raport 27.jaanuar

Täna olen millegi kõhugripi sarnasega voodi külge naelutatud ja seega on mul hea võimalus viimasel ajal toimunut kajastada. See kõhugripp pole kindlasti mitte pohmell, kui see nüüd niimoodi paistis, ei olnud eile napsupäev. Hommikul tööle minnes tundsin, et kõht natuke muliseb, aga lootsin, et ehk läheb üle. Ei läinud, hoopis lisaks lahtisele kõhule ajas ka oksendama. Niisiis komandeerisingi end koju ja natuke veel oksendamist ja siis veel tihti vetsuvahet sõelumist. Aga nüüd on loodetavasti natsa parem. Enam oksele ei aja. Muidugi meie maja perenaine on veendunud, et ma olen rase. No kuulge, see on lihtsalt mingi kõhu jama, äkki sõin midagi kehva või on viirus? Muretsemiseks pole põhjust. Loodan, et homme olen taas töörindel lilli istutamas.

Jah, tööl on natuke vaheldust olnud, ma hakkasingi juba väga rohimist vihkama, õnneks vahetult enne mu umbrohu vastase agressiooni kulminatsiooni suunati mind eelmisel nädalal lilli istutama. See istub palju paremini. Päevas läheb läbi minu käte väikesest juuri kägistavast potist normaalmõõtu potti kasvama ligi tuhat taime. Statistikanurk: minutis 2,2 taime, tunnis 133 taime. Ega see nii palju tundugi, aga tegemist on aritmeetilise keskmisega, mille sisse on arvutatud ka lillepottide mustrisse asetamine vakstupinnasele ja hoolikas kastmine. Kastmise pealt ma aega kokku ei hoia, see mu lemmikosa tööst. Boss paistab ka muga vist rahul olevat, sest tema sooviks oli 80taime tunnis. Meie parim tööline, kes on selles firmas juba 20aastat lilli potitanud, istutab tunnis aga 160 taime. Vot see juba on midagi.

Hea küll, alati kui tööst räägin, kipun liiga detailidesse laskuma. Muust ka. Need robotinimesed meiekõrval toas: siin on ikka action`it toimunud. Kõigepealt murdis keegi Anette majja sisse, varastades töötelefoni ja sularaha 200dollari ringis. Tuli politsei ja võttis sõrmejäljed. Läks nädal mööda. Politsei tuli jälle ja nüüd juba koos kohaliku CSI`ga, hullult põnev oli. Paraku tulemus oli rohkem hirmus kui põnev. Neil oli alust siseneda narkarite tuppa ja ai sa vana, mida sealt leiti: hunnikus süstlaid, kokaiini, marihuaanat, tavalist rohelist, 5karpi haiglast varastatud ülikange rahusti ampulle, läpakaid ja veel palju kokku varastatud väärtuslikku kraami. Niisiis üks nendest vahistati kohe (pereema mees, 27), üks oli juba enne türmi pandud (perekonna sõber, umbes 30), ühe jaoks ei leitud sel hetkel veel piisavalt süüdistavat materjali (pereema, 34) ja üks pani jooksu (perepoeg, 19). Poeg Darren polnud mentide külastuse ajal kodus ja rohkem ta ennast näole pole andnud. Kuna tema tuba on meie kõrval, siis oleme vahel kuulnud, kuidas ta akna kaudu sisse ja välja käib. Nüüd on meil oma valvesüsteem: kui midagi kuuleme, peame kohe Anette`le helistama, ükskõik mis kell on. Kogu hostelil on hetkel 24tunnine CIB kaitse peal, jällegi, muretsemiseks pole enam põhjust. Pealegi, pereema kolis ka eile välja, sest Anette`l oli tema välja viskamiseks armas lihtne põhjus, nad ju ei maksnud renti. Läinud nad ongi. Nüüd vaja veel tubadel lukud vahetada ja loota, et politsei ka Darreni kinni napsab.

Hosteli perenaisest ka. Anette on 50 ja kolm aastat tagasi lahutas ta oma 27aastase abielu ja hakkas hostelit pidama. Eelmisel aastal ei viitsinud ta enam oma eksmeest taga nutta ja hakkas kohtingutel käima. Nüüd siis ongi ontlikust pereemast saanud meeste hullutaja. Eelmisel reedel olime taaskord kambaga lauaümber mööduvat nädalat tähistamas ja imekombel tuli ka Anette meiega istuma. Vaiksest istumisest sai peagi meeleolukas jõmisemine/laulmine/kiljumine. Põhjuseks oli Anette lauale toodud 6liitrit Bailey`se laadset liksi. (vahemärkusena: me Martiniga pidime järgmisel päeval kell 5 hommikul tööle minema, läksime ka). Anette hakkas mulle oma meestest rääkima, et üks neist talle ikka kangesti sümpaatne on. Kiirelt mõtlemata käskisin tal härjal sarvist haarata. Nii siis juhtuski, et aitasin tal konstruktiivseid sõnumeid telefonist härrale saata. Mingi aja möödudes Anette enam ei huvitanud, mida ma Michael`ile kirjutasin, ta tahtis ainult vastuseid saada. Need aga muutusid järjest siivutumaks. Siis otsustasin mina, et aeg on magama minna.... Nüüd on teisipäev ja neist on paarike saanud. Oh mind küll :D Tänu sellele õhtule olen Anette südame võitnud. Arvan, et mitte just palju backpackerid ei saa perenaise suures mullivannis lavendlilõhnase vahu sees head rahustavat spamuusikat kuulata. Ma sain. Eile küsis Anette mu käest, et mis kell ma tahaksin spasse minna. Arusaamata, mis ta mõtleb, vastasin igaks juhuks, et kell viis. Täpsel ajal tema uksele koputades, oli ta mulle mõnusa cafe latte teinud ja suunas mind küünaldega täidetud vannituppa. See oli tast tõesti armas. Kui nüüd meenutada, siis tõepoolet olin talle kunagi rääkinud, et armastan vannis käimist ja et nii igatsen seda. Nii ma siis veetsin poolteist tundi oma eilsest päevast Anette kodus vannis.

Kätrin

Ikka on nii, et kui sa midagi väga tahad ja väga püüad, siis sa seda ka saad. Eelmine aasta samal ajal ma väga ei julgenud uskuda, et täna saan palmi all mõnusat kokteili juua. Nüüd ma teen seda. See on hea tunne. Jah, tegelikult oleme endiselt töörindel, aga see pole hetkel oluline. Ikkagi olen suures plaanis varbad helesinises meres ja 100% relaxed. Aeg on edasi unistada. Oi, kuidas see mulle meeldib. Tunnen end vabana. Ma saangi teha oma eluga, mida ma tahan. Kõik saavad, aga ma ja Martin saime õigel hetkel enne nõiaringi astumist minema. Ma päris täpselt ei saa aru millises rööpas praegu oma samme seame, aga hea on küll. Tahaks nii väga oma tunnet kellelegi edasi anda, et tegelikult väga paljusid asju ei PEA tegema, vaid lihtsalt võib ja elu on liiga lühike, et seda raisata ainult kohustuste peale. Olen noor, võibolla liiga, et tajuda päris maailma. Aga praegu ei tahakski suureks ja ratsionaalseks saada. Siin on mul väga palju aega mõelda, vahel tundub, et liiga palju, aga see on mind edasi viinud. Olen jõudnud paljudes asjades selgusele. Viis aastat tagasi käisin palverännakul ja siis oli paljuti sarnane tunne: aega mõelda ja rahu otsida, aga kuna olin liiga pusas oma ea tõttu, siis on nüüd ikka palju ......... ei tea seda sõna. Töötan koos ühe 70aastase mehe Terryga, kes on mind mu mõtete otsimises väga palju aidanud. Tegelikult ta lihtsalt tuleb alati õigel ajal mu juurde ja võibolla ei ütlegi midagi, aga kuna ta ise on enda mõtted õigel ajal õigesse soppi asetanud, siis oma elukogemuse ja Suure inimesena on ta mulle eeskujuks. Tal on kirg – lilled. Ja see on tohutult ilus, näha, kuidas üks inimene armastab ja naudib igat liigutust oma elus. Kui suureks saan, tahan saada selliseks nagu Terry. Leida oma kirg ja teha seda selle kirega. Vot!

Kätrin

Pead ikka alaspidi

Eilsega sai meil Laidley`s kuu aega oldud. See aeg on läinud kiiresti ja ilmselt tänu sellele, et kui tuleme töölt koju, siis saab ennast kohe ümber lülitada muule teemale peale töö. Ja see aitab kõvasti. Hostelis toimub kogu aeg midagi ja igav siin enamasti pole. No vahest on ka, aga see on nii vist igal pool. Kuna majaperenaisel on külluslik filmivalik, siis katsume seda ka ära kasutada. Sest lugeda ju ometi ei viitsi :) Tegelikult võiks lugeda küll, aga eesti keeles. Saatke meile Žižekilt midagi :) Igatahes, teeme sedakorda rohkem nagu piltsissekande. Pilt räägib vast rohkem.

Eelmisel nädalal sai alguse minu (Hansa) tegutsemine farmis, mille tegevusalaks on sellised viljad nagu : virsikud, avokaadod, kiivid ja muud sellised. Mina ja saksa kutt Matthias rabame kahekesi teha kõike, mida parasjagu tarvis teha on. Casual farmhand on ametinimetus. Eesti keeles sulane.. Tööl pole viga ja plussiks on asja juures tööde vahelduvus. Ja ringi liikudes leiab kauneid vaateid ja kohti. Näiteks esimese pildi klõpsasin, kui tulime kiivifarmist kodu poole. Koht asus mägedes ja tagasi tulime mööda täielikku offroadi ja panime džiibi proovile. Alla me igatahes saime sealt.

Kiivifarmis anti meile töö- ja sõiduvahendiks üliväike Suzuki. Austraalias on väga populaarsed säärased kastiga masinad ja nende nimetus on ute (loe: juut). Aga see Suzuki oli ikka tõsiselt naljakas. Mäest ei taht kuidagi üles minna, sest mootori maht oli 1,3 l.

Üldse on selles farmis selline teema, et öeldakse, et näe seal on masin. Tegutse! Keegi ei küsi, kas sa üldse sellega midagi peale oskad hakata või ei. Siiamaani olen hakkama saanud.
Paar päeva sai töötatud virsikupuude õgvendamisega ehk uute kasvude likvideerimisega. Positiivne oli selle töö jaoks mõeldud vahend, millega neid kasve lõigata: automaatsed hekikäärid. Vesti küljes on akud ja ei jää muud üle, kui ainult nupule vajutada. Mugav.

Austraalia looduses viibides on alati üks aga.. Fauna on siin ikkagi pulbitsev. Nädala jooksul nägin sellist armsat loomakest. Äkki keegi oskab keegi välja pakkuda looma nimetuse ? Lisaks ämblikule nägin veel rohelist puumadu. Õnneks kaugelt. Ja sipelgad hammustavad väga vastikult. Kängurusid on nii palju, et sellega olen juba nõnda ära harjunud, et ei pane enam tähelegi.


Käti tegutseb edasi lillefarmis ja on tüütuseni tegelenud lillede rohimisega. Vahepeal lõbustab teda väike draakon, kes on iseloomult hea, kuigi näib hirmuäratav välja. Krõbistab muudkui ringi ja ise mõtleb, et keegi teda seal ei näe.. Ta on väga mugav loom - elab lilleistutamis masinas. Iga kord kui istutamiseks läheb, peab teda sealt enne otsima, et ta kogemata tükkideks ei läheks.


Lillefarmi hooned. Sinna jalutades on alati tunne, et OEH, jälle rohimine. Üle aasa tagasi kalpsates on ikka hää tunne, üks päev seljatatud.
Selliseid taimi läheb farmist Klientideni sadu ja sadu päevas. Kusjuures momendil ei ole üldse lilleostu hooaeg. Ostetakse sellepärast, et novembris ja detsembris sadas pajlu vihma ja inimesed said koguda lillekastmisvett. Nüüd on ootamatult saabunud buum. Nii oligi, et üks päev sain rohimisest eemale ja istutasin pottidesse 2000 taime. Töö oli kiire: minutis 5 taime. ehk siis natuke üle 10sekundi taime peale.

Peale kuumuse tuleb meil mõlemal igapäevaselt tööl kokku puutuda lõputu igavusega, mis tuleneb sellest, et sul on lihtsalt metsikult palju aega mõelda, mõelda, mõelda. Vahest soovin, et mõtlemist saaks kuidagi välja lülitada tööajaks. Strateegia, mis selle puhul natu aitab on igasugune aja jaotamine tsükliteks, mingi ülesande mõtlemine endale huvitavamaks jne. Inimene on keeruline loom. Mina (Käta) olen üritanud oma ajud tööl olemise ajaks lihtsalt varna riputada :D


No comments. või siis etüüd lillepottidega.


Üks pilt reedeõhtusest istumisest. Kätrin ja üks prantsuse tüdruk valge veini kallal. Siin hostelis ongi niimoodi, et pärast tööpäeva kogunetakse õues laua ümber, kirutakse tööd ja kasutatakse vahel ka päev otsa varnas rippunud ajusid põnevate vestluste tarbeks. Väike õlu-siider kuulub paraku ikka sinna juurde..

Sellel nädalavahetusel otsustasime, et läheks õige tuulutaks ennast Brisbane`is. Läksime kavatsusega, et tore oleks vahelduseks rongiga sõita. Kokkuvõttes sõitsime sinna kolm tundi, kuna käimas on suuremat sorti raudtee remont ja enamus teest läbisime bussiga. Ebaõnn.

Päev Brisbis kujunes üllatavalt sündmusterikkaks. Ma ei tea miks, aga meil mõlemal oli maailma tajumine kuidagi eriliselt õieli tol päeval ja panime tähele asju, mida tavaliselt ilmselt ei paneks. Karma värk. Igatahes sattusime otsa meeleavaldusele, kus inimesed olid Palestiina poolt ja Iisraeli vastu. Natuke hirmus oli ka. Ei tea ju neid murjameid kunagi, mis neil peakeses toimub ning mida keegi teha kavatseb. Protest paistis olevat sanktsioneeritud ja kulges ilusasti miilitsa silme all. Kõrvaltänavasse keerates peatus üks politsei ja lasi sireeni, aga see oli mõeldud ühele ratturile, kes sõitis ilma kiivrita. Me lihtsalt naersime. Olime sel päeval tõeliselt uljad.

Brisbane on tuntud tänavamuusikute rohkuse poolest. Kõndisime peatänaval ja saime seal nautida mõnusaid bossarütme ansamblilt Yamanja. Väike näide kah: www.myspace.com/yemanjamusic Alloleval pildil on näha tantsimas üht paarikest. Nende tantsu oli väga nauditav vaadata. Igatahes. Tegelikult oligi nii, et jäime muusikat kuulama ja järsku hakkasid need kaks tantsima. See on üks ilusamaid tantse, mida ma (Käta) elus näinud olen. Selles polnud mitte midagi ulmekeerulist, lihtsalt ilus ja hingest. Ma nutsin, sest see oli nii ......


Natuke lubasime endale head paremat kah. Vahest peab ennast poputama ka, et tööl ikka uut motivatsiooni leida. Tagasi Laidley`sse jõudes saime alles aru, et kui väga meil tegelikult oli vaja ära käia. Kokkuvõttes oli üks mõnu-mõnus päev.

Hansa ja Käta

Uuel aastal uue hooga

Nüüd on siis uus aasta täie hooga pihta hakanud. Võib vist öelda, et oleme siin Laidleys juba täiesti lõimunud ja omadeks saanud ning õhtuti töölt koju tulles koguneme laua äärde, et puhuda juttu ja mõnusat äraolemist nautida. Meil muidugi tööpäev koju saabumisega ei lõppe, sest üle tuleb veel käia vetsud ja dušširuumid ning valmistada ette järgmise päeva lõunasöök. Selline see meie rutiinikene on. Asisemalt loksub töögraafik paika loodetavasti esmaspäevast, sest esimesed kaks nädalat olid rohkem juhuotsade päralt. Kogemuslikult oli see tegelikult huvitav, sest kahe nädala sisse mahtus: pähklifarmis oksade korjamine, maisi korjamine, kaitsetelkide mahavõtmine päevalilledelt, oliivipõõsaste rohimine liigsest heinast, sibulapealsete pakkimine. Kätrinil melonite korjamine, virsikupuude harvendamine ja rohimine lillefarmis. Vahemärkusena seda, et Käti pidi virsikufarmis sõitma suure džiibiga kuni põlluni ja tööpäeva lõppedes jällegi tagasi. Džiip oli ainus võimalus põllule pääsemiseks, sest tee sinnani oli kõike muud kui sirge ja kuiv (olin pehmelt öeldes kade). Kätil oli õnne ja sai eelmisest nädalast statsionaarsema töö peale ja lillefarm ongi edaspidigi kindel töökoht. Seal peab ta põhimõtteliselt vist rohima meetrikõrguseid lilletaimi – selliseid, mida Eestis kasvatatakse kodustes tingimustes ja tavaliselt suureks ei kasva.

Peab tõdema, et töö pole olnud siinkandis nii kontimurdev kui neetud tomatid Childersis, aga töö on töö ja kellele see töötamine ülepea meeldibki. Nagu mainitud, lubati minule alates esmaspäevast statsionaarset tööd selles virsikufarmis, kus Käti juba paar päeva töötas. Pidada olema väga soe ots. Majanduslikus mõttes olimegi juba kitsikuses, aga nüüd on sellega jälle hästi. Ma arvan, et meie leivanumber on lüüa normaalsusega, sest peame kinni lubadustest ja katsume olla muidu tublid. Sellega oleme ära teeninud Anetti usalduse, kes on siin Homestyle`is perenaiseks. Tegelikult me ei tee selle jaoks midagi erilist, aga ülejäänud tegelased lihtsalt ei tule selle peale, et kui pärast söömist kaks liigutust teha ja laud ära pühkida, siis on ju sul endal sinna pärast hea uuesti istuma minna.. aga äägull.

Lihtsalt mõned märkmed ka. Muidu tuleb liiga töökeskne sissekanne.

Uue aasta võtsime vastu nii, et hüppasime kogu rahvaga basseini, ise üleriided selgas. Ja ilutulestikku markeeris šampuse avamine. Üllatasin teisi vormelipjedestaalilt tuntud pritsimisega.. Sõnaga, nalja oli nabani. Sai tantsu, oli muusikat, laulu ja muidu jauramist nagu ikka.

Ma olen hakanud tähele panama, et igal elukohal, kus peatume on oma mõju meile. Näiteks siin olen mina hakanud huvituma kokakunsti võludest. Siin kuidagi viitsib. Ja huvitav on ka, sest maailmaköökide erinevate võimalustega võid tutvuda igal õhtul.

Olen hakanud vaikselt ja salaja pusima saksa keelt, sest igaõhtusest satsist, kes ümber laua istuvad on üks meile juba sõbraks saanud saksa kutt Maik. Kätrin teeb lähemalt tutvust mandariini keelega ja teda aitab selles Taiwani tüdruk Yu. Vastutasuks õpetame inimesi eesti keeles kümneni lugema.

Siinne loodus on huvitav, kuna meie orgu (Lockyer Valley) ümbritsevad mäed. Käisime ühe mäe otsas, kuhu sai autoga sõita ning sealt avaneb hingemattev vaade. Lubasime endile, et läheme sinna millalgi päikeseloojangut vaatama.

Üks kummaline asi, millest pole juttu olnud, on siinsed sõida läbi alkoholipoed. Sõidad põhimõtteliselt ühest otsast poodi; tädi annab sulle kuuspaki; ja sõidad edasi. Minu meelest ei klapi see nagu kuidagi, ei soodusta just kainet liiklemist. Ja pealekauba on Austraalias lubatud 0,5 promilli. Ohtlik ma ütlen.

Niisiis, jääme siia nüüd mõneks ajaks siis pidama. Loomulikult hoiame ikka silmad kõrvad lahti ja kui tuleb kusagilt uskumatu pakkumine, siis oleme valmis ka edasi liikuma. Näiteks Melbourne`i. Kui ei, siis rügame silmad punnis, kuni on koos piisav ühik raha ja lendame hoopis Uus-Meremaale.

Ja head juba alanud aastat kah !

Hansa