oh jah Laidley!

Nüüd lisaks meile Martiniga ja kolmele Eesti poisile, kel meri põlvini, on Laidleys veel kaks kodumaalt pärit paarikest. Kokku teeb see siis tervelt 9 Eestlast. Nalja on igal juhul saanud ja varasemalt koduigatsuse uss on tänu neile ka põuest välja läinud.

Näiteks praegusel ajahetkel on meil käsil äärmiselt oluline üritus: olümpia. Tegemist on siis kuuevõistlusega: male, ping pong, piljard, kabe, basseinis läbi viidav viismiinus (korvpall) ja pokker. Esimese ala turniir sai eile õhtul suursuguselt maha peetud. Males sai võidu härra Kontus. Meie pere esindajale Hansonile jäi kätte paraku kuues koht. Morjendada endid me ei lase ja ikka võidukalt edasi. Auhinnad on ju magusad. Olümpia osavõtutasu oli pakivein (4,4l) ja 6dollarit, millest peaks siis pjedestaalile saajatele jagunema meeldivad preemiad. I koht - 2veini + oma vein tagasi + kast õlut, II koht - 1vein + oma vein tagasi, III koht saab lihtsalt oma veini tagasi. Vot selline olümpia. Mina küll asjast ise osa ei võta, aga mul on au olla peakohtunik, fotograaf ja loomulikult Martini tulihingeline fänn. Pärast esimest olümpiapäeva oli väike lõõgastumise moment ka, mis algas päeva kokkuvõttetest ja lõppes Hansoni laual tantsuga ja juba traditsiooniks saanud itaaliakeelse serenaadi lauluga kellegi magava hinge ukse taga.



Tööst ka. Ei saa ikka kuidagi moodi sellest mööda vaadata.
Nii, Martinil läks kohe tagasi tulles väga hästi, sest juba järgmisest päevast töötas ta taas Blackboy Ridges sulasena. Vabu päevi on olnud täpselt üks, seega tema on see raha koju tooja. Mul on pisut teisiti läinud. Alguses pidin ootama, sest lubatud sibulafarm olevat puhkusel. Ootasin. Ja ikka mitte midagi ei paistnud tulevat, olin tuhandete eestlastele sarnaselt töötu. Siis tuli ks veider pakkumine: maisi korjama. Why not, mõtlesin. Katsun nüüd seda sürrealistliku tööd kirjeldada. Tööpäev hakkas kell 3öösel. Mina ja Enn (eestlane) sõitsime kottpimedas veel pimedamana tunduvale põllule, kus maisitaimed olid umbes kolme meetri kõrgused ja sääl anti meile kõhuranitsad ja suunati õigesse vahesse maisi korjama. Endiselt oli täitsa-täitsa pime. Peas olid meil kaevurilambid ja silme ees ülitihe maisipõld, kus vaovahes edasi liikumiseks pidi taimi murdma ja jalgu sopast välja tõmbama. Mul oli päris hirmus ka, sest kõik see tundus nagu õudusfilmi misanstseen. Ja loomulikult suutsin ma ära eksida. Ühel hetkel avastasin, et ma ei kuule Ennu krabistamist ja muidugi oma lambikesega ringi vaadates ei näinud ma kusagil mingit valgustäpikest. Hüüdsin teda, aga ei midagi. Täpselt sel momendil, kui mul hakkas paanika tulema kuulsin, et Enn otsib mind. Ja niimoodi sain ma õnnelikult põllult taas välja. Tegemist oli tööga, kus makstakse koguse pealt, ehk siis nii palju kui teed niipalju saad tasu ka. Ma polnudki kõige lootusetum, tegelikult hakkas mu teisel tööpäeval asi täitsa lippama. kuid õnneks siiski jäi see mu viimaseks päevaks maisi korjamas. Nüüd olen taas tagasi sibulafarmis ja ei mingit põnevust või äraeksimisi, litsalt panen jälle taimedele identifitseerivaid silte külge, et jah tegemist on rohelise sibulaga.