Lõpp Laidleyga. Algus Melbournega. Äratulek oli oodatust emotsionaalsem, sest sääl olles kogu aeg mäletan, et rääkisime, et tahaks juba ära jne. Ja siis äkitsi oli nii kahju.... oli see pakkimine, palju oli vaja maha jätta.... oli see lahkumispidu... ja siis oli see Verontsi ja Kuke üliarmas saatmistseremoonia...ja siis tuli ülipikk rongisõit tuttavast queenslandist. Selle vältel oli muidugi aega harjuda mõttega, et kohe varsti jõuame kauaoodatud Melbourne. Ja nüüd oleme siin kohal. Ennist olin pisut ärevil, et äkki üleskiidetud linn mulle tegelikult ei meeldigi ja siis olen õnnetu, aga õnneks lähen nii mina kui ka Martin ikkagi sinna kiitjate kategooriasse. No on ilus. Täna näiteks jalutasime terve päeva ühes hipirajoonis. Leidsime nii kipasid poekesi ja kohvikuid. Sealjuures olime ikka nagu tõelised maakad.. pead kuklas, suud lahti, vanad kulunud-väljaveninud riided seljas ja pead laiali otsas ... suurlinnas. No ei saa mainimata jätta, et Laidleyst tulles on kontrast suur.

pilt Verontsile lillepoest.

Töötamine Austraalias on nüüd läbi. On jäänud vaid puhkamise ja mängimise osa. Laidley aeg hakkab ka ümber saama, veel viimane nädal ja siis minekut. Me oleme siin Laidleys ikka väga kaua olnud, enam ei saagi aru, et oleme Austraalias, sest Eestlaste hulk on siin ju ka suur ja see koht on koduseks saanud. Tunne on nagu viibiksime kuskil kommuunis. Võibolla kõige parem võrdlus meie praegusele eksisteerimisele oleks nõuka ajal tuntuks saanud maleva elu. Päeval töö, õhtul pidu ja kui veab saab sügisel säästude eest kooliminekuks uued teksad ka ostetud.

Siit edasi sõidame Melbourne`i. Kuna Martinile tundus lennukiga liikumine ebasümpaatne, siis lähme sinna hoopis rongiga. 27tundi. Tundub põnev, sest siiani oleme sel mandril liikunud ainult auto või lennukiga. Rongiga saame mõlemad rahulikult veinipudeli saatel aknast ümbrust vaadata ja lihtsalt tsillida. Eks see reisuke veits pikk tundub, aga äge ka. Melbourne on meil reisiplaanis olnud juba enne Eestist ära tulekut, aga kuidagi on nii läinud, et saame sinna minna alles nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi. Seal on mul plaanis galeriides ja kohvikutes end taas inimesena tundma hakata ja oma karjuvat kultuurivajadust leevendada. Suurlinn on ka hea oma paberimajanduse korda ajamiseks ja kui kõik see tehtud, siis ongi aeg Sydneysse minna ja sealt juba kodu poole.

Eelmised nädalad on olnud kõik ühesugused. Vabanduseks, et ühtegi sissekannet pole blogisse ilmunud saan öelda vaid seda, et ma proovisin küll. Mitu korda oli läpakas süles ja üritasin, aga kuidagi tundus, et mis ma ikka jälle sibulatest ja külmast ilmast kirjutan, ei tahtnud liigselt vinguda. Aga toona muust nagu ka polnud rääkida. Nii see jäigi.

ja nüüd veel mõned pildid eile toimunud Intsu ja Marvini ärasaatmispeost.

Marvin võiduka eestlasena veel Laidleys
tühjadest ja seejärel täispuhutud goonipakkidest (4,4l veinilaadne jook) tehtud naine, kellelt Enn hiljem ka "süütuse" võttis. PS veinipakke oli täpselt sada.
grupipilt Laidley eestlastest. (vasakult: Veronika, Kukk, Liina, Ints, tagapool Eesti lipuga Kontus, Marvin, Miller ja Martin. Ees vasakult Siks, Enn ja mina.

Me oleme ikka olemas..

Oleme olnud varjus juba pikemat aega. Enne reisi lubasime nii oma sõpradele kui ka endile, et ei jäta seda blogi kirjutamist unarusse, aga võta näpust. Igal juhul oleme täiesti elus ja meiega on kõik kõige paremas korras, oleme endiselt Austraalias, endiselt Laidleys ja endiselt õnnelikud.

Ma saan nüüd edastada ka ühe minu jaoks mega meeldiva uudise, nimelt leidis minu sibulataak täna oma otsa. Täna oli mu väga viimane päev töötada kaunis shallot farmis. Ega siinne rahvas ikka ei oska muuta viimast tööpäeva meeldivaks, niisiis veetsingi 20tunnisena tunduva 10tunnise tööpäeva eriti koledaid sibulaid puhastades. Kuigi. Mõtlesime Martiniga ükspäev, et mingi viguri peaks ikka viimasel tööpäeval ära tegema. Mõeldud-tehtud. Mul oli kaasas eesti viin (õigemini viina põhi), millele sai päkad silma pandud kell 9 hommikul eismese väikse pausi ajal. Palju seda märjukest polnud, aga piisavalt, et teha midagi mittelubatut, mida tõenäoliselt täiemõistusega inimene ei teeks... juua viina hommikul ja eriti töö juures. Mingisugust jama sellest õnneks või kahjuks ei tekkinud. Ainuke moment, mil tundsin, et äkki poleks ikka pidanud, oli siis kui pärast pausi tööle naasesime ja mul kuidagimoodi ei tahtnud tempo välja tulla. 10minuti pärast oli kõik jälle korras ja töö jätkus oma tuntud rutiinis. Nüüd jääb mulje nagu oleksin end täitsa purjakile võtnud, ei kus sa sellega. Mul oli ainult väike tilgake ja ka seda jagasin lahkesti oma töökaaslastega, niiet häbi ma nüüd küll ei teinud. vot. Nüüd olen kodus, väga väsinud ja silme ees jooksevad ikka ja ainult sibulad.

Kirjutan homme uuesti. Praegu lähen parem magama..
Head ööd.
Käta