.JPG)
Täna magasime lõunani. Kui lõpuks end voodist üles saime, tegime tiiru trammiga melpsi peal ja vaatasime kaht suurt ehitist: Melbourne ülikooli ja raamatukogu. Ja nii see päev otsa saigi.
7.juuli teisipäev
Uus päev, kus oli kavas taaskordne mugava jalanõu retk ehk siis pikk jalutuskäik. Käisime kuulsal Queen Victoria marketil. Seal läks kuidagi erakordselt kiiresti terve päev. Niiet jalutama kuhugi mujale nagu ei jõudnudki. Ja just siis, kui ma olin oma shoppamishoo korralikult sisse saanud, hüüti mikrofonidest, et hakkame sulgema ja juba pakiti neid tuhandeid mandariine, banaane, meloneid, suveniiri vidinaid, riideid ja mida kõike veel. Mu meelest on see ülikipa, et Melbournes toimub toidushoppamine enamasti turul, sest näiteks toidupoode on siin väga vähe. Ja kui sa leiadki vastava koha, siis seal on mega kallis. Ainuke miinus suure turu juures on see, et seal läheb nii palju aega. Meil läks ka. Kuigi hankisime endale sealt ainult nädala söögi ja veel mõningaid vidinaid. Enne äraminekut olime sattunud endale teadmata orgaaniliste toodete osakonda ja täiesti kogemata ostsime sealt maailma kõige kallimat ökoliha. Ma tõesti ei oska ette ka kujutada, mida tähendab ökoliha: kvaliteetne sööt ja inimlik tapamaja??? Igaljuhul turult lahkudes oli Martin muutunud tagasihoidlikult öeldes koormaeesliks. Mul oli ju vaja igasugust kraami sealt kaasa vedada. Et päevale veel korralik punkt panna läksime hiinapoodi sushi asju hankima. Jabur oli see selles mõttes, et Austraalias on ju ruumi ja üldjoontes kohalikud seda ka armastavad. Kõikides poodides, vetsudes, tänavatel on sul vaba koht, kus liigelda. Hiinapoes seda polnud. Ju nad on harjunud oma meeletu elanikkonnaga väikesel territooriumil ja nii tundubki neile, et mis me ikka poes vahekäigud vähemalt inimese laiuseks teeme. Saab ju vähemaga ka hakkama. Martinit oli seal riiulite vahel naljakas vaadata: esiteks meeletud kodinad käte otsas, teiseks täiesti arusaamatute toodete valik ja pakenditel ei olnud ühegi meile tuttava alfabeedi kasutust, kolmandaks see pood oli täis ülikiiresti ringi sibavaid silmi. Lõpuks saime oma sushi asjad kätte ja naasime väsinutena koju.
PS See ökoliha maitses nagu tavalinegi.
8.juuli kolmapäev
Väga asjalik päev. Hommikul kondasime ühe teatri tagaruumides. Tegelikult ega see nüüd päris kondamine polnud. Eelmine päev käisime teatris jutul, et kas on kuidagi võimalik „tagaruume“ näha. Saime kokkuleppe järgmise päeva hommikuks. Tegelikuks eesmärgiks oli meil muidugi mingi asjapulgaga tuttavaks saada ja natuke süsteemist rääkida. See aga päris otseselt ei õnnestunud, vähemalt mitte soovitud määral. Saime ära näha oma Tagaruumid ja ilma erilise kireta vastati ka kiiresti pähe tulnud küsimustele a`la et kas olete riigiteater? Aga ikkagi saime linnukese kirja, et nägime midagi Melbourne teatrist. Sest õhtu viis meid ka ju etendusele. Malthouse Theater ja etendus nimega Care Instructions. Sürr oli. Selle teatri repertuaaris on väga palju Beckett`it ja sarnase stiili esindajaid. Antud lavastuses oli tegemist siis kolme naisega, kes pesid pesu ja sellelt pinnalt loodud metafooriga võrdlesid elu-olu. Nagu juba mainitud sai – sürr oli. Piletitest ka. Need hankisime me sellisest kohast nagu Half Tix, kus müüakse sama päeva etendustele ja kontsertidele vabu pileteid poole hinnaga. Tänuväärne asutus.
Aga ega see tihe päev meil ainult teatritegemistega ei piirdunud. Päeval käisime veel kolmes väikeses muuseumis ja tegime turisti trammiga tiiru kesklinnale. City Circle tramm on tasuta ja seal kõlaritest tuleb non-stop infot ehitistest ja väljakutest, millest parasjagu mööda sõidad.
Kultuuri saime rohkem kui rubla eest.
9.juuli neljapäev
Jätkasime kultuurilainel. Salvador Dali näitus. Olime seal terve päeva. Elamus on nõnda suur, et ega oskagi emotsioonitaset kirjeldada. Vaid et, kel kunagi vähegi võimalus tekib selle mehe töid vaatama minna, siis minge. See on seda väärt.
10.juuli reede
Hommikukohvi ajal rääkis meie võõrustaja Victoria ühest majast, kus ta kunagi elas. Ja kangesti tahtis meile seda näidata. No hää küll, näidaku.
Kui kohale jõudsime, olime Martiniga keeletud. Loss. Lihtinimene 21.sajandist on saanud elada ajaloolises lossis. See juba on midagi. Ma armastan lugusid, mis teevad vanast natuke rääma jäänud majast midagi väga erilist. Hea küll, selliseid faktid nagu rikka arhitekti marmori hankimine kusagilt Itaaliast on küll põnev, aga kuidagi raamatufakt. Meil oli aga võimalus kuulda, kuidas kuuekümnendate aastate lõpus elasid selles lossis üks hull luuletaja, kes kogu aeg katsetas enesetappudega või kuidas üks kunstnik (Victoria lapse isa) pisut napsisena armastas ronida lossi katusele ühe näofiguuri juurde istuma või kuskohas kogu see kulturnike kamp hommikukohvi jõi. See maja, ei, loss jättis mulle väga sügava mulje.
Ja see oli alles sügavate muljete päeva algus.
Edasi läksime juba Martiniga kahekesi St Kilda linnaossa ühele tänavale, kus on kuulsad koogikohvikud. Seal tegime ka meie oma kohustusliku koogisöömise ära (ma võtsin šokolaadikoogi ja Martin Tiramisu). Mulle hullult meeldis see piirkond, sest kohe seal kõrval on turistiala, selles samas linnosas on väga palju backpackereid, aga sel tänaval olime meie vist ainsad turistid.
Edasi juba turistialasse jõudes ootas meid ees Luna Park, mis on Melbourne väike lõbustuspark. Me ühelegi okserattale ei läinud, aga armas oli seal küll ringi jalutada ja vaadata seda väikese lapse õhinust, kui ta ootab tondilossi järjekorras. Või kui õnnelik saab olla üks roosade põskedega plika, kui ta kaualunitud suhkruvati lõpuks kätte saab.
Luna Park nähtud – vaja teha väike paus sellest ringi transvaaliemisest.
Leidsime ühe alkoholipoe, kus oli meeletult suur õlle valik. Valisime siis kaks tükki välja ja parki degusteerima. Aga veel enne kui jõudsime pargi leida, sattusime sellisesse kohta nagu Community Gardens. See tähendas suurt platsi, mis oli jaotatud väikesteks lapikesteks, kus inimene kasvatas oma sibulat, kapsast, peeti ja ilutaimekest. Lisaks oli sinna veetud kujukesi ja pingikesi kaunistamaks oma kaks korda kaks maalappi. Hullult äge koht oli. 
Õhtu mõtlesime veeta elava muusika saatel kuskil baaris. Plaaniks see aga jäigi, sest kohtasime ühte eestlast Tanel-Jan`i ja nii me jäimegi jutustama ühes bubis, kus live muusikast jälgegi polnud.
11.juuli laupäev
Siiani oleme iga päev uut infot omandanud. Ikka ühest vaatamisväärsusest teiseni ja siis tahaks näha veel seda ja seda ja seda. Me ei võtnud aega selle kõige laagerdamiseks. Olime väsinud sellest uute asjade haaramisest. Laupäeva võtsimegi lihtsalt teineteisele olemise päeva, kus sai kõiki kogemusi veel ja veel läbi analüüsitud. Pole ju ka mõtet pea laiali otsas ringi tormata. Lõpuks ei saa enam midagi aru.
12.juuli pühapäev
Täna pakime oma asjad ja võtame ette taaskorduse rongireisi. Seekord ootab meid ees, ei, meie ootame eest Sydneyt.
7.juuli teisipäev
Uus päev, kus oli kavas taaskordne mugava jalanõu retk ehk siis pikk jalutuskäik. Käisime kuulsal Queen Victoria marketil. Seal läks kuidagi erakordselt kiiresti terve päev. Niiet jalutama kuhugi mujale nagu ei jõudnudki. Ja just siis, kui ma olin oma shoppamishoo korralikult sisse saanud, hüüti mikrofonidest, et hakkame sulgema ja juba pakiti neid tuhandeid mandariine, banaane, meloneid, suveniiri vidinaid, riideid ja mida kõike veel. Mu meelest on see ülikipa, et Melbournes toimub toidushoppamine enamasti turul, sest näiteks toidupoode on siin väga vähe. Ja kui sa leiadki vastava koha, siis seal on mega kallis. Ainuke miinus suure turu juures on see, et seal läheb nii palju aega. Meil läks ka. Kuigi hankisime endale sealt ainult nädala söögi ja veel mõningaid vidinaid. Enne äraminekut olime sattunud endale teadmata orgaaniliste toodete osakonda ja täiesti kogemata ostsime sealt maailma kõige kallimat ökoliha. Ma tõesti ei oska ette ka kujutada, mida tähendab ökoliha: kvaliteetne sööt ja inimlik tapamaja??? Igaljuhul turult lahkudes oli Martin muutunud tagasihoidlikult öeldes koormaeesliks. Mul oli ju vaja igasugust kraami sealt kaasa vedada. Et päevale veel korralik punkt panna läksime hiinapoodi sushi asju hankima. Jabur oli see selles mõttes, et Austraalias on ju ruumi ja üldjoontes kohalikud seda ka armastavad. Kõikides poodides, vetsudes, tänavatel on sul vaba koht, kus liigelda. Hiinapoes seda polnud. Ju nad on harjunud oma meeletu elanikkonnaga väikesel territooriumil ja nii tundubki neile, et mis me ikka poes vahekäigud vähemalt inimese laiuseks teeme. Saab ju vähemaga ka hakkama. Martinit oli seal riiulite vahel naljakas vaadata: esiteks meeletud kodinad käte otsas, teiseks täiesti arusaamatute toodete valik ja pakenditel ei olnud ühegi meile tuttava alfabeedi kasutust, kolmandaks see pood oli täis ülikiiresti ringi sibavaid silmi. Lõpuks saime oma sushi asjad kätte ja naasime väsinutena koju.
PS See ökoliha maitses nagu tavalinegi.
8.juuli kolmapäev
Väga asjalik päev. Hommikul kondasime ühe teatri tagaruumides. Tegelikult ega see nüüd päris kondamine polnud. Eelmine päev käisime teatris jutul, et kas on kuidagi võimalik „tagaruume“ näha. Saime kokkuleppe järgmise päeva hommikuks. Tegelikuks eesmärgiks oli meil muidugi mingi asjapulgaga tuttavaks saada ja natuke süsteemist rääkida. See aga päris otseselt ei õnnestunud, vähemalt mitte soovitud määral. Saime ära näha oma Tagaruumid ja ilma erilise kireta vastati ka kiiresti pähe tulnud küsimustele a`la et kas olete riigiteater? Aga ikkagi saime linnukese kirja, et nägime midagi Melbourne teatrist. Sest õhtu viis meid ka ju etendusele. Malthouse Theater ja etendus nimega Care Instructions. Sürr oli. Selle teatri repertuaaris on väga palju Beckett`it ja sarnase stiili esindajaid. Antud lavastuses oli tegemist siis kolme naisega, kes pesid pesu ja sellelt pinnalt loodud metafooriga võrdlesid elu-olu. Nagu juba mainitud sai – sürr oli. Piletitest ka. Need hankisime me sellisest kohast nagu Half Tix, kus müüakse sama päeva etendustele ja kontsertidele vabu pileteid poole hinnaga. Tänuväärne asutus.
Aga ega see tihe päev meil ainult teatritegemistega ei piirdunud. Päeval käisime veel kolmes väikeses muuseumis ja tegime turisti trammiga tiiru kesklinnale. City Circle tramm on tasuta ja seal kõlaritest tuleb non-stop infot ehitistest ja väljakutest, millest parasjagu mööda sõidad.
Kultuuri saime rohkem kui rubla eest.
9.juuli neljapäev
Jätkasime kultuurilainel. Salvador Dali näitus. Olime seal terve päeva. Elamus on nõnda suur, et ega oskagi emotsioonitaset kirjeldada. Vaid et, kel kunagi vähegi võimalus tekib selle mehe töid vaatama minna, siis minge. See on seda väärt.
10.juuli reede
Hommikukohvi ajal rääkis meie võõrustaja Victoria ühest majast, kus ta kunagi elas. Ja kangesti tahtis meile seda näidata. No hää küll, näidaku.
Kui kohale jõudsime, olime Martiniga keeletud. Loss. Lihtinimene 21.sajandist on saanud elada ajaloolises lossis. See juba on midagi. Ma armastan lugusid, mis teevad vanast natuke rääma jäänud majast midagi väga erilist. Hea küll, selliseid faktid nagu rikka arhitekti marmori hankimine kusagilt Itaaliast on küll põnev, aga kuidagi raamatufakt. Meil oli aga võimalus kuulda, kuidas kuuekümnendate aastate lõpus elasid selles lossis üks hull luuletaja, kes kogu aeg katsetas enesetappudega või kuidas üks kunstnik (Victoria lapse isa) pisut napsisena armastas ronida lossi katusele ühe näofiguuri juurde istuma või kuskohas kogu see kulturnike kamp hommikukohvi jõi. See maja, ei, loss jättis mulle väga sügava mulje.
Ja see oli alles sügavate muljete päeva algus.Edasi läksime juba Martiniga kahekesi St Kilda linnaossa ühele tänavale, kus on kuulsad koogikohvikud. Seal tegime ka meie oma kohustusliku koogisöömise ära (ma võtsin šokolaadikoogi ja Martin Tiramisu). Mulle hullult meeldis see piirkond, sest kohe seal kõrval on turistiala, selles samas linnosas on väga palju backpackereid, aga sel tänaval olime meie vist ainsad turistid.
Edasi juba turistialasse jõudes ootas meid ees Luna Park, mis on Melbourne väike lõbustuspark. Me ühelegi okserattale ei läinud, aga armas oli seal küll ringi jalutada ja vaadata seda väikese lapse õhinust, kui ta ootab tondilossi järjekorras. Või kui õnnelik saab olla üks roosade põskedega plika, kui ta kaualunitud suhkruvati lõpuks kätte saab.Luna Park nähtud – vaja teha väike paus sellest ringi transvaaliemisest.
Leidsime ühe alkoholipoe, kus oli meeletult suur õlle valik. Valisime siis kaks tükki välja ja parki degusteerima. Aga veel enne kui jõudsime pargi leida, sattusime sellisesse kohta nagu Community Gardens. See tähendas suurt platsi, mis oli jaotatud väikesteks lapikesteks, kus inimene kasvatas oma sibulat, kapsast, peeti ja ilutaimekest. Lisaks oli sinna veetud kujukesi ja pingikesi kaunistamaks oma kaks korda kaks maalappi. Hullult äge koht oli. 
Õhtu mõtlesime veeta elava muusika saatel kuskil baaris. Plaaniks see aga jäigi, sest kohtasime ühte eestlast Tanel-Jan`i ja nii me jäimegi jutustama ühes bubis, kus live muusikast jälgegi polnud.11.juuli laupäev
Siiani oleme iga päev uut infot omandanud. Ikka ühest vaatamisväärsusest teiseni ja siis tahaks näha veel seda ja seda ja seda. Me ei võtnud aega selle kõige laagerdamiseks. Olime väsinud sellest uute asjade haaramisest. Laupäeva võtsimegi lihtsalt teineteisele olemise päeva, kus sai kõiki kogemusi veel ja veel läbi analüüsitud. Pole ju ka mõtet pea laiali otsas ringi tormata. Lõpuks ei saa enam midagi aru.
12.juuli pühapäev
Täna pakime oma asjad ja võtame ette taaskorduse rongireisi. Seekord ootab meid ees, ei, meie ootame eest Sydneyt.
.JPG)