raport 27.jaanuar

Täna olen millegi kõhugripi sarnasega voodi külge naelutatud ja seega on mul hea võimalus viimasel ajal toimunut kajastada. See kõhugripp pole kindlasti mitte pohmell, kui see nüüd niimoodi paistis, ei olnud eile napsupäev. Hommikul tööle minnes tundsin, et kõht natuke muliseb, aga lootsin, et ehk läheb üle. Ei läinud, hoopis lisaks lahtisele kõhule ajas ka oksendama. Niisiis komandeerisingi end koju ja natuke veel oksendamist ja siis veel tihti vetsuvahet sõelumist. Aga nüüd on loodetavasti natsa parem. Enam oksele ei aja. Muidugi meie maja perenaine on veendunud, et ma olen rase. No kuulge, see on lihtsalt mingi kõhu jama, äkki sõin midagi kehva või on viirus? Muretsemiseks pole põhjust. Loodan, et homme olen taas töörindel lilli istutamas.

Jah, tööl on natuke vaheldust olnud, ma hakkasingi juba väga rohimist vihkama, õnneks vahetult enne mu umbrohu vastase agressiooni kulminatsiooni suunati mind eelmisel nädalal lilli istutama. See istub palju paremini. Päevas läheb läbi minu käte väikesest juuri kägistavast potist normaalmõõtu potti kasvama ligi tuhat taime. Statistikanurk: minutis 2,2 taime, tunnis 133 taime. Ega see nii palju tundugi, aga tegemist on aritmeetilise keskmisega, mille sisse on arvutatud ka lillepottide mustrisse asetamine vakstupinnasele ja hoolikas kastmine. Kastmise pealt ma aega kokku ei hoia, see mu lemmikosa tööst. Boss paistab ka muga vist rahul olevat, sest tema sooviks oli 80taime tunnis. Meie parim tööline, kes on selles firmas juba 20aastat lilli potitanud, istutab tunnis aga 160 taime. Vot see juba on midagi.

Hea küll, alati kui tööst räägin, kipun liiga detailidesse laskuma. Muust ka. Need robotinimesed meiekõrval toas: siin on ikka action`it toimunud. Kõigepealt murdis keegi Anette majja sisse, varastades töötelefoni ja sularaha 200dollari ringis. Tuli politsei ja võttis sõrmejäljed. Läks nädal mööda. Politsei tuli jälle ja nüüd juba koos kohaliku CSI`ga, hullult põnev oli. Paraku tulemus oli rohkem hirmus kui põnev. Neil oli alust siseneda narkarite tuppa ja ai sa vana, mida sealt leiti: hunnikus süstlaid, kokaiini, marihuaanat, tavalist rohelist, 5karpi haiglast varastatud ülikange rahusti ampulle, läpakaid ja veel palju kokku varastatud väärtuslikku kraami. Niisiis üks nendest vahistati kohe (pereema mees, 27), üks oli juba enne türmi pandud (perekonna sõber, umbes 30), ühe jaoks ei leitud sel hetkel veel piisavalt süüdistavat materjali (pereema, 34) ja üks pani jooksu (perepoeg, 19). Poeg Darren polnud mentide külastuse ajal kodus ja rohkem ta ennast näole pole andnud. Kuna tema tuba on meie kõrval, siis oleme vahel kuulnud, kuidas ta akna kaudu sisse ja välja käib. Nüüd on meil oma valvesüsteem: kui midagi kuuleme, peame kohe Anette`le helistama, ükskõik mis kell on. Kogu hostelil on hetkel 24tunnine CIB kaitse peal, jällegi, muretsemiseks pole enam põhjust. Pealegi, pereema kolis ka eile välja, sest Anette`l oli tema välja viskamiseks armas lihtne põhjus, nad ju ei maksnud renti. Läinud nad ongi. Nüüd vaja veel tubadel lukud vahetada ja loota, et politsei ka Darreni kinni napsab.

Hosteli perenaisest ka. Anette on 50 ja kolm aastat tagasi lahutas ta oma 27aastase abielu ja hakkas hostelit pidama. Eelmisel aastal ei viitsinud ta enam oma eksmeest taga nutta ja hakkas kohtingutel käima. Nüüd siis ongi ontlikust pereemast saanud meeste hullutaja. Eelmisel reedel olime taaskord kambaga lauaümber mööduvat nädalat tähistamas ja imekombel tuli ka Anette meiega istuma. Vaiksest istumisest sai peagi meeleolukas jõmisemine/laulmine/kiljumine. Põhjuseks oli Anette lauale toodud 6liitrit Bailey`se laadset liksi. (vahemärkusena: me Martiniga pidime järgmisel päeval kell 5 hommikul tööle minema, läksime ka). Anette hakkas mulle oma meestest rääkima, et üks neist talle ikka kangesti sümpaatne on. Kiirelt mõtlemata käskisin tal härjal sarvist haarata. Nii siis juhtuski, et aitasin tal konstruktiivseid sõnumeid telefonist härrale saata. Mingi aja möödudes Anette enam ei huvitanud, mida ma Michael`ile kirjutasin, ta tahtis ainult vastuseid saada. Need aga muutusid järjest siivutumaks. Siis otsustasin mina, et aeg on magama minna.... Nüüd on teisipäev ja neist on paarike saanud. Oh mind küll :D Tänu sellele õhtule olen Anette südame võitnud. Arvan, et mitte just palju backpackerid ei saa perenaise suures mullivannis lavendlilõhnase vahu sees head rahustavat spamuusikat kuulata. Ma sain. Eile küsis Anette mu käest, et mis kell ma tahaksin spasse minna. Arusaamata, mis ta mõtleb, vastasin igaks juhuks, et kell viis. Täpsel ajal tema uksele koputades, oli ta mulle mõnusa cafe latte teinud ja suunas mind küünaldega täidetud vannituppa. See oli tast tõesti armas. Kui nüüd meenutada, siis tõepoolet olin talle kunagi rääkinud, et armastan vannis käimist ja et nii igatsen seda. Nii ma siis veetsin poolteist tundi oma eilsest päevast Anette kodus vannis.

Kätrin