süste saanud, peaks see mädane varbake varsti siiski paistetuse alla võtma ja mädanemise ära lõpetama. Varsti saab ta tagasi töörindele ja ka olümpiamängudele naasta.

oh jah Laidley!

Nüüd lisaks meile Martiniga ja kolmele Eesti poisile, kel meri põlvini, on Laidleys veel kaks kodumaalt pärit paarikest. Kokku teeb see siis tervelt 9 Eestlast. Nalja on igal juhul saanud ja varasemalt koduigatsuse uss on tänu neile ka põuest välja läinud.

Näiteks praegusel ajahetkel on meil käsil äärmiselt oluline üritus: olümpia. Tegemist on siis kuuevõistlusega: male, ping pong, piljard, kabe, basseinis läbi viidav viismiinus (korvpall) ja pokker. Esimese ala turniir sai eile õhtul suursuguselt maha peetud. Males sai võidu härra Kontus. Meie pere esindajale Hansonile jäi kätte paraku kuues koht. Morjendada endid me ei lase ja ikka võidukalt edasi. Auhinnad on ju magusad. Olümpia osavõtutasu oli pakivein (4,4l) ja 6dollarit, millest peaks siis pjedestaalile saajatele jagunema meeldivad preemiad. I koht - 2veini + oma vein tagasi + kast õlut, II koht - 1vein + oma vein tagasi, III koht saab lihtsalt oma veini tagasi. Vot selline olümpia. Mina küll asjast ise osa ei võta, aga mul on au olla peakohtunik, fotograaf ja loomulikult Martini tulihingeline fänn. Pärast esimest olümpiapäeva oli väike lõõgastumise moment ka, mis algas päeva kokkuvõttetest ja lõppes Hansoni laual tantsuga ja juba traditsiooniks saanud itaaliakeelse serenaadi lauluga kellegi magava hinge ukse taga.



Tööst ka. Ei saa ikka kuidagi moodi sellest mööda vaadata.
Nii, Martinil läks kohe tagasi tulles väga hästi, sest juba järgmisest päevast töötas ta taas Blackboy Ridges sulasena. Vabu päevi on olnud täpselt üks, seega tema on see raha koju tooja. Mul on pisut teisiti läinud. Alguses pidin ootama, sest lubatud sibulafarm olevat puhkusel. Ootasin. Ja ikka mitte midagi ei paistnud tulevat, olin tuhandete eestlastele sarnaselt töötu. Siis tuli ks veider pakkumine: maisi korjama. Why not, mõtlesin. Katsun nüüd seda sürrealistliku tööd kirjeldada. Tööpäev hakkas kell 3öösel. Mina ja Enn (eestlane) sõitsime kottpimedas veel pimedamana tunduvale põllule, kus maisitaimed olid umbes kolme meetri kõrgused ja sääl anti meile kõhuranitsad ja suunati õigesse vahesse maisi korjama. Endiselt oli täitsa-täitsa pime. Peas olid meil kaevurilambid ja silme ees ülitihe maisipõld, kus vaovahes edasi liikumiseks pidi taimi murdma ja jalgu sopast välja tõmbama. Mul oli päris hirmus ka, sest kõik see tundus nagu õudusfilmi misanstseen. Ja loomulikult suutsin ma ära eksida. Ühel hetkel avastasin, et ma ei kuule Ennu krabistamist ja muidugi oma lambikesega ringi vaadates ei näinud ma kusagil mingit valgustäpikest. Hüüdsin teda, aga ei midagi. Täpselt sel momendil, kui mul hakkas paanika tulema kuulsin, et Enn otsib mind. Ja niimoodi sain ma õnnelikult põllult taas välja. Tegemist oli tööga, kus makstakse koguse pealt, ehk siis nii palju kui teed niipalju saad tasu ka. Ma polnudki kõige lootusetum, tegelikult hakkas mu teisel tööpäeval asi täitsa lippama. kuid õnneks siiski jäi see mu viimaseks päevaks maisi korjamas. Nüüd olen taas tagasi sibulafarmis ja ei mingit põnevust või äraeksimisi, litsalt panen jälle taimedele identifitseerivaid silte külge, et jah tegemist on rohelise sibulaga.

senisest reisust vol.2

Oleme tagasi Austraalias, väsind-pusind, aga õnnelikud. Kuigi siin maal on meil koht, kus olla, juba tuttavaid inimesed, soem, palju soem on ikkagi kuigagi nii, et Uus-Meremaa tundus kodusem ja seal oli ikka hää olla. Olime sellele pikale suvele vahelduseks sügises, värvilised puud ja jahedam temperatuur: päeval 19 ja öösel 7kraadi. Üritan nüüd natuke meie reisi tesel poolel kogetust ka kirja saada.

21.märts
Otsustasime sellesse mõnusasse hosteli natuke pikemaks ajaks jääda. Kasutasime ära võimalukult palju hüvesid, mida sääl Global Village hostelis pakuti. Käisime kayakidega sõitmas, saunas, kus imekombel saime sisse 90kraadi sooja, vot see oli mõnus. Tegime väikse 15km rattatiiru Greymouthis. Ja kuna meil oli lõpuks ometi natuke aega, valmistasime endile ka piduliku õhtusöögi.
22.märts
Võtsime ilusa sügisese ilmaga Eesti kevadet vastu.Käisime kohvikus ja õhtu poole kui väljas oli juba päris jahe mõnulesime kuumas mullivannis. Kohtusime ka Velloga. Sellega oli nii, et nägime, et hosteli nimekirjas oli keegi Vello Pihelgas. Tegime veel selle üle nalja, et mis mõttes kellelgi on nii Eesti nimi. Ja mis välja tuli, oligi eestlane. Või siis et tegelikult ainult sündinud Eestis, kasvanud Rootsis ja nüüd elab Uus-Meremaal. Aga meie keelt ta rääkis küll. Igaljuhul oli see väga sürr.

23.märts
Franz Joseph`i liustik. Oi, küll me ikka mõtlesime, et kas minna sellele turnima või mitte. Ikka tükk aega mõtlesime. Siis hakkas rahast kahju. Rahast selles mõttes, et sinna üksi minna ei tohi, ainult spetsiaalkoolituse saanud grupijuhiga. Otsustasime siis hoopis teha jalutuskäigu nii lähedale, kui lubatakse ja siis lihtsalt kaugelt vaadata. Ikka võimas asi. Huvitav oli selle liustiku puhul see, et kui muidu maailmas tänu kliima soojenemisele enamus liustikke sulavad tohutul kiirusel, siis see on hoopis kasvama hakanud.

24.märts
Katsumus vol. 2. Läksime jälle matkale, kuigi minu kõrguse hirm polnud veel taastunud Tongarirost. Seekord mõtlesime, et kahepäevane Copland Track, mis kulgeb mööda jõeorgu, on ehk mulle lihtsam. Eksisime. Tegemist oli 17km mööda kuristiku serva, loendamatul arvul jõgede ületamisi ilma sillata ja natuke ka metsarada, kus pidime ikkagi ainult ronima. Terve päev oli üles mäge. Aga ma olin päris vapper, ainult suhteliselt raja lõpus tikkus viimast jõge ületades pisar kurku. Aga mis teha, Martin läks juba ees ära ja ma ju pidin sealt üle saama. Võtsin siis saapad ära ja loobusin esimest korda kividel hüplemisest, ma hoopis sumpasin läbi jääkülma liustiku kärestiku. Üks mu jaoks keeruline katsumus oli raja alguse poole ka. Üks jõgi, millel oli sild. See võrksild oli ainuke võimalus jõe ületamiseks, sest jõgi oli metsik. Kui ma algul seda silda nägin, mõtlesin, et keegi teeb mu üle lihtsalt halba nalja. Lootsin nii väga, et nüüd hüppavad naljakaamerad põõsast välja ja naerulagina saatel mind normaalsele sillale suunavad. Seda paraku ei juhtunud. Olin valiku ees, et kas lähme tagasi, kuigi me olime ainult 4tundi kõndinud või....... ja ma valisin viimase variandi, võtsin end kokku ja kõndisin kindlal saamul üle selle silla. Ai kurja, ma olin pärast enda üle nii uhke. Minusugune pussukott ja ma tulin sealt üle. Tegin seda ilmselt ka seetõttu, et ma veel lihtsalt polnud näinud neid kõige õudsamaid kuristikke, kuhu me tunni aja pärast jõudsime. Martinile ei julend ma öelda, aga mõttes hakkasin kahetsema, kahtlema ja vihkama seda rada. Muidugi lõpuks, kui me oma 8 ja poole tunni pärast surmväsinult metsamajja jõudsime ja looduslikesse kuumavee basseinidesse läksime, olid mu kahtlused, kahetsused ja hirm asendunud absoluutselt meeldiva rahulolu tundega, et ää tegin.





25.märts
Ja nüüd oli vaja kõik see sama rada tagasi minna. 17km. Aga nüüd me ju teatsime, kuidas teatud raskeid kohti ületada. Tegime raja lägi 5 ja poole tunniga. Õhtul, kui olime end juba hostelis sisse seadnud, olime ikka täitsa rampväsinud.

26.märts
Edasine tee viis meid veinipiirkonda. Wanaka. Suure hurraaga mõtlesime veiniistandusi külastama minna, aga kuna leidsime mõnusa hosteli, jäime hoopis lebotama ja lõppkokkuvõttes ei teinudki sel õhtupoolikul midagi. Aga päeval käisime lõbustuspargis, see oli selline illusioonide maja: kõvera põrandaga toad, kaldus laed jne.



27.märts
Cromwell. Nüüd läksime veiniseiklusele. Leidsime ühe veinikoha, kuhu oli koondatud kõik ümberkaudsete istadnuste eksemparid, nii siis saime koolitust ja maitsmisi. Väga peen üritus oli. Nüüd saab edaspidi peenutsema hakata :D Õhtul mõtlesime oma peene päeva kulminatsiooniks võtta restoranist head sööki, mina maitsesin esimest korda siinset lammast ja ma pean tõdema, et ma pole mitte kunagi nii head asja saanud. Väga ilus päev oli.

28.märts
Pikk sõit Timarusse, teel sinna tegime peatusi ja leidsime ühe väga nummi kiriku, näiteks. Tegelesime peaasjalikult vaatamisväärsustega. Timarus lootsime pingviine näha, aga ei näinud. Votsime siis hoopis hea pudeli veini ja läksime randa. Motell, kus ööbisime on ka märkimisväärne, seda just perenaise tõttu. Ta oli maksimaalselt intensiivne, täitsa hirmutas ära kohe. Ta oli lausa ebaloomulikult õnnelik, et tal on võimalus oma elus näha eestlasi. Saime tänutäheks pastakad :D



29. ja 30.märts
Christchurch. Mõlemad päevad tähistasime mu sünnipäeva. Käisime kohvikutes, jalutamas, galeriides, veel kohvikutes.
31.märts
Lendasime Christchurchist Aucklandi ja sealt järgmiselt päeval tagasi Brisbane.

1.aprill
Austraalia.

Kätrin

Senisest reisust.

Koigepelt siis sellest, et eelmise sissekande tegin ilmselge kiiruga, sest tahtsin kangesti jagada meie kogetud vaateid ja siis lipsaski sisse ka kahemotteline pilt :D igaljuhul on meie reis olnud rohkem kui super. nyyd siis natuke ylevaadet ka.

10.marts
Maandusime Aucklandis. Oobisimie lennnujaama lahedal hipihostelis. Lend oli kohutav. Vaike, Estonian Airi laadne lennuk, ja raputamist saime rohkem kui rubla eest. Alguses ei saanud nagu arugi, et miks pohipiloot meile koguaeg labi mikrofoni imelikke nalju tegi, aga parast maandumist, kui meile oeldi, et piloot tegi oma paris esimest lendu. No siis saime aru kyll, et naljad olid vajalikud inimeste rahustamiseks.11.marts
Esimene minimatk :D hostel-lennujaam. 7km. Saime kokku Karriga. See on muidugi yks veidramaid asju siin reisul, saada kokku Eesti sobrannaga Uus-Meremaal. Kohustuslik kohvikutetuur tehtud, maabusime hotellis. Jah hotellis, kogemata saime endile hotelli, mis samas hinnaklassis hostelitega ja veel erilise vedamise tottu pandi meid suhteliselt luks sviiti. Nii me siis nautisimegi oma Aucklandi luksuslikult.
12.marts
Rentisime auto. Esimene sihtpunkt Rotorua, geisrite ja kuumavee allikate linnak. Oobisime Ameerikafilmist tuttavas motellis, kus oli ka muide saun. Kuigi kylm, 60kraadi.

13.marts
Sel paeval tundsime, et nyyd on adrenaliini vaja. kuna mina keeldusin kategooriliselt Bungy jumpi tegemast, siis laksime Karri eestvedamisel hoopis Swoopima. Ronisime siis kolmekesi Suurtesse kottidesse, kust pea ainult valjas, siis pandi kottidele kois kylge ja tommati meid 40meetri korgusele. ..... ja siis me lendasime. Mul oli ikka vaga hirmus, aga age oli ka kiikuda nii korgelt. Jalgade varisedes maandudes teatas Karri, et talle sellest ei piisanud, nii ta lakski veel puhuri peale holjuma. Sel paeval kaisime veel Te Puia maoori kulas, kus olid geisrid, keev muda ja muidu aurav maapind.
14.marts
Tongariro Crossing. 9 tunnine matk magedes. See oli lihtsalt liiga ilus. Olime varem nainud sellest matkast pilte, aga pariselt oli see vaga palju ilusam. Ja mis siin salata, minu jaoks ka hirmasam. Arvasin, et see matk saab olema kohaks, kus saan oma korgusehirmust yle, aga ma ei saanud. Kui koik teised laskusid maest jalgade peal, siis mina tegin seda tagumikul. Ja kui koik ronisid makke normaalselt samuti kahe jala peal, siis tundus mulle turvalisem kapuli ronida. Igaljuhul ma tegin selle ara ja uhke olen kyll. Ohtul oli mul naiteks magedevallutaja tunne, koik tundus voimalik. Ongi ju.

15.marts
Surnud lihased ja liigesed. Hakkasime soitmas Wellingtoni poole. Oobisime Karri mehe oe juures.

16.marts
Wellington. Senini kulastatud linnadest meie absoluutne lemmik. Todesime, et kultuur ikkagi pole ara surnud (Austraalias hakkas selline tunne vagisi peale tulema, aga onneks nyyd sattusime Wellingtoni). Kaisime kunstinaitustel ja puhkasime puhkamisest.

17.marts
Soitsime Lounasaarele. Praamisoit oli jarjekordselt liiiga ilus. Mis oleks veel parem kui meeldiva paiksepaiste kaes magede vahel praamiga soita ja head vahuveini juua. Meiega jagasid praamisoitu ka Uus-Meremaa suurim kogukond - LAMBAD (neid on siin umbes 40 miljonit).

18.marts
Teine paev Lounasaarel, kus saime pariselt teada, mida tahendab magitee. Emad, siin yleskutse, arge palun muretsege, Martin on vaga hea juht ja isegi kui vahel peaks tal tekkima tunne, et teeks kiirendust, tal on korval endiselt korgust kartev Katrin.
Niisiis soitsime Nelson Lakes National Parki, et seal matkama minna. Ilm seda ei soosinud, hirmsasti sadas ja kylm oli ka. Ootasime ilma paranemist hostelis, seal aga saime tuttavaks eriti kipade inglastega Robin ja Shirley, kellega meil maailmapildid niipalju kattusid, et nyydseks on ysna kindel, et jargmiseks reisisihtpunktiks on nende kodu Inglismaal. See vanem paarike jattis vaga sygava mulje, sest nad yldse ei hoolinud oma vanusest, mis oli 75 ja 76, nad reisivad sellele vaatamata. Shirleyl on natuke jalad haiged, aga ikka kaivad nad matkamas. P.S Nende jargmiseks reisikohaks saab olema Aafrika.

19.marts
Hommikul soitsime Westporti, hylgekolooniat vaatama. Nagime ka, monusalt peesitavad ikka. Edasi laks Martin Uus-Meremaa pikimale rippsillale (SwingBridge), ma otsustasin eemalt vaadata :D Ohtul tegime veel vaikese vihmametsa matka (Porarori Track)
20.marts
Oleme sattunud turistide sihtpunktide ryppe. Naiteks kaisime vaatamas ka pannkoogi kivisid, nii neid kutsuti. Edasi laksime Greymouthi sellesse hosteli, mida soovitasid meile Ria ja Tarmo. Siinkohal oleks ehk ka paslik teid tanada, sest tanu teile ei ole me mooda lainud Global Villagest ja Tongariro Crossingust, mis on olnud vaatet parimad hetked reisust. AITAHH.


Kati

pildid, mis jutustavad ise.

viimane sutsakas Laidley`s.

Reede.

Tulin just järjekordselt spa sessioonilt. Olin ja olen endiselt peaaegu et üksi hostelis. Siis mõtlesin, et võtaks Anette videokogust ühe filmi ja oleks mõnusalt reede õhtul hoopis lebos, kuigi tavaliselt on siin sellel ajal juba ülemeelikum peofaas olnud. Aga filmi võtma minnes läks hoopis niimoodi, et küsimusele, kas ma vanni tahan jaatavalt vastates jäigi roosamanna filmi vaatamine järgmisele korrale, läksin hoopis klaasikese veini ja Eesti Naise`ga mullivanni mõnulema.

Täna läksid paljud meie hullumajast ära, kes edasi rändama, kes täitsa koju tagasi ja allesjäänud seltskond läks pea et kogu koosseisus kohalikku rodeod vaatama. Kuna mul õnnestus külmkapi koristamisega endale palavaik võita, otsustasin, et seekordse massipsühhoosiga kaasa ei lähe. Tarvilik oleks end hoopis ravida. Ja nüüd ma siin laman, vanniroosa, väsinud aga õnnelik. No õnnelikkuseks on mitmeidki põhjuseid: täna oli mu viimane tööpäev. Järgmised kolm nädalat ei tööle ja jah puhkusele, sest Uus-Meremaa ootab meid juba varsti-varsti oma täies hiilguses. Ega seal sibulate vahel olles hakkas ikka aju hallollus ära kaduma küll. Sellele vaatamata, et töö ei ole loodud inimesele ja et see alati nii vastik on, oli mul täna päris äge päev. Töökaslased tegid mulle ärasaatmispeo. Tuunikala korvikesed, rohkelt häid reisisoove ja kingituseks koti täis ülihäid kohalikke iirisekomme. Võttis ikka härdaks küll. Tavaliselt on põhilises huviorbiidil olnud ikka meie tubli Martin, aga seekord sain ka mina oma kiidusõnad.

Laupäev.

Täna on reisi ettevalmistuste päev: pesu pesemine, pakkimine, info kogumine, bussi-, rongi- ja lennukiaegade ülekontrollimine ja muude meeldivate ärevust tekitavate asjade orgunnimine.

Infoks veel niipalju, et tõenäoliselt ei tule meie reisijuttudesse järgmisel kolmel nädalal lisa, sest Uus-Meremaale me oma arvutit kaasa ei võta ja internetipunktides ka tihti viibima ei hakka. Niiet täna ja homme sab veel skypes suhelda. Ja muretsejatele veel infot, et Uus-Meremaal ei ole ühtegi mürgist ussi ega ämblikku. vot.

viimase aja foto ülevaade ka:

pühapäeva hommik

uue fotoka proov vol.1

mina

vaade Laidley`le

maja taga

konn

uue fotoka proov vol.3

rodeo, kus Martin eile käis