Childers

Nüüdseks on asjad natuke muutunud. Nädala alguses, siis kui oli minu järjekordne stand-by päev ja mitte midagi polnud teha võtsin kätte ja hakkasin Bundabergi töö-hostele läbi kammima. Äkki on kusagil vaja kolme paari töökäsi? Ei olnud! Ühes hostelis vaadati mind eriti sügava pilguga ja öeldi, et minusugusele küll tööd pole. Kohe ei teagi, kuidas suhtuda. Ju ma siis olen ikka imelik. Aga jonni ma ei jätnud: helistasin Harvest Traili, mis on selline süsteem, mis viib kokku farmi ja tööotsija. Helistasin, pusasin austraalia inglise keelega ja sain hunniku kontakte. Hakkasin siis ka neid ilusasti läbi kõlistama ja ikka ......ei midagi. Ja siis läks asi veidraks, kell pool viis helistas mille üks farmidest tagasi ja ütles, et neil vabanesid mõned töökohad, et kui me tahame neid, siis peame tunni ajapärast Childersis olema (54km Bundabergist, meie senisest asukohast). Mõeldud, tehtud: 15minutiga asjad koos, hosteli paberijurad korda aetud ja olimegi oma Volvos ja teel Childersi poole. Ja nüüd ongi siis „õnn“ käes: 9tundi päevas, 6päeva nädalas ja 2kuud järjest teeme päris tööd. Füüsiline ja farmis, nii nagu peab.
Kätrin.

Tegeleme peamiselt siis tomatitega. Just nende samadega, millised kasvavad ka Eestis. Ainult selle vahega, et Eestis kasvavad tomatid kasvuhoones, aga siinmail põllul ja veel sellistel, millel pole otsa ega äärt. Ei oskagi kuidagi nimetada seda, mis tööga täpselt tegu on, sest Eestis sellisele tegevustele vastet polegi. Ühesõnaga, teeme kõike, mida nende taimedega teha annab. Näiteks esimesel päeval rapsisime taimi, teisel lõikasime lahti traate, kolmandal sain mina lisaks ka lõikuda taimede pealseid (olles ATV järel olevas kärus ja käes hekilõikur). Vahel me siin ikka imestame, et mille peale annab tööjõudu raisata, aga teisalt ei ole ju meil muud teha kui tegeleda sellega, mis on ette antud.
Ei saa üle ega ümber ka inimestest, kellega meil siin tegeleda tuleb ning kes meid ümbritsevad. Kollektiiv on tõepoolest kirju. Tõsi, siin farmis ei ole millegipärast „silmi“, kes Bundabergis kõikjal viibisid. Huvitav, miks.. Selle eest on siin küllaga kohalikke, no võiks öelda, maakaid. Kui soovite, hillbillysid. Nendega on see häda, et nad räägivad justkui inglise keelt küll, aga aru ei saa mõmmigi. Aga nad on hästi abivalmid ja positiivsed.
Kui kiiresti võib elu muutuda..........
Martin.

Ma nüüd pöörduks tagasi juba armsaks saanud tomatitaimede juurde. Möödas on esimene töönädal ja ka villid kätelt on vaikselt kadumas. Oh jah. Tahaksin nii kangesti oma statistika nurka teha. Kuigi Matu ja Krissu mind sellega suhteliselt „tögavad“, teen ma näo, et tegelikult ma ei hooli, sest statistika arvutamine on ainuke tegevus põllul, mis vaimu pisutki elul hoiab. Nii. Kõigepealt põllu kirjeldus: tegemist on siis 350 meetriste peenardega, kus iga 3,5m tagant on maasse pandud postid, mille külge on seotud viis peenra pikkust tomatitaimede toestustraati. Kaks ja pool päeva tegelesin sellega, et neid kinnitustraate iga posti küljest lahti lõigata. Kokku oli sel põllul neid peenraid 69km ja 300m, poste seal vahel 19800 tk. Ühe päevaga (9h) kõnnib läbi umbes 10km peenraid ja liigutasin oma käsi tangidega traadi lõikamiseks 5714 korda. Mu boss ütles selle kohta küll easy job, mida see tegelikult ka ongi, aga appi kui nüri. Kas sa kujutaksid ette kõndida päev otsa mööda põldu ja lõigata ühte traati. Ma ei kujutaks, kui ma seda ei teeks.
Kätrin

Kogu tööjutust võib jääda mulje, et meil on raske ja halb. Tegelikult ei ole ! Meil on hea meel olla siin Childersis. Siin on hubane ja head ülemused. Tulime "linna" internetti ja sisseoste tegema. Childers, muide, on umbes meie Türi suurune linn. Sõidame tagasi koju ja Kätrin hakkab tegema pannkooke. Elagu vaba päev.. Ja veel, et eile käisime paar kiltsa eemal oma karavani pargist ja nägime mitmeid kängurusid, kes ringi uitasid. Üks neist oli ikka hirmuäratavalt suur. Kalpsas eemale meid nähes, aga jäi ohutust kaugusest uudistama.

Vanemlik hoolekanne olgu mureta.
Kirjutamiseni.