Hansa ja Käta reisujutud

me oleme nüüd kodus..

2009-08-10T02:35:00.003+10:00

ja juba mõnga aega. Saabusime 17.juuli. Tegime üllatuse. Ai kuidas meile meeldis selline krutsk. Aga. Kuna mu kallis emake sai Sydney lennujaamas teada, et oleme reaalselt kodu poole teel, ei jäänud ka tema oma viguriga võlgu, ju ta ei suutnud saladust hoida. Vastu oli meile tulnud peaaegu terve Viljandi kamp, loomulikult oli delegatsioon kohal pillidega e. meid oli vastuvõtmas bänd. Vot see võttis ikka hingetuks küll. Me salamisi lootsime, et ehk on mamps ikka tulnud vastu ja viib meid, surmväsinuid, rahulikult koju magama. Aga see oli võimas. No seda poleks ikka kuidagi suutnud ette ennustada. Pidu kestis poole hommikuni.
Edasi läksime Martini mampsi šokeerima: matkakotid seljas ja Elvasse. Tema üllatus oli suur küll. Ei lasknud meid ju uksestki sisse, nii me siis seisime seal, et meie ühelpool klaasust ja pisarais emake teisel pool. Jällegi oli väga ülev tunne.
Sealt rändasime igaaastasele-kohustuslikule-üritusele FOLKIMA. Seal saime oma kultuurivajaduse rahuldatud ja sõbrad tuttavad ka ää ehmatatud. Kes arvas,e tme oleme ikka vastikud küll, et niimoodi salaja tulime, kes arvas, et see ju päris hää idee. Igaljuhul jube kihvt oli. Ennist olime ka salaplaani välja mõelnud, sealjuures väga geniaalse. Et vältida piinlikkust ammuse tuttava ja iseenda vahel, oli meil olemas vastus standardküsimusele:
"Kuidas siis seal Austraalias oli?"
"Normaalne!"
Ja nüüd tegeleme me eestistumisega: kodu tahaks ja ..... hakkame "päris" elu elama.

Melbourne vol2

2009-07-12T17:20:00.004+10:00

6.juuli esmaspäev

Täna magasime lõunani. Kui lõpuks end voodist üles saime, tegime tiiru trammiga melpsi peal ja vaatasime kaht suurt ehitist: Melbourne ülikooli ja raamatukogu. Ja nii see päev otsa saigi.

7.juuli teisipäev
Uus päev, kus oli kavas taaskordne mugava jalanõu retk ehk siis pikk jalutuskäik. Käisime kuulsal Queen Victoria marketil. Seal läks kuidagi erakordselt kiiresti terve päev. Niiet jalutama kuhugi mujale nagu ei jõudnudki. Ja just siis, kui ma olin oma shoppamishoo korralikult sisse saanud, hüüti mikrofonidest, et hakkame sulgema ja juba pakiti neid tuhandeid mandariine, banaane, meloneid, suveniiri vidinaid, riideid ja mida kõike veel. Mu meelest on see ülikipa, et Melbournes toimub toidushoppamine enamasti turul, sest näiteks toidupoode on siin väga vähe. Ja kui sa leiadki vastava koha, siis seal on mega kallis. Ainuke miinus suure turu juures on see, et seal läheb nii palju aega. Meil läks ka. Kuigi hankisime endale sealt ainult nädala söögi ja veel mõningaid vidinaid. Enne äraminekut olime sattunud endale teadmata orgaaniliste toodete osakonda ja täiesti kogemata ostsime sealt maailma kõige kallimat ökoliha. Ma tõesti ei oska ette ka kujutada, mida tähendab ökoliha: kvaliteetne sööt ja inimlik tapamaja??? Igaljuhul turult lahkudes oli Martin muutunud tagasihoidlikult öeldes koormaeesliks. Mul oli ju vaja igasugust kraami sealt kaasa vedada. Et päevale veel korralik punkt panna läksime hiinapoodi sushi asju hankima. Jabur oli see selles mõttes, et Austraalias on ju ruumi ja üldjoontes kohalikud seda ka armastavad. Kõikides poodides, vetsudes, tänavatel on sul vaba koht, kus liigelda. Hiinapoes seda polnud. Ju nad on harjunud oma meeletu elanikkonnaga väikesel territooriumil ja nii tundubki neile, et mis me ikka poes vahekäigud vähemalt inimese laiuseks teeme. Saab ju vähemaga ka hakkama. Martinit oli seal riiulite vahel naljakas vaadata: esiteks meeletud kodinad käte otsas, teiseks täiesti arusaamatute toodete valik ja pakenditel ei olnud ühegi meile tuttava alfabeedi kasutust, kolmandaks see pood oli täis ülikiiresti ringi sibavaid silmi. Lõpuks saime oma sushi asjad kätte ja naasime väsinutena koju.
PS See ökoliha maitses nagu tavalinegi.

8.juuli kolmapäev
Väga asjalik päev. Hommikul kondasime ühe teatri tagaruumides. Tegelikult ega see nüüd päris kondamine polnud. Eelmine päev käisime teatris jutul, et kas on kuidagi võimalik „tagaruume“ näha. Saime kokkuleppe järgmise päeva hommikuks. Tegelikuks eesmärgiks oli meil muidugi mingi asjapulgaga tuttavaks saada ja natuke süsteemist rääkida. See aga päris otseselt ei õnnestunud, vähemalt mitte soovitud määral. Saime ära näha oma Tagaruumid ja ilma erilise kireta vastati ka kiiresti pähe tulnud küsimustele a`la et kas olete riigiteater? Aga ikkagi saime linnukese kirja, et nägime midagi Melbourne teatrist. Sest õhtu viis meid ka ju etendusele. Malthouse Theater ja etendus nimega Care Instructions. Sürr oli. Selle teatri repertuaaris on väga palju Beckett`it ja sarnase stiili esindajaid. Antud lavastuses oli tegemist siis kolme naisega, kes pesid pesu ja sellelt pinnalt loodud metafooriga võrdlesid elu-olu. Nagu juba mainitud sai – sürr oli. Piletitest ka. Need hankisime me sellisest kohast nagu Half Tix, kus müüakse sama päeva etendustele ja kontsertidele vabu pileteid poole hinnaga. Tänuväärne asutus.
Aga ega see tihe päev meil ainult teatritegemistega ei piirdunud. Päeval käisime veel kolmes väikeses muuseumis ja tegime turisti trammiga tiiru kesklinnale. City Circle tramm on tasuta ja seal kõlaritest tuleb non-stop infot ehitistest ja väljakutest, millest parasjagu mööda sõidad.
Kultuuri saime rohkem kui rubla eest.

9.juuli neljapäev
Jätkasime kultuurilainel. Salvador Dali näitus. Olime seal terve päeva. Elamus on nõnda suur, et ega oskagi emotsioonitaset kirjeldada. Vaid et, kel kunagi vähegi võimalus tekib selle mehe töid vaatama minna, siis minge. See on seda väärt.

10.juuli reede
Hommikukohvi ajal rääkis meie võõrustaja Victoria ühest majast, kus ta kunagi elas. Ja kangesti tahtis meile seda näidata. No hää küll, näidaku. Kui kohale jõudsime, olime Martiniga keeletud. Loss. Lihtinimene 21.sajandist on saanud elada ajaloolises lossis. See juba on midagi. Ma armastan lugusid, mis teevad vanast natuke rääma jäänud majast midagi väga erilist. Hea küll, selliseid faktid nagu rikka arhitekti marmori hankimine kusagilt Itaaliast on küll põnev, aga kuidagi raamatufakt. Meil oli aga võimalus kuulda, kuidas kuuekümnendate aastate lõpus elasid selles lossis üks hull luuletaja, kes kogu aeg katsetas enesetappudega või kuidas üks kunstnik (Victoria lapse isa) pisut napsisena armastas ronida lossi katusele ühe näofiguuri juurde istuma või kuskohas kogu see kulturnike kamp hommikukohvi jõi. See maja, ei, loss jättis mulle väga sügava mulje.Ja see oli alles sügavate muljete päeva algus.
Edasi läksime juba Martiniga kahekesi St Kilda linnaossa ühele tänavale, kus on kuulsad koogikohvikud. Seal tegime ka meie oma kohustusliku koogisöömise ära (ma võtsin šokolaadikoogi ja Martin Tiramisu). Mulle hullult meeldis see piirkond, sest kohe seal kõrval on turistiala, selles samas linnosas on väga palju backpackereid, aga sel tänaval olime meie vist ainsad turistid.Edasi juba turistialasse jõudes ootas meid ees Luna Park, mis on Melbourne väike lõbustuspark. Me ühelegi okserattale ei läinud, aga armas oli seal küll ringi jalutada ja vaadata seda väikese lapse õhinust, kui ta ootab tondilossi järjekorras. Või kui õnnelik saab olla üks roosade põskedega plika, kui ta kaualunitud suhkruvati lõpuks kätte saab.
Luna Park nähtud – vaja teha väike paus sellest ringi transvaaliemisest. Leidsime ühe alkoholipoe, kus oli meeletult suur õlle valik. Valisime siis kaks tükki välja ja parki degusteerima. Aga veel enne kui jõudsime pargi leida, sattusime sellisesse kohta nagu Community Gardens. See tähendas suurt platsi, mis oli jaotatud väikesteks lapikesteks, kus inimene kasvatas oma sibulat, kapsast, peeti ja ilutaimekest. Lisaks oli sinna veetud kujukesi ja pingikesi kaunistamaks oma kaks korda kaks maalappi. Hullult äge koht oli. Õhtu mõtlesime veeta elava muusika saatel kuskil baaris. Plaaniks see aga jäigi, sest kohtasime ühte eestlast Tanel-Jan`i ja nii me jäimegi jutustama ühes bubis, kus live muusikast jälgegi polnud.

11.juuli laupäev
Siiani oleme iga päev uut infot omandanud. Ikka ühest vaatamisväärsusest teiseni ja siis tahaks näha veel seda ja seda ja seda. Me ei võtnud aega selle kõige laagerdamiseks. Olime väsinud sellest uute asjade haaramisest. Laupäeva võtsimegi lihtsalt teineteisele olemise päeva, kus sai kõiki kogemusi veel ja veel läbi analüüsitud. Pole ju ka mõtet pea laiali otsas ringi tormata. Lõpuks ei saa enam midagi aru.

12.juuli pühapäev
Täna pakime oma asjad ja võtame ette taaskorduse rongireisi. Seekord ootab meid ees, ei, meie ootame eest Sydneyt.

2009-07-06T16:53:00.016+10:00

Nagu reisudel kombeks, pole üldsegi mitte niipalju aega oma reisipäevikut kirjutada. Ja see Melbourne on meil Austraalia aja jooksul kolmas reis :D (esimene oli Sunshine Coast ja teine oli Uus-Meremaa).

Nii me siis olemegi proovinud igast päevast natukenegi tegemisi kirja saada. Oluline on siinkohal meeles pidada, et kirjas on ainult tegemised. Eriti selle reisi puhul on emotsioone olnud siiani võimatult palju ja pagana keeruline kirja panna.

29.juuni esmaspäev

Kell 8 jõudsime lõpuks pärast 29tunnist rongisõitu Melbourne. Tegelikult olime juba enne 7 Melbourne`s, kuid mingi rongide jama takistas meil maabumast perroonile ja nii me siis ootasimegi raudteel seisvas rongis veel tunnikese. Kui lõpuks ülimoodsasse raudteejaama Southern Crossi jõudsime olid eestlastest võõrustajad Anett ja Jarmo meil juba kenasti vastas. Edasi viis meie tee nende üürimajja, mis asus Prestoni linnaosas ja kuhu omakorda oli veel 20minutit linnaliini rongisõitu. Õhtu loomulikuks kulminatsiooniks klaasike veini.

*Anett ja Jarmo*

30.juuni teisipäev

Oma esimese päeva Melpsis veetsime kesklinna lähedal hipirajoonis, enne seda põikasime siise ka ühte kirikusse. Mängisime sügiseste lehehunnikutega, käisime mõnusas kohvikus, natuke imelikes poekestes, kust ühest hankisime mulle ka mütsi. Melbournes on hoopis teistsugune kliima kui Queenslandis.

1.juuli kolmapäev

Hommikul varakult põrutasime bussiga pooletunni kaugusele shoppingu keskusesse. See oli koht, kus müüdi brändide tehasetooteid imeodava hinnaga. Veetsime seal terve päeva. Martin ei jaksanud minuga nii kaua poodelda ja puhkas viimased tunnikesed kohvikus ajalehte lugedes.

2.juuli neljapäev

Maksud. Ehk siis lõviosa oma päevast veetsime oma töötatud aja eest makse tagasi nõudes. Tagasi tulles istusime meelega vale trammi peale, et leida veel mõnusaid kohti. Leidsimegi. Õhtul käisime veel mingit ilusat kirikut vaatamas, keskväljakul valgusinstallatsioonide näitust kaemas, Birrarung Marr pargis, kus nägime oma esimest Melbourne possumit, siis veel bubis hõõgveini joomas ja oligi kõik.

3.juuli reede

Prestoni market – süüreaalne koht, seal müüdi igajuhul kõike, alustades mustast leivast ja Kreeka juustudest, lõpetades Cucci-Mucci kottide ja teab millega veel. Puuvilja varu saime kätte ja sealt edasi võttis meie päevaprogramm suuna kesklinna. Kolisime ühe armsa kunstiajaloolasest naisterahva poole. Tema kodu on nagu...... väga hubane, hipilik, koht, kus meil on mõnus olla ja üüri võtab ta ka vähe. Siin on inspiratsiooni pesa. Imelik. See kodu on igatepidi piiripeal: peaaegu kesklinnas, kodu omanik on peaaegu täishipi, kui see koht oleks natuke veel kunstniku meelevallas, võiks sellest jääda väga räpane mulje. Aga ei jää. Igati meeldiv, kunsti on siin lademetes ja raamatuid ka.

*Vaade meie uue kodu rõdult*

Pärast kolimist jalutasime ümbruskonnas, st Martini tänaval, kus Martin end millegipärast puudutatuna tundis, siis sattusime veel ühe balleti algust vaatama, kust meil siiski pileti puudumise tõttu lahkuda paluti ja õhtu lõppes väikese grilliga Anetti ja Jarmo juures.

4.juuli laupäev

Päev, kus tegelesime ainult jalutamisega: Royal Botanic Gardens, meie kodu ümbruskonna vaatering, ja pimeduse saabudes ostsime maailma kõige kallima õuna (12krooni) ja läksime parki possusid jahtima. Loomulikult pidime lõpuks selle kullahinnaga vissi ise ära sööma, sest arglikud possud tahtsid õuna ja meid ainult puu otsast piiluda.

*possu*

*Kätrin sõnajalgadega*

5.juuli pühapäev

Jube külm oli, terve päeva tegelesin mina lõdisemisega. Plaanis oli jällegi jalutuskäik. Käisime rannaribal, mis meenutas ainsa Austraalia rannana, mida näinud oleme Eesti halli Läänemerd. Siis promeneerisime luksuslikul jõeäärsel jalutusribal (South Bank). Õhtul saime jälle kokku Jarmo, Anetti, Ivari ja Birgitiga kohas, kus me Martiniga juba varem hõõgveini maitsmas oleme käinud. Ahjaa, käisime veel Melbourne F1 rajal ka. Alloleval pildil Martin rõõmustamas vormeli boxide juures.

6.juuli

Täna magasime lõunani.

2009-06-30T22:32:00.003+10:00

Lõpp Laidleyga. Algus Melbournega. Äratulek oli oodatust emotsionaalsem, sest sääl olles kogu aeg mäletan, et rääkisime, et tahaks juba ära jne. Ja siis äkitsi oli nii kahju.... oli see pakkimine, palju oli vaja maha jätta.... oli see lahkumispidu... ja siis oli see Verontsi ja Kuke üliarmas saatmistseremoonia...ja siis tuli ülipikk rongisõit tuttavast queenslandist. Selle vältel oli muidugi aega harjuda mõttega, et kohe varsti jõuame kauaoodatud Melbourne. Ja nüüd oleme siin kohal. Ennist olin pisut ärevil, et äkki üleskiidetud linn mulle tegelikult ei meeldigi ja siis olen õnnetu, aga õnneks lähen nii mina kui ka Martin ikkagi sinna kiitjate kategooriasse. No on ilus. Täna näiteks jalutasime terve päeva ühes hipirajoonis. Leidsime nii kipasid poekesi ja kohvikuid. Sealjuures olime ikka nagu tõelised maakad.. pead kuklas, suud lahti, vanad kulunud-väljaveninud riided seljas ja pead laiali otsas ... suurlinnas. No ei saa mainimata jätta, et Laidleyst tulles on kontrast suur.

pilt Verontsile lillepoest.

2009-06-21T23:34:00.002+10:00

Töötamine Austraalias on nüüd läbi. On jäänud vaid puhkamise ja mängimise osa. Laidley aeg hakkab ka ümber saama, veel viimane nädal ja siis minekut. Me oleme siin Laidleys ikka väga kaua olnud, enam ei saagi aru, et oleme Austraalias, sest Eestlaste hulk on siin ju ka suur ja see koht on koduseks saanud. Tunne on nagu viibiksime kuskil kommuunis. Võibolla kõige parem võrdlus meie praegusele eksisteerimisele oleks nõuka ajal tuntuks saanud maleva elu. Päeval töö, õhtul pidu ja kui veab saab sügisel säästude eest kooliminekuks uued teksad ka ostetud.

Siit edasi sõidame Melbourne`i. Kuna Martinile tundus lennukiga liikumine ebasümpaatne, siis lähme sinna hoopis rongiga. 27tundi. Tundub põnev, sest siiani oleme sel mandril liikunud ainult auto või lennukiga. Rongiga saame mõlemad rahulikult veinipudeli saatel aknast ümbrust vaadata ja lihtsalt tsillida. Eks see reisuke veits pikk tundub, aga äge ka. Melbourne on meil reisiplaanis olnud juba enne Eestist ära tulekut, aga kuidagi on nii läinud, et saame sinna minna alles nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi. Seal on mul plaanis galeriides ja kohvikutes end taas inimesena tundma hakata ja oma karjuvat kultuurivajadust leevendada. Suurlinn on ka hea oma paberimajanduse korda ajamiseks ja kui kõik see tehtud, siis ongi aeg Sydneysse minna ja sealt juba kodu poole.

Eelmised nädalad on olnud kõik ühesugused. Vabanduseks, et ühtegi sissekannet pole blogisse ilmunud saan öelda vaid seda, et ma proovisin küll. Mitu korda oli läpakas süles ja üritasin, aga kuidagi tundus, et mis ma ikka jälle sibulatest ja külmast ilmast kirjutan, ei tahtnud liigselt vinguda. Aga toona muust nagu ka polnud rääkida. Nii see jäigi.

ja nüüd veel mõned pildid eile toimunud Intsu ja Marvini ärasaatmispeost.

Marvin võiduka eestlasena veel Laidleys
tühjadest ja seejärel täispuhutud goonipakkidest (4,4l veinilaadne jook) tehtud naine, kellelt Enn hiljem ka "süütuse" võttis. PS veinipakke oli täpselt sada.
grupipilt Laidley eestlastest. (vasakult: Veronika, Kukk, Liina, Ints, tagapool Eesti lipuga Kontus, Marvin, Miller ja Martin. Ees vasakult Siks, Enn ja mina.

Me oleme ikka olemas..

2009-06-19T23:23:00.007+10:00

Oleme olnud varjus juba pikemat aega. Enne reisi lubasime nii oma sõpradele kui ka endile, et ei jäta seda blogi kirjutamist unarusse, aga võta näpust. Igal juhul oleme täiesti elus ja meiega on kõik kõige paremas korras, oleme endiselt Austraalias, endiselt Laidleys ja endiselt õnnelikud.

Ma saan nüüd edastada ka ühe minu jaoks mega meeldiva uudise, nimelt leidis minu sibulataak täna oma otsa. Täna oli mu väga viimane päev töötada kaunis shallot farmis. Ega siinne rahvas ikka ei oska muuta viimast tööpäeva meeldivaks, niisiis veetsingi 20tunnisena tunduva 10tunnise tööpäeva eriti koledaid sibulaid puhastades. Kuigi. Mõtlesime Martiniga ükspäev, et mingi viguri peaks ikka viimasel tööpäeval ära tegema. Mõeldud-tehtud. Mul oli kaasas eesti viin (õigemini viina põhi), millele sai päkad silma pandud kell 9 hommikul eismese väikse pausi ajal. Palju seda märjukest polnud, aga piisavalt, et teha midagi mittelubatut, mida tõenäoliselt täiemõistusega inimene ei teeks... juua viina hommikul ja eriti töö juures. Mingisugust jama sellest õnneks või kahjuks ei tekkinud. Ainuke moment, mil tundsin, et äkki poleks ikka pidanud, oli siis kui pärast pausi tööle naasesime ja mul kuidagimoodi ei tahtnud tempo välja tulla. 10minuti pärast oli kõik jälle korras ja töö jätkus oma tuntud rutiinis. Nüüd jääb mulje nagu oleksin end täitsa purjakile võtnud, ei kus sa sellega. Mul oli ainult väike tilgake ja ka seda jagasin lahkesti oma töökaaslastega, niiet häbi ma nüüd küll ei teinud. vot. Nüüd olen kodus, väga väsinud ja silme ees jooksevad ikka ja ainult sibulad.

Kirjutan homme uuesti. Praegu lähen parem magama..
Head ööd.
Käta

2009-05-24T11:41:00.016+10:00

20.mai

Eile olin mina pea, et ainuke, kes töötas, täna on tulemus käes. Kui ikka kaheksa tundi vihma näkku sajab ja katusealusest on kujunenud tuulekoridor ja jääkülma veega sibulaid puhastad, siis on ju suhteliselt loogiline, et vappekülmadest võib kujuneda külmetus. Eile õhtul tundsin, et kuidagi nõrk on olla ja kraadides selgus, et väike palaviku vimm on võimust võtnud. Lootus, et hommikuks on kõik üle läinud oli naiivne. Nüüd olen haige.
Istun toas teki sees ja lõdisen. Õues sajab meeletus koguses vihma, meie hoovis olev bassein pumpab kontstantselt vett välja, et üleujutust ei tekiks. Täna on kõigil vaba päev, farmeri elu. Isegi meie auto on otsustanud farmi mõtteviisiga kaasa minna: vihmaga ta ei tööta.24.mai
Terve see eelmine nädal oligi üks suur vaba päev. Ma olin haige ja vihma sadas ikka kogu aeg. Nüüd tundub, et hakkab selgemaks minema, tervis on ka korras ja vististi kogu hostel on valmis jälle tööle naasema.

Eilsest ka..
Päev algas ühe äärmiselt veidra üritusega: nimelt üks mu sibula töökaaslane lahkub töölt ja toimus teepidu. Ilmelikul kombel kutsuti sinna ka mind kui kauaaegset töötajat :D Võtsin kotikese eesti kommi kaasa ja läksingi. Tegelikult oli tegemist täiesti suurejoonelise lahkumispeoga, kuhu oli kutsutud ka kõik sugulased ja sõbrad. Selgus, et proua on ette võtmas ka kolimist teise osariiki. Nii me siis olimegi seal 40 austraallast ja mina. Üritusel oli ka programm: sinna oli kutsutud mingi juveelimüüa, kes presenteeris oma kaasavõetud võltsjuveele ja hiljem said kõik tädikesed neid hullunnud ostumaaniat ka rahuldada. Maksimaalselt sürr oli. Teepidu oli kella viieks läbi.
Ja siis hakkas olümpia lõpetamine. Laidley olümpiamängud kestsid 11.aprill - 23.mai 2009 Lõplik tulemuste seis jäi sel korral selline:I koht Enn
II koht Ints
III koht Kontus
IV koht Kukk
V koht Elton
VI koht MartinTseremoonia oli ametlik: auhinnad olid kokkuleppeliselt joodavad ja lisaks kaunistas Võitja 2009 rinda ka suursugune rosett. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ......meri põlvini. Oma eilse päeva lõpetasime hommiku valguses..... ja nüüd olen ootamas mida kaunist on tänane päev toomas :D

Käta

Day Off

2009-05-19T13:20:00.005+10:00

Tänane päev on soe, kuid vihmane. Nii vihmane, et kogu meie hosteli töökast kollektiivist viibivad tööl vist ainult kolm inimest, sealhulgas ka Käta. Selline see maaelu on - loodusega ühes rütmis :)

Tegelikult on vahest mõnus, kui hommikul selgub, et ajuti ei peagi tööle minema ning selle asemel saad nautida vihmaidülli.

pilt on üleelmisest jaanipäevast Eestis :)

no eile oli siis see kostüümipidu

2009-05-17T18:30:00.005+10:00

pidu oli mega.............. teemaks oli siis litsid ja mehed naisteks, naised meesteks ja hea ja paha. mina olin siis kole pruut ja ma olin rohkem nagu paha. Martin oli GIGOLO.

mina ja Martin

Kukk, kes on tegelikult hetero ja Martin
Marvin, kes samuti tahab tavaelus rohkem tüdrukuid, aga eilses rollis oli ta rohkem kui ehe.
Fotolavastus Intsust.
grupipilt
medõde ja kole/õnnetu pruut.
Enn, kes oli vastik vanamutt. ja oluline detail oli, et tal oli sokkidest tissid, mis riisi täistopituna rippusid põlvini.
Gigolo ja hosteli perenaine litsina...
Gigolo eesti litsidega

laupäev

2009-05-16T13:38:00.007+10:00

Kuna täna on meil mõlemal vaba päev, siis tuiasime Kätiga küla vahel ringi ja ajasime kokku riideid ja aksessuaare tänaõhtuse kostüümidraama tarvis. Sellest kirjutab lähemalt vast järgmine kord..

Peale mõnusat Gold Coasti külastust oleme taaskord sukeldunud töörutiini. Kätil ikka sama jama - puhastab ja pakib rohelist sibulat. Ta on seal nii kaua juba olnud, et ühel päeval pidi olema teistele seljakottidele natšalnikuks. Ka minul on endiselt leivaisaks sama farm. Ainult, et töö on nüüd uus. Nimelt tegelen praegu virsikupuude pügamisega. Töö on üsnagi füüsiline ja lisaks peab olema ka kiire, sest enam ei ole meil tunnipalk, nüüd teenime iga pügatud puu pealt kindla summa. Algselt oli see summa väga väike ja puud hästi suured nii, et hakkasime kahtlema, kas seda ikka mõtet teha on. Peale väikest survet farmerile ta seda hinda ka õnneks tõstis. Töö ise on selline, et töötame kolmekesi tiimis, üks pügab latvu, mina keskel ja kolmas võtab kõige madalamal olevad oksad. Päevas keskmiselt sada puud üritame ära pügada. Kuna meie tiim koosneb ainult eestlastest, siis moraali hoidmiseks heiskame igal hommikul koduvabariigi lipu oma töömasina külge. Ikka nii, et lipp lehvib üle puu latvade.

Mis veel.. Kuna farmitööst on tegelikult juba ammu villand, siis peame ikka aeg-ajalt plaane, et mida huvitavat teha võiks. Siis on, millest tööl olles unistada. Ühesõnaga, suuri plaane pole, aga väike, kuid kindel plaan on minna kusagile teatrisse, et toita oma kultuurivajadusi. Brisbis saab kaeda La Traviatat, ehk läheme sinna..

Üks asi veel. Inimesed ei saa kuidagi olla ilma traditsioonideta. Meil on siin hosteli rahvaga igapühapäevane traditsioon pidada maha jalgpallilahing - Eesti vs. Maailmameeskond. Olles enne korduvalt lüüa saanud, suutis Eesti koondis eelmisel pühapäeval oma kauaoodatud esimese võiduni. Teatud mööndused seal küll olid, aga las ta jääb.. võit on võit.

Ning last, but not least kuramuse külmaks on läinud siin õhtuti ja hommikuti. Ostsime loomulikult väikese puhuri. Vähemalt toas on soe.

Lõppu veel väike galerii mõõdunud nädala väljasõidust rohelusse. Külastasime Wivenhoe dammi, kust kogu siinne ümbruskond oma joogivee ammutab. Lõbus oli.

Kuidas me Martini sünnipäeva tähistasime.

2009-05-04T14:58:00.006+10:00

Kolmapäeval oli väike kook ja väike laul ja väike istusime.

Neljapäeval oli pidu: Martin pidas koos Intsuga pidu. Kartulisalat, ahjuliha, Eesti sinep, õlled, pool ja coon (pakivein). Viina polnud (liiga kallis). Pidu oli peaaegu „Meri põlvini“ kuigi tegelikult oli tegemist siiski veel töönädalaga, seega sai pidu suhteliselt mõistlikul ajal otsa.

Seletus küsimusele miks kooki söödi kolmapäeval mitteneljapäeval?: sel aastal tegime selle kohvi ja konjakiosa päev varem. Elukogemus on näidanud, et tavalise ühepäevase peo puhul kunagi ei jõuta naudelda kooki, kohvi ja konjakit. Vot.

Ja siis reede.

Kõigele vaatamata võtsime endale pisikese puhkuse. No ei saa ju koguaeg ka ainult.....farmis olla. Tegelikult leidsin hea ettekände reisuks, et vaja ju Martini sünnipäeva, lausa juubelit, kahekesi tähistada. Netis natuke ringi surfates, leidsin midagi päris surfamiseks. Gold Coast ja sealne rand nimega Surfers Paradise. Tegemist on Austraalia Miamiga, kus on olemas kõik võimalikud ja võimatud meelelahutuseks välja mõeldud komponendid. Kallis turistipesa. Meil nii kalliks ei läinudki, sest ühel peenel hotellil oli pakkumine kaks ööd ühe hinnaga. Ja lõpuks selgus, et maksime ka sellest poolest hinnast ainult pool. Igati sümpaatne juhtum.Meie hotellituba oli nagu korter, suur korter. Suur vannituba vanniga, elutuba, magamistuba, söögituba, kaks rõdu, eraldi hiigelsuur garderoob, kuhu meil muidugi midagi panna polnud ja siis veel köök kõikide võimalustega. Seljakotiränduritena pole me väga harjunud, et köögis on ahi, nõudepesumasin, sügavkülmik, kõik vidinad söögitegemiseks, sealhulgas ka lihatermomeeter ja mõõtmiskopsikud. Udupeen oli. Nii me siis veetsimegi eelmise nädalavahetuse hotellis mõnuledes ja ookeani lainetes hullates. Rand oli meist 100m kaugusel. Kui siiski tekkis tunne, et no seda 100m on ikka liiga palju, et ei viitsi minna, siis nautisime rõdult veiniklaasi taga ookeani vaadet ja ujusime hotelli basseinides. No oli ikka mõnna küll hommikul enne sööki käia spas mullivannis ja saunas. Selle puhkusega tuli jälle valge inimese tunne peale. Õhtuti võtsime hullult hoogu, et nüüd lähme kuhugi peole või vähemalt baaridesse, aga ei, linna keskusesse jõudes võtsime koha sisse pargipingil ja hoopis tegelesime tundide viisi oma lemmiktegevusega: inimeste vahtimisega. No seal oli ka mida vaadata: kusagil kaheksa paiku hakkasid kärusid lükkavad emmed ja käevangus jalutavad vanapaarid asenduma ülesvuntsidud mimmudega ja natuke svipsis ägekuttidega. Ja mitte ükski neist vaatamisobjektidest ei olnud kuidagipidi sarnane eelmisele. Kirju oli. Kui meil sellest kambast siiber sai, ei olnud ikka tunnet, et nüüd pidutseks. Palju parem mõte tundus rannas jalutamine. Öine ookean, valgustatud vaid linnakumast, mega romantiline. Seal tekkis äärmiselt, lausa äärmuslikult, vaba tunne. Jooksime paljajalu vees, pritsisime, kiljusime ja pidime ka aegajalt tegema nägu, et ei näe kui möödusime järjekordsest paarikesest, kes oli otsustanud rannas armastust teha. Aga sellest me ei hoolinud üldse. Ikkagi oli äge vees solberdada, sest veetemperatuur oli kõrgem õhu omast ja tegelikult oli ka muidu väga soe. Kui Laidleys on õhtuti ikka, et paned oma kõik kaks kampsunit selga ja ikka lõdised õues laua taga, siis sealsed soojad ookeanituuled tõid suveilma rannikule ka ööseks.

Pühapäeva hommik

2009-04-26T14:03:00.003+10:00

Pühapäeva hommik. Päike paistab, temperatuur on ka meeldiv. Pannkoogid on söödud, mõnus muusika mängib, rahvas peesitab basseini ääres. Ja ikka oleme siin Laidleys. Homme jälle tööle, mina, ristitud nimega Sibula-Kats, lähen sibulafarmi ja Martin ikka Blackboy`sse sulaseks. Midagi pole muutunud. Kuhugi edasi reisida me veel ei saa, sest siin on suhteliselt sama seis nagu Eestiski, et kui sul töö on, siis hoia seda, ükskõik mis palk on. Ja ära nurise. Me ei nurisegi. Kui jälle jalad alla saab, siis vaatame seda reisimise asja ka, aga esialgu oleme naelutatud siia, tööle.

Eestlaste arv on meil muutunud, nüüdseks on meid siin juba 11. Kui ma tööl sellest rääkisin, siis arvati, et Laidleyst saab uus Eesti pealinn. Üleüldiselt on kogu meie hosteli rahvas suhteliselt kaua siin viibinud ja seetõttu on tekkimas ka juba rutiinseid traditsioone, mis mu meelest on päris naljakas ja äge ka. Ajaarvamine käib siin nädalate kaupa, ikka esmaspäevast pühapäevani. Nädala esimene pool on tavaliselt pühendatud eesrindlikule töötegemisele. Neljapäevast hakkab juba puhkepäeva ootamine pokkerimänguga pihta. Reedeti on tavaliselt pidu. Juhul kui nädala jooksul on hostelisse saabunud uusi inimesi, siis peavad nad ühe kuuni (pakiveini) ülejäänud rahvale välja tegema. Niisiis tavaliselt on pidu. Laupäev on sellevõrra vaiksem. Pühapäeviti on hommikuti pannukad ja pärastlõunal jalgpalli mängimine. Ja siis jälle esmaspäeval tööle. Mul ja Martinil lisandub traditsiooniliste tegevuste hulka loomulikult ka igaõhtune vetsude koristamine ja pühapäevane skype sessioon.

Ka koduseid traditsioone oleme järginud: munadepühal värvisime mune, loomulikult :D Ülejäänud inimesed vaatasid, et tõenäoliselt pole eestlaste peakestes kõik päris korras, kuna me ei lubanud kellelgi sibulakoori ära visata, nendega ju eriliselt hea värvida. Austraalia poodides on täiesti võimatu leida valgeid mune, aga pruunid ajasid ka asja ära, sibulakoorte vahele panime ka kohalikke värvilisi taimi lootes, et .......aga need ei andnud värvi.

Mitte nii kodustest tegevustest oleks märkimisväärne ka eelmise pühapäeva projekt nimega: Blanka õpetab meid sushit tegema. Õpetaski. Väga maitsev tuli. Emmele rahustuseks: toidumürgitust ei saanud keegi ja tegelikult me toorest kala ei kasutanudki, sest kokkuhoiu režiimil oleks see liiga suur kuluartikkel.

Aa, eile käisime kohalikus bowls club`is. Oleme siin ikka juba tükk aega mõelnud, et mis imelikku mängu need aussied oma valgetes kostüümedes mängivad. Nüüd me siis teame. Tegemist on kunstmurul keegli ja pentangi vahepealse mänguga, mida enamasti, peaaegu alati, harrastavad meesterahvad, kelle vanus on julgelt üle 60 aasta. Eile läksime mina, Martin, Elton ja Indrek asja uurima Vanakesed olid maksimaalselt entusiastlikud meid õpetama ja hiljem oli meil tükk tegemist, et me turniiril osalema ei peaks. Sürr mäng on. Seal peab siis väikseid keeglikuule veeretama märkpalli lähedale, kes kõige lähemale veeretab, on võitnud. Asja konks on selles, et need pallid on ovaalsed ja ei veere otse. No ikka maksimaalselt sürr mäng on.

Meie olümpiast ka. Selle hoog on pisut raugenud. Peamiseks põhjuseks võib pidada õnnetust Kontusega, sest maru lollilt sai ta Redback ämbliku käest varbasse hammustada ja nüüd ei tohi ega saagi sportlikust tegevusest osa võtta. Arsti juurest tugevaid antibiootikumi süste saanud, peaks see mädane varbake varsti siiski paistetuse alla võtma ja mädanemise ära lõpetama. Varsti saab ta tagasi töörindele ja ka olümpiamängudele naasta.

oh jah Laidley!

2009-04-12T15:51:00.004+10:00

Nüüd lisaks meile Martiniga ja kolmele Eesti poisile, kel meri põlvini, on Laidleys veel kaks kodumaalt pärit paarikest. Kokku teeb see siis tervelt 9 Eestlast. Nalja on igal juhul saanud ja varasemalt koduigatsuse uss on tänu neile ka põuest välja läinud.

Näiteks praegusel ajahetkel on meil käsil äärmiselt oluline üritus: olümpia. Tegemist on siis kuuevõistlusega: male, ping pong, piljard, kabe, basseinis läbi viidav viismiinus (korvpall) ja pokker. Esimese ala turniir sai eile õhtul suursuguselt maha peetud. Males sai võidu härra Kontus. Meie pere esindajale Hansonile jäi kätte paraku kuues koht. Morjendada endid me ei lase ja ikka võidukalt edasi. Auhinnad on ju magusad. Olümpia osavõtutasu oli pakivein (4,4l) ja 6dollarit, millest peaks siis pjedestaalile saajatele jagunema meeldivad preemiad. I koht - 2veini + oma vein tagasi + kast õlut, II koht - 1vein + oma vein tagasi, III koht saab lihtsalt oma veini tagasi. Vot selline olümpia. Mina küll asjast ise osa ei võta, aga mul on au olla peakohtunik, fotograaf ja loomulikult Martini tulihingeline fänn. Pärast esimest olümpiapäeva oli väike lõõgastumise moment ka, mis algas päeva kokkuvõttetest ja lõppes Hansoni laual tantsuga ja juba traditsiooniks saanud itaaliakeelse serenaadi lauluga kellegi magava hinge ukse taga.

Tööst ka. Ei saa ikka kuidagi moodi sellest mööda vaadata.
Nii, Martinil läks kohe tagasi tulles väga hästi, sest juba järgmisest päevast töötas ta taas Blackboy Ridges sulasena. Vabu päevi on olnud täpselt üks, seega tema on see raha koju tooja. Mul on pisut teisiti läinud. Alguses pidin ootama, sest lubatud sibulafarm olevat puhkusel. Ootasin. Ja ikka mitte midagi ei paistnud tulevat, olin tuhandete eestlastele sarnaselt töötu. Siis tuli ks veider pakkumine: maisi korjama. Why not, mõtlesin. Katsun nüüd seda sürrealistliku tööd kirjeldada. Tööpäev hakkas kell 3öösel. Mina ja Enn (eestlane) sõitsime kottpimedas veel pimedamana tunduvale põllule, kus maisitaimed olid umbes kolme meetri kõrgused ja sääl anti meile kõhuranitsad ja suunati õigesse vahesse maisi korjama. Endiselt oli täitsa-täitsa pime. Peas olid meil kaevurilambid ja silme ees ülitihe maisipõld, kus vaovahes edasi liikumiseks pidi taimi murdma ja jalgu sopast välja tõmbama. Mul oli päris hirmus ka, sest kõik see tundus nagu õudusfilmi misanstseen. Ja loomulikult suutsin ma ära eksida. Ühel hetkel avastasin, et ma ei kuule Ennu krabistamist ja muidugi oma lambikesega ringi vaadates ei näinud ma kusagil mingit valgustäpikest. Hüüdsin teda, aga ei midagi. Täpselt sel momendil, kui mul hakkas paanika tulema kuulsin, et Enn otsib mind. Ja niimoodi sain ma õnnelikult põllult taas välja. Tegemist oli tööga, kus makstakse koguse pealt, ehk siis nii palju kui teed niipalju saad tasu ka. Ma polnudki kõige lootusetum, tegelikult hakkas mu teisel tööpäeval asi täitsa lippama. kuid õnneks siiski jäi see mu viimaseks päevaks maisi korjamas. Nüüd olen taas tagasi sibulafarmis ja ei mingit põnevust või äraeksimisi, litsalt panen jälle taimedele identifitseerivaid silte külge, et jah tegemist on rohelise sibulaga.

senisest reisust vol.2

2009-04-02T13:10:00.012+11:00

Oleme tagasi Austraalias, väsind-pusind, aga õnnelikud. Kuigi siin maal on meil koht, kus olla, juba tuttavaid inimesed, soem, palju soem on ikkagi kuigagi nii, et Uus-Meremaa tundus kodusem ja seal oli ikka hää olla. Olime sellele pikale suvele vahelduseks sügises, värvilised puud ja jahedam temperatuur: päeval 19 ja öösel 7kraadi. Üritan nüüd natuke meie reisi tesel poolel kogetust ka kirja saada.

21.märts
Otsustasime sellesse mõnusasse hosteli natuke pikemaks ajaks jääda. Kasutasime ära võimalukult palju hüvesid, mida sääl Global Village hostelis pakuti. Käisime kayakidega sõitmas, saunas, kus imekombel saime sisse 90kraadi sooja, vot see oli mõnus. Tegime väikse 15km rattatiiru Greymouthis. Ja kuna meil oli lõpuks ometi natuke aega, valmistasime endile ka piduliku õhtusöögi.
22.märts
Võtsime ilusa sügisese ilmaga Eesti kevadet vastu.Käisime kohvikus ja õhtu poole kui väljas oli juba päris jahe mõnulesime kuumas mullivannis. Kohtusime ka Velloga. Sellega oli nii, et nägime, et hosteli nimekirjas oli keegi Vello Pihelgas. Tegime veel selle üle nalja, et mis mõttes kellelgi on nii Eesti nimi. Ja mis välja tuli, oligi eestlane. Või siis et tegelikult ainult sündinud Eestis, kasvanud Rootsis ja nüüd elab Uus-Meremaal. Aga meie keelt ta rääkis küll. Igaljuhul oli see väga sürr.

23.märts
Franz Joseph`i liustik. Oi, küll me ikka mõtlesime, et kas minna sellele turnima või mitte. Ikka tükk aega mõtlesime. Siis hakkas rahast kahju. Rahast selles mõttes, et sinna üksi minna ei tohi, ainult spetsiaalkoolituse saanud grupijuhiga. Otsustasime siis hoopis teha jalutuskäigu nii lähedale, kui lubatakse ja siis lihtsalt kaugelt vaadata. Ikka võimas asi. Huvitav oli selle liustiku puhul see, et kui muidu maailmas tänu kliima soojenemisele enamus liustikke sulavad tohutul kiirusel, siis see on hoopis kasvama hakanud.

24.märts
Katsumus vol. 2. Läksime jälle matkale, kuigi minu kõrguse hirm polnud veel taastunud Tongarirost. Seekord mõtlesime, et kahepäevane Copland Track, mis kulgeb mööda jõeorgu, on ehk mulle lihtsam. Eksisime. Tegemist oli 17km mööda kuristiku serva, loendamatul arvul jõgede ületamisi ilma sillata ja natuke ka metsarada, kus pidime ikkagi ainult ronima. Terve päev oli üles mäge. Aga ma olin päris vapper, ainult suhteliselt raja lõpus tikkus viimast jõge ületades pisar kurku. Aga mis teha, Martin läks juba ees ära ja ma ju pidin sealt üle saama. Võtsin siis saapad ära ja loobusin esimest korda kividel hüplemisest, ma hoopis sumpasin läbi jääkülma liustiku kärestiku. Üks mu jaoks keeruline katsumus oli raja alguse poole ka. Üks jõgi, millel oli sild. See võrksild oli ainuke võimalus jõe ületamiseks, sest jõgi oli metsik. Kui ma algul seda silda nägin, mõtlesin, et keegi teeb mu üle lihtsalt halba nalja. Lootsin nii väga, et nüüd hüppavad naljakaamerad põõsast välja ja naerulagina saatel mind normaalsele sillale suunavad. Seda paraku ei juhtunud. Olin valiku ees, et kas lähme tagasi, kuigi me olime ainult 4tundi kõndinud või....... ja ma valisin viimase variandi, võtsin end kokku ja kõndisin kindlal saamul üle selle silla. Ai kurja, ma olin pärast enda üle nii uhke. Minusugune pussukott ja ma tulin sealt üle. Tegin seda ilmselt ka seetõttu, et ma veel lihtsalt polnud näinud neid kõige õudsamaid kuristikke, kuhu me tunni aja pärast jõudsime. Martinile ei julend ma öelda, aga mõttes hakkasin kahetsema, kahtlema ja vihkama seda rada. Muidugi lõpuks, kui me oma 8 ja poole tunni pärast surmväsinult metsamajja jõudsime ja looduslikesse kuumavee basseinidesse läksime, olid mu kahtlused, kahetsused ja hirm asendunud absoluutselt meeldiva rahulolu tundega, et ää tegin.

25.märts
Ja nüüd oli vaja kõik see sama rada tagasi minna. 17km. Aga nüüd me ju teatsime, kuidas teatud raskeid kohti ületada. Tegime raja lägi 5 ja poole tunniga. Õhtul, kui olime end juba hostelis sisse seadnud, olime ikka täitsa rampväsinud.

26.märts
Edasine tee viis meid veinipiirkonda. Wanaka. Suure hurraaga mõtlesime veiniistandusi külastama minna, aga kuna leidsime mõnusa hosteli, jäime hoopis lebotama ja lõppkokkuvõttes ei teinudki sel õhtupoolikul midagi. Aga päeval käisime lõbustuspargis, see oli selline illusioonide maja: kõvera põrandaga toad, kaldus laed jne.

27.märts
Cromwell. Nüüd läksime veiniseiklusele. Leidsime ühe veinikoha, kuhu oli koondatud kõik ümberkaudsete istadnuste eksemparid, nii siis saime koolitust ja maitsmisi. Väga peen üritus oli. Nüüd saab edaspidi peenutsema hakata :D Õhtul mõtlesime oma peene päeva kulminatsiooniks võtta restoranist head sööki, mina maitsesin esimest korda siinset lammast ja ma pean tõdema, et ma pole mitte kunagi nii head asja saanud. Väga ilus päev oli.

28.märts
Pikk sõit Timarusse, teel sinna tegime peatusi ja leidsime ühe väga nummi kiriku, näiteks. Tegelesime peaasjalikult vaatamisväärsustega. Timarus lootsime pingviine näha, aga ei näinud. Votsime siis hoopis hea pudeli veini ja läksime randa. Motell, kus ööbisime on ka märkimisväärne, seda just perenaise tõttu. Ta oli maksimaalselt intensiivne, täitsa hirmutas ära kohe. Ta oli lausa ebaloomulikult õnnelik, et tal on võimalus oma elus näha eestlasi. Saime tänutäheks pastakad :D

29. ja 30.märts
Christchurch. Mõlemad päevad tähistasime mu sünnipäeva. Käisime kohvikutes, jalutamas, galeriides, veel kohvikutes.
31.märts
Lendasime Christchurchist Aucklandi ja sealt järgmiselt päeval tagasi Brisbane.

1.aprill
Austraalia.

Kätrin

Senisest reisust.

2009-03-21T09:32:00.010+11:00

Koigepelt siis sellest, et eelmise sissekande tegin ilmselge kiiruga, sest tahtsin kangesti jagada meie kogetud vaateid ja siis lipsaski sisse ka kahemotteline pilt :D igaljuhul on meie reis olnud rohkem kui super. nyyd siis natuke ylevaadet ka.

10.marts
Maandusime Aucklandis. Oobisimie lennnujaama lahedal hipihostelis. Lend oli kohutav. Vaike, Estonian Airi laadne lennuk, ja raputamist saime rohkem kui rubla eest. Alguses ei saanud nagu arugi, et miks pohipiloot meile koguaeg labi mikrofoni imelikke nalju tegi, aga parast maandumist, kui meile oeldi, et piloot tegi oma paris esimest lendu. No siis saime aru kyll, et naljad olid vajalikud inimeste rahustamiseks.11.marts
Esimene minimatk :D hostel-lennujaam. 7km. Saime kokku Karriga. See on muidugi yks veidramaid asju siin reisul, saada kokku Eesti sobrannaga Uus-Meremaal. Kohustuslik kohvikutetuur tehtud, maabusime hotellis. Jah hotellis, kogemata saime endile hotelli, mis samas hinnaklassis hostelitega ja veel erilise vedamise tottu pandi meid suhteliselt luks sviiti. Nii me siis nautisimegi oma Aucklandi luksuslikult.
12.marts
Rentisime auto. Esimene sihtpunkt Rotorua, geisrite ja kuumavee allikate linnak. Oobisime Ameerikafilmist tuttavas motellis, kus oli ka muide saun. Kuigi kylm, 60kraadi.

13.marts
Sel paeval tundsime, et nyyd on adrenaliini vaja. kuna mina keeldusin kategooriliselt Bungy jumpi tegemast, siis laksime Karri eestvedamisel hoopis Swoopima. Ronisime siis kolmekesi Suurtesse kottidesse, kust pea ainult valjas, siis pandi kottidele kois kylge ja tommati meid 40meetri korgusele. ..... ja siis me lendasime. Mul oli ikka vaga hirmus, aga age oli ka kiikuda nii korgelt. Jalgade varisedes maandudes teatas Karri, et talle sellest ei piisanud, nii ta lakski veel puhuri peale holjuma. Sel paeval kaisime veel Te Puia maoori kulas, kus olid geisrid, keev muda ja muidu aurav maapind.
14.marts
Tongariro Crossing. 9 tunnine matk magedes. See oli lihtsalt liiga ilus. Olime varem nainud sellest matkast pilte, aga pariselt oli see vaga palju ilusam. Ja mis siin salata, minu jaoks ka hirmasam. Arvasin, et see matk saab olema kohaks, kus saan oma korgusehirmust yle, aga ma ei saanud. Kui koik teised laskusid maest jalgade peal, siis mina tegin seda tagumikul. Ja kui koik ronisid makke normaalselt samuti kahe jala peal, siis tundus mulle turvalisem kapuli ronida. Igaljuhul ma tegin selle ara ja uhke olen kyll. Ohtul oli mul naiteks magedevallutaja tunne, koik tundus voimalik. Ongi ju.

15.marts
Surnud lihased ja liigesed. Hakkasime soitmas Wellingtoni poole. Oobisime Karri mehe oe juures.

16.marts
Wellington. Senini kulastatud linnadest meie absoluutne lemmik. Todesime, et kultuur ikkagi pole ara surnud (Austraalias hakkas selline tunne vagisi peale tulema, aga onneks nyyd sattusime Wellingtoni). Kaisime kunstinaitustel ja puhkasime puhkamisest.

17.marts
Soitsime Lounasaarele. Praamisoit oli jarjekordselt liiiga ilus. Mis oleks veel parem kui meeldiva paiksepaiste kaes magede vahel praamiga soita ja head vahuveini juua. Meiega jagasid praamisoitu ka Uus-Meremaa suurim kogukond - LAMBAD (neid on siin umbes 40 miljonit).

18.marts
Teine paev Lounasaarel, kus saime pariselt teada, mida tahendab magitee. Emad, siin yleskutse, arge palun muretsege, Martin on vaga hea juht ja isegi kui vahel peaks tal tekkima tunne, et teeks kiirendust, tal on korval endiselt korgust kartev Katrin.
Niisiis soitsime Nelson Lakes National Parki, et seal matkama minna. Ilm seda ei soosinud, hirmsasti sadas ja kylm oli ka. Ootasime ilma paranemist hostelis, seal aga saime tuttavaks eriti kipade inglastega Robin ja Shirley, kellega meil maailmapildid niipalju kattusid, et nyydseks on ysna kindel, et jargmiseks reisisihtpunktiks on nende kodu Inglismaal. See vanem paarike jattis vaga sygava mulje, sest nad yldse ei hoolinud oma vanusest, mis oli 75 ja 76, nad reisivad sellele vaatamata. Shirleyl on natuke jalad haiged, aga ikka kaivad nad matkamas. P.S Nende jargmiseks reisikohaks saab olema Aafrika.

19.marts
Hommikul soitsime Westporti, hylgekolooniat vaatama. Nagime ka, monusalt peesitavad ikka. Edasi laks Martin Uus-Meremaa pikimale rippsillale (SwingBridge), ma otsustasin eemalt vaadata :D Ohtul tegime veel vaikese vihmametsa matka (Porarori Track)
20.marts
Oleme sattunud turistide sihtpunktide ryppe. Naiteks kaisime vaatamas ka pannkoogi kivisid, nii neid kutsuti. Edasi laksime Greymouthi sellesse hosteli, mida soovitasid meile Ria ja Tarmo. Siinkohal oleks ehk ka paslik teid tanada, sest tanu teile ei ole me mooda lainud Global Villagest ja Tongariro Crossingust, mis on olnud vaatet parimad hetked reisust. AITAHH.

Kati

pildid, mis jutustavad ise.

2009-03-16T08:44:00.004+11:00

viimane sutsakas Laidley`s.

2009-03-07T15:08:00.006+11:00

Reede.

Tulin just järjekordselt spa sessioonilt. Olin ja olen endiselt peaaegu et üksi hostelis. Siis mõtlesin, et võtaks Anette videokogust ühe filmi ja oleks mõnusalt reede õhtul hoopis lebos, kuigi tavaliselt on siin sellel ajal juba ülemeelikum peofaas olnud. Aga filmi võtma minnes läks hoopis niimoodi, et küsimusele, kas ma vanni tahan jaatavalt vastates jäigi roosamanna filmi vaatamine järgmisele korrale, läksin hoopis klaasikese veini ja Eesti Naise`ga mullivanni mõnulema.

Täna läksid paljud meie hullumajast ära, kes edasi rändama, kes täitsa koju tagasi ja allesjäänud seltskond läks pea et kogu koosseisus kohalikku rodeod vaatama. Kuna mul õnnestus külmkapi koristamisega endale palavaik võita, otsustasin, et seekordse massipsühhoosiga kaasa ei lähe. Tarvilik oleks end hoopis ravida. Ja nüüd ma siin laman, vanniroosa, väsinud aga õnnelik. No õnnelikkuseks on mitmeidki põhjuseid: täna oli mu viimane tööpäev. Järgmised kolm nädalat ei tööle ja jah puhkusele, sest Uus-Meremaa ootab meid juba varsti-varsti oma täies hiilguses. Ega seal sibulate vahel olles hakkas ikka aju hallollus ära kaduma küll. Sellele vaatamata, et töö ei ole loodud inimesele ja et see alati nii vastik on, oli mul täna päris äge päev. Töökaslased tegid mulle ärasaatmispeo. Tuunikala korvikesed, rohkelt häid reisisoove ja kingituseks koti täis ülihäid kohalikke iirisekomme. Võttis ikka härdaks küll. Tavaliselt on põhilises huviorbiidil olnud ikka meie tubli Martin, aga seekord sain ka mina oma kiidusõnad.

Laupäev.

Täna on reisi ettevalmistuste päev: pesu pesemine, pakkimine, info kogumine, bussi-, rongi- ja lennukiaegade ülekontrollimine ja muude meeldivate ärevust tekitavate asjade orgunnimine.

Infoks veel niipalju, et tõenäoliselt ei tule meie reisijuttudesse järgmisel kolmel nädalal lisa, sest Uus-Meremaale me oma arvutit kaasa ei võta ja internetipunktides ka tihti viibima ei hakka. Niiet täna ja homme sab veel skypes suhelda. Ja muretsejatele veel infot, et Uus-Meremaal ei ole ühtegi mürgist ussi ega ämblikku. vot.

viimase aja foto ülevaade ka:

pühapäeva hommik

uue fotoka proov vol.1

mina

vaade Laidley`le

maja taga

konn

uue fotoka proov vol.3

rodeo, kus Martin eile käis

Palju õnne, Eesti.

2009-02-25T19:34:00.004+11:00

Eile oli siis Eesti Vabariigi aastapäev. Õnnitlused siitpoolt Teile kõigile. Meie hullumajas oli otse loomulikult ka selleteemaline üritus. Eelmisel nädalal said kapsad juba hapnema pandud, väike Viru Valge külmikusse muljutud ja vaim otse loomulikult valmis seatud. Kõik oli nii nagu peab, laualt ei puudunud maailma kõige koledamad täidetud munad, ilmatuma head singirullid, sprotid, Kalevikommid, keedukartul, isetehtud kotletid, kõige tumedam sai, mida siit leidsime ja mis põhilisem: Eesti lipp. Üritus oli väga mõnus ja kui aus olla ega ei mäletagi nii patriootlikku tunnetemerd kui eile meis oli. Kujutage ette: korralik kõne pika laua taga, mille valgel laudlinal on ainult eesti toit. Ümber kõige selle on istumas rahvaste Paabel ja kõik tähistamas Brisbane suuruse vabariigi sünnipäeva. Natuke tundsime end kui müügimehed, kes on korraldanud promoürituse. Aga hea üritus oli. Loomulikult nagu iga korraliku peaoga, kipub see olema tuju laenamine järgmisest päevast, täpselt nii oli ka seekord. Kaks tundi und ja rohev sibulameri oli jälle mööda liini minu poole liikumas oodates endale külge saada identifitseerivat silti: roheline sibul. Aga pidu oli seda väärt.

Vot sedasi. Ega meil siin väga midagi muud toimunud pole, töö ja natukese raha säästmine. See on kindel, et pooleteise nädala pärast Uus-Meremaale me rikkana ei lähe, sest tegime ühe suure investeeringu – meil on nüüd korralik fotokas Nikon D60. Aga raha osas me endid morjendada ei lase. Kuidagi saame ikka hakkama. Peaasi, et reisule.

Käti

Hullumajas muutusteta

2009-02-15T14:31:00.006+11:00

Hullumajas muutusteta. Kõik on ikka nii nagu alati, sama rahvas, samad naljad, sama ilm, sama rutiin jne. Eelmisel nädalal sai Laidleyst ikka väga siiber. Kaua sa siin Audru suuruses külakeses ikka vaimu värskena suudad hoida? Teistel tundub see lihtsamini minevat – nagu ikka, kõigil teistel on lihtne, ainult mina pean üksi rabama :D no nii hull asi ka pole, aga 9nädalat Laidleys ja viis kuud Austraalias on täpselt selline aeg, kus tahaks juba midagi uut. Suurt ja ilusat. Eile hakkasimegi veiniklaasi taga siis unistama Uus-Meremaast, oeh kuidas juba tahaks puhata ja mängida. Tõenäoliselt Eestist majandussurutisest/lamatisest vaadates tundub küll, et no mida te seal virisete. Aga ikkagi inimene olen ju, ikka on halb. Tegelikult halb pole, lausa väga hea, liiga hea, seepärast tahakski midagi veel paremat. Harjunud olen selle paradiisieluga. Mu meelest on see juba päris hullumeelne. Olen täheldanud, et meie kogukonnas e. hostelis Laidleys võib täheldada täiuslikke hullumaja sündroome: kuna siin on tõesti väga muretu ja suuremate sündmusteta elu, siis inimesed hakkavad:

variant A. Väikseid probleeme välja mõtlema ja seejärel neid ka uskuma

variant B. Otsima endale jaburaid tegevusi. Näiteks ujumislauaga tennist mängima või omaette tühja pilguga laulma täiesti arusaamatus keeles mingit rahvuslikku jorinat.

variant C. Otsima endale natuke rohkem asjalikke tegevusi – aga see nähtus on erakordselt harv.

variant D. Napsitama.

Ahjaa, tahaks sellest paari nädala tagusest vallandamisest natuke rääkida. Mind vabastati lillefarmist rohija ametikohalt, seejärel 2tunni pärast värvati taas ja siis 24tunni möödudes olin jälle prii. Minu ja tööandja vahel vestlust ei toimunud, kõik käis läbi hosteli perenaise, mis on erakordselt jabur. Seega polegi mul kõige õrnemat ideed ka, miks ma vallandatud sain. Pärast seda sündmustejada järgisin hullumaja sündroomide valikust varianti A. Võiks isegi öelda, et olin üsna kurb. Tubli ja korraliku eestlasena oleme siin pigem harjunud, et kõik kiidavad meie töötegemisi, aga jah, seekord läks teisiti. Tööta ma ei jäänud. Kuna Anette siiski uskus minu tublidusse, olin juba järgmisel päeval sibulafarmis rohelisi pealseid pakkimas. Kui aus olla, meeldib see töö mulle palju rohkem. Liini taga läheb aeg kiiremini, nad on minu kiirusest vaimustunud ja töötajaskond on päris värvika huumoriga. Ainuke miinus on, et käed haisevad kohutavalt sibula järgi ja nutta saab liini ääres sibulaid ühepikkuseks lõigates ikka parasjagu.

Üks eriliselt meeliülendav asi eelmises nädalas oli, et saime kolmanda paki Eestist. Vot see tuli ikka küll õigel ajal: jõulupiparkoogid, hunnik Kalevi komme, Vana Tallinn, millelt ühel vihmasel päeval punni maha kakkusime ja hea maitsta lasime, pool pudelist läks nagu kerisele, teise poole jätsime tallele. Saime veel ajalehti ja ajakirju, viis konservi sprotte, millest ka esimese karbi kohe paki avades sisse vitsutasime. Nii hea asi, et kohe.....ma ei tea. Igajuhul oleme ülimalt tänulikud selle 10kilo Eesti eest, mis meieni kuklapoolele õnnelikult kohale jõudis. Aitähh!

Ja siis sõbrapäevast ka. Sel aastal tähistasime seda. 14.veebruar oli põhjuseks, et Laidleyst korraks ära minna. Läksime Toowoombasse, 40km autosõitu ja Tartu suurune linnake oli meie ees oma kõikide võimalustega. Oli väga tore, kuigi see odav hostel, kus oma ainsa öö hullumajast eemal veetsime, osutus väikeseks lutikariigiks. Martin on üleni ära söödud. Ja see restoran, kus üritasime laristades meeldivat õhtusööki naudelda, sain mina Kiievi kotleti asemel paneeritud kanakoiva, mille sisse oli üritatud panna kiievi kotletile omane või. Aga hea asi oli, et mind lutikad ei puutunud ja Martin sai söögiks hunniku kaua igatsetud ribisid. Ja mina sain väga ilusa kingituse ka. Ilmaga meil vedas: oli meeldivalt sombune ja vihmane. Ja unistus külmatundest võttis reaalse kuju. Terve sõbrapäevale eelnenud nädalal oli meeletu kuumus, nii 50kraadi ringis. Ja kui laupäeval vihma sadas ja külm tuul tahtis jalgu alt viia, oli nii hää olla.

Nüüd oleme tagasi Laidleys ja tänu pisukesele puhkusele on vaim värskem uuesti sibulaid pakkima või viigimarju korjama.

Kätrin

Tervisi kaugelt hullukeste majast nimega Homestyle !

2009-02-01T16:06:00.005+11:00

Ühes eelnevas sissekandes palusime naljaga pooleks saata meile eestikeelset lugemisvara. Midagi Žižekilt. Räägitakse, et unistustega on see häda, et neil on kombeks täide minna. Või vähemalt osaliselt. Juhuse tahtel jõudis meieni raamat, mis kuulu järgi Eestis poelettidelt kaob nagu soe sai. “Musta pori näkku” Mihkel Raualt. See juhtus pea kaks nädalat tagasi. Raamatuga oli kaasas ka kaks eesti kutti – hevi- ja motomehed Indrek ja Marvin. Meri põlvini. No igatahes olime hämmingus, et selline kohtumine ülepea aset leidis. Võiks arvata, et kolkaküla Laidley on unine ja depressiivne väikelinn, kuid ei. Nojah, linn ise võib ju jama olla, aga „Kodustiilis“ hostel on koht, mis üllatab jätkuvalt. On draamat, naeru, pettumusi, unistusi, pidu ja mida kõik veel. Kokku teeb see ühe hullumajapuhveti küll.

#

26. jaanuar tähistasime Austraalia päeva väljasõiduga rohelusse. Wivenhoe tammi juures toimus simman. Rahvast vooris ojadena. Meile oli see üritus aga natuke pettumus, sest arvasime, et see on kõike muud kui pereüritus. Istusime seal siis ühe laua ümber ja kuivetusime. Peale paaritunnist igavlemist otsustasime, et ei oota ära kohalikku kantrimuusika kuulsust, vaid sõidame tagasi Laidley`sse, et istuda seal ümber laua, nagu alati ja lihtsalt veeretada juttu. Vähemalt oli üleriigiline vaba päev.

#

Üks tähistamine on siin veel olnud. Tuli vastu võtta Hiina uus aasta. Head uut! Tänu sellele saime järjekordselt osaks võimsast ja vürtsisest õhtusöömast, mida silmade pande tunde köögis valmistas. Kätrin on muuseas pulkadega söömises niivõrd kogenud käpp, et suudab juba vutimuna ilma pikema sahkerdamiseta taldrikust suuni toimetada.

#

Üks vahepala tuli meelde. Meie vana hea Nadježda viskas väikese vimka. Hakkasin ühel pärastlõunal töölt kodu poole naasma, kui järsku kostus kapoti alt kõrvulukustavat vilinat ja kui kapoti lahti tegin paiskus mulle näkku suitsupahvakas. Ütlesin juba mõttes Aamen. Et oli tore, Nadja! Kuid siiski. Appi tõttas veel kuuri all toimetanud ülemus Ross (kes meenutab muuseas oma habemega jõuluvana). Menetlemise käigus selgitasime välja, et tegu on konditsioneeri jublakaga, mis on lihtsalt ära kulunud ja nüüd käisid kaks metallplaati omavahel kokku, mis tekitas sädemeid, mis omakorda sütitas põlema mootoris oleva õli… Asi polnudki saatuslik. Ross teadis kedagi meistrimeest linnas nimega Gatton. Et kuidagi Nadja Gattonisse saada, olin sunnitud läbi lõikama ühe ülekandva mootori rihma. Sõitsin kuidagi Gattonisse, rooli keeramine oli nagu keeraks tammepakku, sest selgus, et koos rihmaga läks ka roolivõim. Naised on vahest kapriissed. Nüüd kõik korras ja auto liigub nagu õlitatult. Nii Nadja kui ka mina oleme õnnelikud.

#

Töötute armee
Nädala näotud teod
Koondamise lainel

Mul tuli haiku. Kõikide uudiste taustal, mida oleme postimees.ee ja minu ja Kätu ema käest kuulnud kargas mulle pähe selline haiku. Ja see pole veel kõik. Nagu oleme juba rääkinud, siis alati, kui me siin kusagil töötame, siis katsume olla ikka nii tublid kui võimalik. Paraku pole elu alati lill ja sõidab sulle kiviseinana vastu hetkel, mil sa kõige vähem seda oodata oskad. Olgu asjaolud millised tahes, kuid kui sa oled ikka tubli tööline ja järsku sulle ühel hetkel öeldakse, et sinu teeneid me enam ei vaja, sest meile tundub, et sa ei taha siin töötada, võtab see ikka oimetuks. Kätrin vallandati sellise ettekäändega lillefarmist eelmisel reedel. Lugu oli enam kui veider, sest kokkuvõttes ennistati ta siiski tööle umbes kahe tunni pärast. Detailidesse ei viitsi laskuda, kuid ütlen, et tegu oli teatud määral keelebarjääriga ühelt poolt ja lihtsalt siga panemisega teiselt poolt. Lõpp hea kõik hea.

#

Nädala ÜBER on sedakorda lugu filmist Mr. & Ms. Smith. Tango. Kätul on nüüd kinnisidee minna tango kursustele.

Kuulamiseks : http://au.youtube.com/watch?v=wlpHuYNuGW4&feature=related

Nädala UNTER
On idee, et niimoodi on elu seatud, et tööd PEAB tegema. Kuiv ja igav. Tahaks puhata ja mängida.

#

Kõige suurema uudise jätsin lõppu. Nimelt oleme haudunud välja plaani. Lendame 10. märtsil Uus-Meremaale. Kolmeks nädalaks. Generaalplaani, mida seal kohapeal teha väga polegi veel. Loodetavasti on seal ilus loodus. Aga nüüd on meil siht silme ees ja motivatsiooni tööl vastu pidada. Viis nädalat veel jäänud. Üüratu tundub see viis nädalat. Aga oi kurja, kui see mineku aeg kätte jõuab. Minekul on alati hea olla.

Parimat,
Hansa
Ja Kätu

raport 27.jaanuar

2009-01-28T12:10:00.001+11:00

Täna olen millegi kõhugripi sarnasega voodi külge naelutatud ja seega on mul hea võimalus viimasel ajal toimunut kajastada. See kõhugripp pole kindlasti mitte pohmell, kui see nüüd niimoodi paistis, ei olnud eile napsupäev. Hommikul tööle minnes tundsin, et kõht natuke muliseb, aga lootsin, et ehk läheb üle. Ei läinud, hoopis lisaks lahtisele kõhule ajas ka oksendama. Niisiis komandeerisingi end koju ja natuke veel oksendamist ja siis veel tihti vetsuvahet sõelumist. Aga nüüd on loodetavasti natsa parem. Enam oksele ei aja. Muidugi meie maja perenaine on veendunud, et ma olen rase. No kuulge, see on lihtsalt mingi kõhu jama, äkki sõin midagi kehva või on viirus? Muretsemiseks pole põhjust. Loodan, et homme olen taas töörindel lilli istutamas.

Jah, tööl on natuke vaheldust olnud, ma hakkasingi juba väga rohimist vihkama, õnneks vahetult enne mu umbrohu vastase agressiooni kulminatsiooni suunati mind eelmisel nädalal lilli istutama. See istub palju paremini. Päevas läheb läbi minu käte väikesest juuri kägistavast potist normaalmõõtu potti kasvama ligi tuhat taime. Statistikanurk: minutis 2,2 taime, tunnis 133 taime. Ega see nii palju tundugi, aga tegemist on aritmeetilise keskmisega, mille sisse on arvutatud ka lillepottide mustrisse asetamine vakstupinnasele ja hoolikas kastmine. Kastmise pealt ma aega kokku ei hoia, see mu lemmikosa tööst. Boss paistab ka muga vist rahul olevat, sest tema sooviks oli 80taime tunnis. Meie parim tööline, kes on selles firmas juba 20aastat lilli potitanud, istutab tunnis aga 160 taime. Vot see juba on midagi.

Hea küll, alati kui tööst räägin, kipun liiga detailidesse laskuma. Muust ka. Need robotinimesed meiekõrval toas: siin on ikka action`it toimunud. Kõigepealt murdis keegi Anette majja sisse, varastades töötelefoni ja sularaha 200dollari ringis. Tuli politsei ja võttis sõrmejäljed. Läks nädal mööda. Politsei tuli jälle ja nüüd juba koos kohaliku CSI`ga, hullult põnev oli. Paraku tulemus oli rohkem hirmus kui põnev. Neil oli alust siseneda narkarite tuppa ja ai sa vana, mida sealt leiti: hunnikus süstlaid, kokaiini, marihuaanat, tavalist rohelist, 5karpi haiglast varastatud ülikange rahusti ampulle, läpakaid ja veel palju kokku varastatud väärtuslikku kraami. Niisiis üks nendest vahistati kohe (pereema mees, 27), üks oli juba enne türmi pandud (perekonna sõber, umbes 30), ühe jaoks ei leitud sel hetkel veel piisavalt süüdistavat materjali (pereema, 34) ja üks pani jooksu (perepoeg, 19). Poeg Darren polnud mentide külastuse ajal kodus ja rohkem ta ennast näole pole andnud. Kuna tema tuba on meie kõrval, siis oleme vahel kuulnud, kuidas ta akna kaudu sisse ja välja käib. Nüüd on meil oma valvesüsteem: kui midagi kuuleme, peame kohe Anette`le helistama, ükskõik mis kell on. Kogu hostelil on hetkel 24tunnine CIB kaitse peal, jällegi, muretsemiseks pole enam põhjust. Pealegi, pereema kolis ka eile välja, sest Anette`l oli tema välja viskamiseks armas lihtne põhjus, nad ju ei maksnud renti. Läinud nad ongi. Nüüd vaja veel tubadel lukud vahetada ja loota, et politsei ka Darreni kinni napsab.

Hosteli perenaisest ka. Anette on 50 ja kolm aastat tagasi lahutas ta oma 27aastase abielu ja hakkas hostelit pidama. Eelmisel aastal ei viitsinud ta enam oma eksmeest taga nutta ja hakkas kohtingutel käima. Nüüd siis ongi ontlikust pereemast saanud meeste hullutaja. Eelmisel reedel olime taaskord kambaga lauaümber mööduvat nädalat tähistamas ja imekombel tuli ka Anette meiega istuma. Vaiksest istumisest sai peagi meeleolukas jõmisemine/laulmine/kiljumine. Põhjuseks oli Anette lauale toodud 6liitrit Bailey`se laadset liksi. (vahemärkusena: me Martiniga pidime järgmisel päeval kell 5 hommikul tööle minema, läksime ka). Anette hakkas mulle oma meestest rääkima, et üks neist talle ikka kangesti sümpaatne on. Kiirelt mõtlemata käskisin tal härjal sarvist haarata. Nii siis juhtuski, et aitasin tal konstruktiivseid sõnumeid telefonist härrale saata. Mingi aja möödudes Anette enam ei huvitanud, mida ma Michael`ile kirjutasin, ta tahtis ainult vastuseid saada. Need aga muutusid järjest siivutumaks. Siis otsustasin mina, et aeg on magama minna.... Nüüd on teisipäev ja neist on paarike saanud. Oh mind küll :D Tänu sellele õhtule olen Anette südame võitnud. Arvan, et mitte just palju backpackerid ei saa perenaise suures mullivannis lavendlilõhnase vahu sees head rahustavat spamuusikat kuulata. Ma sain. Eile küsis Anette mu käest, et mis kell ma tahaksin spasse minna. Arusaamata, mis ta mõtleb, vastasin igaks juhuks, et kell viis. Täpsel ajal tema uksele koputades, oli ta mulle mõnusa cafe latte teinud ja suunas mind küünaldega täidetud vannituppa. See oli tast tõesti armas. Kui nüüd meenutada, siis tõepoolet olin talle kunagi rääkinud, et armastan vannis käimist ja et nii igatsen seda. Nii ma siis veetsin poolteist tundi oma eilsest päevast Anette kodus vannis.

Kätrin

2009-01-26T15:11:00.002+11:00

Ikka on nii, et kui sa midagi väga tahad ja väga püüad, siis sa seda ka saad. Eelmine aasta samal ajal ma väga ei julgenud uskuda, et täna saan palmi all mõnusat kokteili juua. Nüüd ma teen seda. See on hea tunne. Jah, tegelikult oleme endiselt töörindel, aga see pole hetkel oluline. Ikkagi olen suures plaanis varbad helesinises meres ja 100% relaxed. Aeg on edasi unistada. Oi, kuidas see mulle meeldib. Tunnen end vabana. Ma saangi teha oma eluga, mida ma tahan. Kõik saavad, aga ma ja Martin saime õigel hetkel enne nõiaringi astumist minema. Ma päris täpselt ei saa aru millises rööpas praegu oma samme seame, aga hea on küll. Tahaks nii väga oma tunnet kellelegi edasi anda, et tegelikult väga paljusid asju ei PEA tegema, vaid lihtsalt võib ja elu on liiga lühike, et seda raisata ainult kohustuste peale. Olen noor, võibolla liiga, et tajuda päris maailma. Aga praegu ei tahakski suureks ja ratsionaalseks saada. Siin on mul väga palju aega mõelda, vahel tundub, et liiga palju, aga see on mind edasi viinud. Olen jõudnud paljudes asjades selgusele. Viis aastat tagasi käisin palverännakul ja siis oli paljuti sarnane tunne: aega mõelda ja rahu otsida, aga kuna olin liiga pusas oma ea tõttu, siis on nüüd ikka palju ......... ei tea seda sõna. Töötan koos ühe 70aastase mehe Terryga, kes on mind mu mõtete otsimises väga palju aidanud. Tegelikult ta lihtsalt tuleb alati õigel ajal mu juurde ja võibolla ei ütlegi midagi, aga kuna ta ise on enda mõtted õigel ajal õigesse soppi asetanud, siis oma elukogemuse ja Suure inimesena on ta mulle eeskujuks. Tal on kirg – lilled. Ja see on tohutult ilus, näha, kuidas üks inimene armastab ja naudib igat liigutust oma elus. Kui suureks saan, tahan saada selliseks nagu Terry. Leida oma kirg ja teha seda selle kirega. Vot!

Kätrin

Pead ikka alaspidi

2009-01-18T15:35:00.009+11:00

Eilsega sai meil Laidley`s kuu aega oldud. See aeg on läinud kiiresti ja ilmselt tänu sellele, et kui tuleme töölt koju, siis saab ennast kohe ümber lülitada muule teemale peale töö. Ja see aitab kõvasti. Hostelis toimub kogu aeg midagi ja igav siin enamasti pole. No vahest on ka, aga see on nii vist igal pool. Kuna majaperenaisel on külluslik filmivalik, siis katsume seda ka ära kasutada. Sest lugeda ju ometi ei viitsi :) Tegelikult võiks lugeda küll, aga eesti keeles. Saatke meile Žižekilt midagi :) Igatahes, teeme sedakorda rohkem nagu piltsissekande. Pilt räägib vast rohkem.

Eelmisel nädalal sai alguse minu (Hansa) tegutsemine farmis, mille tegevusalaks on sellised viljad nagu : virsikud, avokaadod, kiivid ja muud sellised. Mina ja saksa kutt Matthias rabame kahekesi teha kõike, mida parasjagu tarvis teha on. Casual farmhand on ametinimetus. Eesti keeles sulane.. Tööl pole viga ja plussiks on asja juures tööde vahelduvus. Ja ringi liikudes leiab kauneid vaateid ja kohti. Näiteks esimese pildi klõpsasin, kui tulime kiivifarmist kodu poole. Koht asus mägedes ja tagasi tulime mööda täielikku offroadi ja panime džiibi proovile. Alla me igatahes saime sealt.

Kiivifarmis anti meile töö- ja sõiduvahendiks üliväike Suzuki. Austraalias on väga populaarsed säärased kastiga masinad ja nende nimetus on ute (loe: juut). Aga see Suzuki oli ikka tõsiselt naljakas. Mäest ei taht kuidagi üles minna, sest mootori maht oli 1,3 l.

Üldse on selles farmis selline teema, et öeldakse, et näe seal on masin. Tegutse! Keegi ei küsi, kas sa üldse sellega midagi peale oskad hakata või ei. Siiamaani olen hakkama saanud.
Paar päeva sai töötatud virsikupuude õgvendamisega ehk uute kasvude likvideerimisega. Positiivne oli selle töö jaoks mõeldud vahend, millega neid kasve lõigata: automaatsed hekikäärid. Vesti küljes on akud ja ei jää muud üle, kui ainult nupule vajutada. Mugav.

Austraalia looduses viibides on alati üks aga.. Fauna on siin ikkagi pulbitsev. Nädala jooksul nägin sellist armsat loomakest. Äkki keegi oskab keegi välja pakkuda looma nimetuse ? Lisaks ämblikule nägin veel rohelist puumadu. Õnneks kaugelt. Ja sipelgad hammustavad väga vastikult. Kängurusid on nii palju, et sellega olen juba nõnda ära harjunud, et ei pane enam tähelegi.

Käti tegutseb edasi lillefarmis ja on tüütuseni tegelenud lillede rohimisega. Vahepeal lõbustab teda väike draakon, kes on iseloomult hea, kuigi näib hirmuäratav välja. Krõbistab muudkui ringi ja ise mõtleb, et keegi teda seal ei näe.. Ta on väga mugav loom - elab lilleistutamis masinas. Iga kord kui istutamiseks läheb, peab teda sealt enne otsima, et ta kogemata tükkideks ei läheks.

Lillefarmi hooned. Sinna jalutades on alati tunne, et OEH, jälle rohimine. Üle aasa tagasi kalpsates on ikka hää tunne, üks päev seljatatud.
Selliseid taimi läheb farmist Klientideni sadu ja sadu päevas. Kusjuures momendil ei ole üldse lilleostu hooaeg. Ostetakse sellepärast, et novembris ja detsembris sadas pajlu vihma ja inimesed said koguda lillekastmisvett. Nüüd on ootamatult saabunud buum. Nii oligi, et üks päev sain rohimisest eemale ja istutasin pottidesse 2000 taime. Töö oli kiire: minutis 5 taime. ehk siis natuke üle 10sekundi taime peale.

Peale kuumuse tuleb meil mõlemal igapäevaselt tööl kokku puutuda lõputu igavusega, mis tuleneb sellest, et sul on lihtsalt metsikult palju aega mõelda, mõelda, mõelda. Vahest soovin, et mõtlemist saaks kuidagi välja lülitada tööajaks. Strateegia, mis selle puhul natu aitab on igasugune aja jaotamine tsükliteks, mingi ülesande mõtlemine endale huvitavamaks jne. Inimene on keeruline loom. Mina (Käta) olen üritanud oma ajud tööl olemise ajaks lihtsalt varna riputada :D

No comments. või siis etüüd lillepottidega.

Üks pilt reedeõhtusest istumisest. Kätrin ja üks prantsuse tüdruk valge veini kallal. Siin hostelis ongi niimoodi, et pärast tööpäeva kogunetakse õues laua ümber, kirutakse tööd ja kasutatakse vahel ka päev otsa varnas rippunud ajusid põnevate vestluste tarbeks. Väike õlu-siider kuulub paraku ikka sinna juurde..

Sellel nädalavahetusel otsustasime, et läheks õige tuulutaks ennast Brisbane`is. Läksime kavatsusega, et tore oleks vahelduseks rongiga sõita. Kokkuvõttes sõitsime sinna kolm tundi, kuna käimas on suuremat sorti raudtee remont ja enamus teest läbisime bussiga. Ebaõnn.

Päev Brisbis kujunes üllatavalt sündmusterikkaks. Ma ei tea miks, aga meil mõlemal oli maailma tajumine kuidagi eriliselt õieli tol päeval ja panime tähele asju, mida tavaliselt ilmselt ei paneks. Karma värk. Igatahes sattusime otsa meeleavaldusele, kus inimesed olid Palestiina poolt ja Iisraeli vastu. Natuke hirmus oli ka. Ei tea ju neid murjameid kunagi, mis neil peakeses toimub ning mida keegi teha kavatseb. Protest paistis olevat sanktsioneeritud ja kulges ilusasti miilitsa silme all. Kõrvaltänavasse keerates peatus üks politsei ja lasi sireeni, aga see oli mõeldud ühele ratturile, kes sõitis ilma kiivrita. Me lihtsalt naersime. Olime sel päeval tõeliselt uljad.

Brisbane on tuntud tänavamuusikute rohkuse poolest. Kõndisime peatänaval ja saime seal nautida mõnusaid bossarütme ansamblilt Yamanja. Väike näide kah: www.myspace.com/yemanjamusic Alloleval pildil on näha tantsimas üht paarikest. Nende tantsu oli väga nauditav vaadata. Igatahes. Tegelikult oligi nii, et jäime muusikat kuulama ja järsku hakkasid need kaks tantsima. See on üks ilusamaid tantse, mida ma (Käta) elus näinud olen. Selles polnud mitte midagi ulmekeerulist, lihtsalt ilus ja hingest. Ma nutsin, sest see oli nii ......

Natuke lubasime endale head paremat kah. Vahest peab ennast poputama ka, et tööl ikka uut motivatsiooni leida. Tagasi Laidley`sse jõudes saime alles aru, et kui väga meil tegelikult oli vaja ära käia. Kokkuvõttes oli üks mõnu-mõnus päev.

Hansa ja Käta

Uuel aastal uue hooga

2009-01-10T17:29:00.003+11:00

Nüüd on siis uus aasta täie hooga pihta hakanud. Võib vist öelda, et oleme siin Laidleys juba täiesti lõimunud ja omadeks saanud ning õhtuti töölt koju tulles koguneme laua äärde, et puhuda juttu ja mõnusat äraolemist nautida. Meil muidugi tööpäev koju saabumisega ei lõppe, sest üle tuleb veel käia vetsud ja dušširuumid ning valmistada ette järgmise päeva lõunasöök. Selline see meie rutiinikene on. Asisemalt loksub töögraafik paika loodetavasti esmaspäevast, sest esimesed kaks nädalat olid rohkem juhuotsade päralt. Kogemuslikult oli see tegelikult huvitav, sest kahe nädala sisse mahtus: pähklifarmis oksade korjamine, maisi korjamine, kaitsetelkide mahavõtmine päevalilledelt, oliivipõõsaste rohimine liigsest heinast, sibulapealsete pakkimine. Kätrinil melonite korjamine, virsikupuude harvendamine ja rohimine lillefarmis. Vahemärkusena seda, et Käti pidi virsikufarmis sõitma suure džiibiga kuni põlluni ja tööpäeva lõppedes jällegi tagasi. Džiip oli ainus võimalus põllule pääsemiseks, sest tee sinnani oli kõike muud kui sirge ja kuiv (olin pehmelt öeldes kade). Kätil oli õnne ja sai eelmisest nädalast statsionaarsema töö peale ja lillefarm ongi edaspidigi kindel töökoht. Seal peab ta põhimõtteliselt vist rohima meetrikõrguseid lilletaimi – selliseid, mida Eestis kasvatatakse kodustes tingimustes ja tavaliselt suureks ei kasva.

Peab tõdema, et töö pole olnud siinkandis nii kontimurdev kui neetud tomatid Childersis, aga töö on töö ja kellele see töötamine ülepea meeldibki. Nagu mainitud, lubati minule alates esmaspäevast statsionaarset tööd selles virsikufarmis, kus Käti juba paar päeva töötas. Pidada olema väga soe ots. Majanduslikus mõttes olimegi juba kitsikuses, aga nüüd on sellega jälle hästi. Ma arvan, et meie leivanumber on lüüa normaalsusega, sest peame kinni lubadustest ja katsume olla muidu tublid. Sellega oleme ära teeninud Anetti usalduse, kes on siin Homestyle`is perenaiseks. Tegelikult me ei tee selle jaoks midagi erilist, aga ülejäänud tegelased lihtsalt ei tule selle peale, et kui pärast söömist kaks liigutust teha ja laud ära pühkida, siis on ju sul endal sinna pärast hea uuesti istuma minna.. aga äägull.

Lihtsalt mõned märkmed ka. Muidu tuleb liiga töökeskne sissekanne.

Uue aasta võtsime vastu nii, et hüppasime kogu rahvaga basseini, ise üleriided selgas. Ja ilutulestikku markeeris šampuse avamine. Üllatasin teisi vormelipjedestaalilt tuntud pritsimisega.. Sõnaga, nalja oli nabani. Sai tantsu, oli muusikat, laulu ja muidu jauramist nagu ikka.

Ma olen hakanud tähele panama, et igal elukohal, kus peatume on oma mõju meile. Näiteks siin olen mina hakanud huvituma kokakunsti võludest. Siin kuidagi viitsib. Ja huvitav on ka, sest maailmaköökide erinevate võimalustega võid tutvuda igal õhtul.

Olen hakanud vaikselt ja salaja pusima saksa keelt, sest igaõhtusest satsist, kes ümber laua istuvad on üks meile juba sõbraks saanud saksa kutt Maik. Kätrin teeb lähemalt tutvust mandariini keelega ja teda aitab selles Taiwani tüdruk Yu. Vastutasuks õpetame inimesi eesti keeles kümneni lugema.

Siinne loodus on huvitav, kuna meie orgu (Lockyer Valley) ümbritsevad mäed. Käisime ühe mäe otsas, kuhu sai autoga sõita ning sealt avaneb hingemattev vaade. Lubasime endile, et läheme sinna millalgi päikeseloojangut vaatama.

Üks kummaline asi, millest pole juttu olnud, on siinsed sõida läbi alkoholipoed. Sõidad põhimõtteliselt ühest otsast poodi; tädi annab sulle kuuspaki; ja sõidad edasi. Minu meelest ei klapi see nagu kuidagi, ei soodusta just kainet liiklemist. Ja pealekauba on Austraalias lubatud 0,5 promilli. Ohtlik ma ütlen.

Niisiis, jääme siia nüüd mõneks ajaks siis pidama. Loomulikult hoiame ikka silmad kõrvad lahti ja kui tuleb kusagilt uskumatu pakkumine, siis oleme valmis ka edasi liikuma. Näiteks Melbourne`i. Kui ei, siis rügame silmad punnis, kuni on koos piisav ühik raha ja lendame hoopis Uus-Meremaale.

Ja head juba alanud aastat kah !

Hansa

Rääkides pühadest

2008-12-30T16:56:00.004+11:00

Ma kohe ei saa mainimata jätta, et meil oli üks ütlemata põnev jõul. Kes oleks osanud arvata, et veedame selle nii kuumas ja nii mitte eestlastega ja nii tormiliselt? Jäime erinevalt paljudest teistest pühadeks hosteli ja olime Martiniga ainukesed eurooplased ja ühtlasi ka ainukesed valged sel peol. Aga pidu oli võimas, hapukapsas (mis tuli väga hästi välja. Eestisse tulles võin kõigile teile ka õpetada) kujunes ootamatult selle õhtu üheks hitiks. Õnneks tegime seda mörti suhteliselt palju, jätkus kõigile. Ja muide selgus, et nii Koreas kui ka Taiwanis on samasugune rahvustoit olemas. Jagasin siis kapsast rõõmuga. Aga ega me siis ainult kapsaga piirdunud, millegipärast kõik aasia inimesed tahtsid, et me nende toitu ka maitseksime. Nii kujuneski, et ühel hetkel oli meie ümber tohutu rahvamass igaüks oma vaagnatega meile midagi pakkumas. Õhtusöök muutus nuuminguks. Aga nii palju erinevaid uusi maitseid pole ma kunagi varem saanud. Tõenäoliselt selle suure söömise tõttu pidasid aasialased ka Martini Viru Valgele hästi vastu. Tõsi, näod olid kipras kui seda jõid ja Martin oli ka viimane elumärki näitav viina joonu. Aga ma arvasin varemalt, et silmad üldse alkoholi ei kannata. Eksisin. Neile lihtsalt piisab vähemast. Umbes keskööks oli siiski pidu läbi, jätkasime Martiniga kahekesi. Järgmisel hommikul tegi meile hosteli perenaine Anette piduliku hommiku/lõunasöögi, mis oli meeliülendavalt euroopaliku maitsega: kartulisalat, lavaširullid, erinevad singi- ja juustuvalikud. Väga kodune. Aga ainult meile, ülejäänud seltskond ei suutnud ära imestada, et kuidas me külma toitu sööme ja kui možarella juust suhu sattus tuli sarnane nägu ette, mis eelmisel õhtul viina võttes. Pärast tunnikest istumist kadusid kõik silmad oma tubadesse eelmist õhtut välja magama ja rohkem me neid sel päeval ei näinudki. Meie aga mõtlesime, et kui pühad, siis pühad ja avasime uue veini. Vot sellised jõulud olid.

Senised kogemused on näidanud, et silmad hoiavad alati kokku ja ega nad väga eurooplastega ei suhtle, teine kultuur ja tavaliselt ka keelebarjäär. Siin Laidley hostelis on lood aga pisut teised, võibolla sellepärast, et oleme ilmselges vähemuses ja otsime nendega ise kontakti. Igajuhul olen endiselt arvamusel, et kultuurid on meil ikka totaalselt erinevad. Stereotüüp eurooplasest aasialase silmis paistab olevat „ilus, aga ülbe“. Üritame siin nüüd maailma muuta. Kui nendega pisut lähemalt tutvust teha või siis lihtsalt natuke juttu rääkida, tuleb kohe nende suust lause, et oi, sa oled nii lahke. Kuigi ega ma midagi spetsiaalset lahkusavalduse näol teinud pole. Eelarvamus on lihtsalt nii juurdunud. Ilust on neil ka naljakas arusaam. Näiteks Martin on enamuste aasialannade seas meesiluideaal. Kes oleks seda osanud arvata, et sellest kõveraseljaga kulturnikust iludus saab? :D eks ma uhke ikka ka! Mis siin salata, ka mina paistan neile millegipärast täiuslikuna, sest mul on suured silmad (eriti võrreldes nende omadega), näost eemale ulatuv nina, valge nahk ja väiksed huuled. Vot need asjad loetleti mulle ette. Mul on vist ka eelarvamus aasialaste kohta: nad kõik on head ja lahked, kiired töötegijad, armastavad vürtsikat toitu, söövad ainult pulkadega ja on väga kõhnad. Siiamaani olen suutnud ümber lükata vaid ühe: kõik väga kõhnad ei ole. Selle lahkuse asja seletas mulle üks Taiwani tüdruk Juu ära ka. Nende kultuuris pole kombeks oma emotsioone välja näidata, eriti võõrastele. Seega nad ongi lihtsalt tavalised, püüdes kellelegi mitte ette jääda ja mitte halba teha. Vahel tekib siin Laidleys tunne nagu oleks hoopis aasias mitte austraalias. Päris äge on ühe reisiga teha tutvust mitme kultuuriruumiga. Juu`ga oleme päris palju oma maade tavadest rääkinud ja homme lubas ta mind õpetada õigesti pulkadega sööma, et ka näiteks riis supi seest kätte saada. Ootan huviga.

Homme on siis uus aasta tulemas, et siin kohe oma uusaasta lubadusi täitma hakkate.

Kätrin

jõulutervitused.

2008-12-24T16:45:00.003+11:00

Kallid sõbrad.

Häid Jõule!!

Hansa ja Käta

...

2008-12-23T23:14:00.003+11:00

„Jõuludeks katus peakohale!“ oli meie moto metsade vahel ringi rännates. Nüüd on peamine ülesanne täidetud. Võib rahulikult olema hakata. See katus siin Laidleys on ikka põnev küll. Minu varem varjusurmas olnud sotsiaalne pool saab siin aktiviseeruda, sest lõpuks on meil võimalus näha meie ealisi inimesi.

Aga kõigepealt jõuludest veel. Soove või tegudele suunavaid detaile/motosid oli tegelikult rohkemgi: päris kuusk, verivorst ja hapukapsad, päkapikud, lumi, sõbrad ja sugulased. Oleme peaaegu kõikidele nimetatud asjadele leidnud lahenduse.

Lahendus 1. Täna käisime üle pika aja tööl. See oli kõige ilusam töö, mida üks põllumees ette võib kujutada. Päevalille põllud ja meie seal vahel lilledele linnu kaitsevõrku peale tõmbamas. Nii ja lahendus! Nagu ikka – igavleval inimesel geniaalseid mõtteid ei teki. Nagu põllule saime, kohe hakkas genereerimine pihta. Tulemus. Meil on kodus nüüd kuusk, ehkki päriselt on tegemist vaasi täie päevalilledega, mis sai aga ristitud kuuseks.

Lahendus 2. Kolm päeva tagasi, hoolimata mitte töötamisest, tuli jällegi generaalplaan. Leidsime poest tavalise kapsa, mida pole tegelikult üldsegi mitte kerge leida, ja võtsime mõne porgandi ka ja koju hakkima. Nüüdseks on meil kolme päeva vanune natuke käärima läinud värske hapukapsas, mille siiski loodame jõuludeks hääks asjaks keeta. Käärinud on ta vist seetõttu, et siin on liiga soe Eestis kehtiva tegemisviisi järgi hapukapsast valmistada. Me oleks pidanud ta juba eile ära keetma, aga vaatab, mis teha annab. Loodan, et me toidumürgitust ei saa. Verivorstid asenduvad sel aastal grillvorstiga. Pohlamoos jääb paraku kujuteldavaks.

Lahendus 3. Päkapikkude kohapealt ei mõelnud meie mingit lahendust, sest nad lihtsalt hakkasid käima.

Lahendus 4. Lume, sõprade ja sugulaste plaani tekkimisele on panused homsel tööpäeval.

Käti

Arvutasin eile päevi, et palju me oleme ilma töötamata ringi tuuseldanud. Ja kokku sain viis nädalat. See on läinud kuidagi eriliselt kiiresti. Aga oleme näinud ja kogenud palju ka. Eelmisel nädalal, kui veel Gattonis elasime jõudsin käia ka ühe päeva tööl. Lõikamas jääkapsast. Muidu poleks olnud vigagi, aga pidin hommikul ärkama 2.55. Töö kestis kolmeni päeval. Võttis ikka võhmale küll. Töö nägi ise välja nii, et traktor sõidab vaikselt ja sina muudkui lõikad kapsast ja viskad suurde kasti. Ajaliselt umbes 2 sekundit kapsale. „Easy brou, easy“ : kõlas kaastööliste lohutus mulle. Ma olen ju teatavasti flegmaatilisusele kalduv, mis tähendab, et säärane rapsimine võtab ikka rihmaks. Aga töö tegi ju ahvist hobuse. Või kuidas see oligi. Gattoni karavanpark oli sõna otseses mõttes värvikas. Olime eurooplastena järjekordselt kõvemas vähemuses. Päris igav meil seal ei hakanudki. Kui kellelgi on ericssoni telefon, siis ta peaks teadma, mis asi on QuadraPop. Mäng, mis meenutab tetrist. Sain üle mitme aasta lõpuks ometi tabelisse esimese koha – punktidega 31320. Te oleksite pidanud Kätrini nägu nägema..:) Eks ta mulle lõpuks ikka ära teeb.

Praegu siis oleme, nagu juba mainitud, Laidley`s. Linn ise asub täielikus nullkohas. Olemuslikult. Brisbane`i on tegelikult umbes tunnijagu sõitu. Vahepõikena peab lihtsalt mainima, et kui sa küsid mõnelt kohalikult, et kui palju on kuhugi maad, siis saad vastuseks, et palju sinna sõiduks aega kulub. No ja see ei ütle meile tavaliselt mitte midagi. Aga Laidley. Väikelinn. Kirik, kõrts ja tõenäoliselt midagi veel. Konkreetselt. Eluasemega on sedasi, et saime siia tänu Jarmole ja Anettile. Aga tänu tollele hommikule, kui me oleks pidanud maksma 30 kohalikku, mida me kokkuvõttes siiski ei maksnud, tuleb meil nüüd ohtra intressiga karmavõlga tasuda. Peame tõestama, et me oleme tegelikult ikkagi ausad ja toredad ja head. Sest see majapidajanna on, kuidas nüüd öeldagi, vägagi otsene. Küll ta sulab... Temast ju ikkagi sõltub meie tööpõli. Aga me püüame ka kõvasti. Näiteks pakkus ta meile hosteli vetsude/duširuumide koristamise võimalust. Võtsime vastu J Tegelikult toimib see nii, et koristame igal õhtul ja nädala üürist läheb pool maha. Kahepeale 140 kohalikku jälle kokku hoitud. Meile sobib. Kohalik õhkkond siin tööhostelis on väga mõnus ja sõbralik, meil on oma tuba (mis üle pika aja ei kõigu, viidates karavanidele). Iternet. Taevakanalid ja hea heli televiisurist, piljard, bassein. Kõik nagu on olemas. Kaks päeva saime enne jõule isegi põllul käidud. Eile ja täna. Vedasime võrke päevalilledele. iizi. Võiks edaspidigi jopata. Kavatsus on siin veeta nüüd mõni aeg, et jälle saaks minna edasi. Nii ta siin käibki.

Homme on siis jõul. Kaevan oma seljakotist välja kogu senise reisi kaasa teinud Viru Valge ja panen lauale. Hapukapsad on ka. Muide Taiwani neiud maitsesid meie vastvalminud hõrgutist ja ütlesid, et ka neil on sama maitsega rahvustoit (!?). Mõned teadlased räägivad, et meil on mingi iidne side silmadega. Mine sa kurja tea. Äkki ongi. Saksa kutid tõstsid ka pöidla püsti, kui tundsid hapukapsa lõhna. Näis, mis homme saab. Segasummasuvila jõulud.

PS Kahju, et Tartu Rockiga sedavõrd kehvasti praegu on.

PPS Palju õnne kõigile detsembris sündinutele !

Hansa

Nädala ÜBER olekski vast see, et jõuludeks katuse pääkohale saime.

Nädala UNTER : robotinimesed meie kõrvaltoas.

Ehk siis tegelased, kes ei tee ööl ega päeval vahet. Tripivad, aga ei liigu. Öösel digimuutuvad toas istuvad triibumehed koridoris ringi liikuvateks robotinimesteks.

PPPS. me ei mõelnud välja plaani, kuidas sõpru ja sugulasi asendada siin Austraalias.

meil on nyyd uus aadress

2008-12-17T15:06:00.002+11:00

Homestyle Lodge Backpackers Hostel
10 Breuer St, Laidley
QLD 4341
Australia

Lugupidamisega K2ta ja Hansa

üritus stabiilseks jääda

2008-12-15T17:21:00.004+11:00

Üritus taas stabiilseks jääda on meil vägagi põnevalt kulgenud. Oleme jõudnud külla nimega Gatton, kus leidsime karavanpargi ja siin on iseenesest ka töötegemise võimalus. See vist meieni väga laieneda ei taha, kuna me eurooplased ja kogu ülejäänud sadakond inimest siin on aasia maadest pärit. Aga me ostsime põrsa kotis ehk siis maksime oma nädalaüüri ära, siis alles tutvusime tööasjandusega ja alles siis vaatasime üle meie karavani. Number on sel 74. algul läks jupp aega üleotsimiseks. Lõpuks leidsimegi üles kõige väiksema kuudi, millele suurelt peale kirjutatud number 74 ja võti ka keeras. Olimegi ta üles leidnud. Sisemus vastas juba tekkida jõudnud eelaimdusele: väike natuke räpakas koht. Aga tegelikult ei lasknud me endid selllest häirida. Eirasime kohe esimest reeglit ja panime viiruki põlema. Juba läks paremaks. Oma asjad sisse tuues ja siidrit avades oli tunne juba päris ok.

Oma esimest ööd sellel põneval vedruvoodil me siiski ei veetnud, sest asjad kulgesid nii, et läksime kõrvalkülla Eestlastega kokku saama. Jarmo ja Anett olid ette valmistanud veinid-viinad.......ja tagasi me ei jõudnud. Hommikul oli väga huvitav silt meie Nadježda esiklaasil (Illustreeriv pilt allpool). Me ju polnud maksnud midagi selle eest, et nende hostelis olla. Lõpuks suutsime kanepipohmellis oleva asendustöölise ära rääkida, vabandasime ette-taha ja 30dollarit jäi siiski meie rahakotti. Ja nüüd võib juhtuda, et just selles hostelis on meil võimalik tööd saada. Eks paistab.

Meie tohutult “kasulike” asjade nimekiri on täienenud. Nüüd on lisaks vispli, matkatoolide ja külmakastile meil olemas ka külmapuhur. Soetasime selle udupeene vidina endile seetõttu, et kuumataluvus on jõudnud ainult 32kraadini, edasi on juba liiga palav. Nüüd saab end puhuri ees tuulutada :D Seda ma muidugi ette veel ei kujuta, kuidas me selle suure mehhanismiga edasi reisima hakkame, aga praegu on küll hää.

Jõulumeeleolust ka. See puudub. Kuigi päkapikud meil käivad, mul harva, kuid siiski. Eile sai Martin päkapikult plastiliini, mille üle mul paistis rohkem hea meel olevat, kuidagi ei jõudnud ära oodata, millal me ükskord voolima hakkame. Lõpuks voolisime hunniku põnevaid vidinaid. Põnev oli :D

Kätrin

urbanistid

2008-12-11T21:01:00.005+11:00

Suure linna elu.

Oleme peaaegu, et nädala nüüd Brisbanes veetnud ja hakkab juba „šokk“ üle minema. Kui sa ikka mitu kuud ainult maal oled ja siis karmauhti linna satud, on ikka imelik küll: majad ja autod ja lakkamatu sumin. Päris hea vaheldus.

Eilne päev oli mu tippmark. Käisin kohalikes teatrites uitamas, et äkki tahavad nad mind tööle. Panin end kenasti viisakalt riidesse, võtsin mapitäie elulookirjeldusi kaasa ja linna peale. Oma olematut orienteerumise oskust silmas pidades, leidsin esimese teatrimaja päris kippelt üles. Queensland Opera. Uhke nimi. Sain kohe jutule teatri direktoriga, kes oli selline soliidses eas härra ja niipalju karmi olekuga, et mu inglise keel läks kohe automaatselt krampi ja peopesad hakkasid ärevusest meeletult higistama. Õnneks suunas ta mind lavastusalassse, kus veetsin järgmised 1,5h vesteldes kohaliku guruga Eesti ja Austraalia teatri erinevustest ja sarnasustest. Kramp läks mööda ja tohutult põnev oli (peopesad ikkagi higistasid). Tulemus: siinmail kestab teatri hooaeg märtsist novembrini ehk siis täpselt vastupidiselt Eestile nagu kõik asjad siin. Ja töökohta neil mulle ajastuse tõttu pakkuda polnud, küll aga soovitasid nad mul minna Sydney ooperimajja, et seal hooajalisust pole ja korraga töötab nagunii 180 lavastuskorraldajat ja töökäsi on alati puudu. Ma ei suutnud kuidagi uskuda, 180????? Eestis on terve riigi peale kokku 14 lavastusala inimest, siin ühes teatris 180. Igajuhul pidi ka terves Austraalias kvalifikatsiooniga minu eriala inimestest puudu olema. Nüüd on mul plaan oodata hooaja algust ja siis uuesti katsetama, kaotada pole ju midagi.
Aga ega sellega mu päev ei lõppenud. Teatritele järgnes tsikituur, käisin šoppamas. Kulutasin hulga raskelt teenitud raha, sain selle eest palju ilusat nänni ja beibismi rahuldatud. Kirsiks tordi peal oli veel õhtune kinoskäik. Bond. Vot selline päev oli.
Kätrin

Tõepoolest. Suur linn on ikka suur linn. Saabumine Brisbane`i oli sutsu keeruline, sest sellise liiklustihedusega ei olnud enam ammu kokku puutunud. Siin linnas elab ca. 2 milj. inimest ja liiklussüsteem on rajatud ühesuunalisusele. Ehk siis Käti rolli kaardilugejana ei saa siin alahinnata. Jõudsime siiski õnnelikult hostelisse. Seegi kord läks meil hosteliga hästi. Privaatne tuba konditsioneeriga ja vaade linna ärikeskusele, kust vastu vaatavad pilvelõhkujad. Suhtlust teiste inimestega see koht muidugi ei soosi, aga see meid ei morjenda. Peamine on Brisbane`is oldud aja jooksul see, et saime pisut kultuuri nautida. Käisime kaks korda kinos. Olime plaani võtnud, et tuleb kindlasti ära kaeda film nimega Austraalia. Ilus film, aga minu meelest liiga pisarakakkuja. Sinna pidi tingimata midagi robustsemat otsa vaatama. Uus Bondi film on selles mõttes hea vastand. Jõudsin ära käia ka kunstinäitusel. Väljapaneku üldnimetus oli „Optimism“. Täitsa tasuta. Muidu ei oska väga moodsast kujutavast kunstist suurt lugu pidada, aga paar head taiest oli siiski.

Brisbane`iga on see lugu, et tegelikult ei asu ta ookeani kaldal. Inimesed Austraalias on harjunud, et miski rand peab ju olema. Nii ongi võetud kätte ja rajatud tehisrannake linna südamesse. Täitsa ranna moodi, ainult et kloori lõhnaline. Linnast voolab läbi ka jõgi, kuid see tundub olevat liiga must ujumiseks.

Ei ole veel pajatanud sellest, et enne suurde linna jõudmist külastasime Australia Zoo`d. Väga mõnus elamus. Seal nägime ära loomad, mida soovisime Austraalias kindlasti ära näha. Eriti wombatid. Australia Zoo`s on võimalik toita kängurusid otse peost. See on suurepärane elamus, sest nad on seal inimestega väga harjunud.

Meie lemmikute tiitli pälvisid aga otterid, keda muidu Austraalias ei leidu, vaid nad elutsevad kusagil aasias. Nad on midagi meie tuhkru sarnast, väga aktiivsed ja lõbusad. Opossumi-Vana nägime hoopis Brisbane`is, kui käisime külas Krissul. Opossumid ilmuvad õhtuti välja ja turnivad mööda maju. Kui kusagil on lahti aken, siis piiluvad sisse ja otsivad süüa.

Nii. Üritame alustada uue rubriigiga, kus toome reljeefselt välja nädala leiud/juhtumised/asjad, mis meile veidrad tunduvad.

Nädala ÜBER:
Takso broneerimine kopikatega.
Nimelt leidsime tänaval jalutades ühe posti küljest metalse kasti, kuhu paned sisse ühiku kopikaid ja saad kviitungi, et oled endale takso broneerinud. Kuidas täpselt see asjandus toimib - ei tea. Tore, et selles riigis saad kõike ja kõiki „bookida“ ehk broneerida.

Nädala UNTER:
Dokumentideta võõras linnas ehk Dokumendimees Jazzklubi ees.
Kavandasime mõnusat jazzuõhtut vastavas asutuses. Olime juba paar tundi linnas ringi tuianud ja saabus paras aeg jazzuks. Jazzklubi ukse peal oli vastas turske vana, keda oli kohustatud eranditult kõigi käest küsima pildiga dokumenti. ?! Meil polnd kaasas. Jazzuõhtu jäigi olemata.

Edasine plaan on hakata jälle liikuma. Kuhugisuunas. Ja juba homme hommikul. Mõte on sõita linnast välja ja teha natuke maatööd. Põllumees põline rikas ju. Täiendame büdžetti ja vaatame, mis ja kuidas ja kus jõulud pidada. Anname jällegi teada kuis võimalik.
Olge mõnusad.
Hansa

2008-12-03T20:15:00.003+11:00

Protokollime oma liikumisi ja tegemisi arvutisse kuidas juhtub. Seega võib narratiiv olla konarlik ja ebaühtlane J

29. november

Hei kaimud. Võtame kokku siis selle, mis peale meie Childersist lahkumise ka juhtunud on. Pean kohe mainima, et see linn on ses mõttes neetud koht, et me kohe kuidagi ei saanud sealt minema mindud. Mõte oli siis hakata liikuma lõuna suunal ja alustada oma Sunshine Coasti seiklusi Rainbow Beachist.

Aga algusest. Järjekordselt läks teisiti, kui plaan ette nägi. Ootasime Childersisse pakki Eestist ja meie arvustuste kohaselt pidanuks viimane jõudma meieni 21 november, mis oli ka meie tagumine päev, mille eest olime maksnud karavanpargis. Kuna tähtsam paki sisust oli selle emotsionaalne väärtus, siis otsustasime, et ootame paki ära ja tegime sujuvalt uue plaani. Et oleme paar päeva kusagil Childersi läheduses. Niisiis, kihutasimegi esimese hurraaga sisemaa poole. Ei osanud nagu midagi oodatagi. Meie teele jäid väiksemad ja suuremad linnad, mis vahetevahel on väga omapäraste nimedega. Näiteks Ban Ban Springs, Gayndah, Gin Gin jne. Mõnes sellises väikelinnas tekib tunne, et aeg oleks justkui 30 aastat tagasi keeratud. Kuidagi vana on kõik – alates majadest lõpetades poodide vaateakende ja kohvikute sisustusega. Huvitav oli vaadata igatahes. Kuna magame autos, siis peame igaks õhtuks leidma koha, kus rahulikult parkida võib ning kus on soovitavalt ka elektriline barbeque võimalus. Õnneks on neid paljudes kohtades, aga kahjuks ei või igal pool jälle ööbida. Siiamaani on läinud nende kohtadega enam vähem õnneks. Ühes ööbimise kohas tohtis isegi lõket teha, mis oli meie jaoks uudis. Teine lugu on vetsudega. Kätrinil on nendega oma teema. Vetsud on öösiti valgustusega ja sinna kogunevad kõiksugused putukad. Toiduahel sellega ei piirdu ja loomulikult on platsis ka konnad. Kellele omakorda meeldib ronida millegipärast otse vetsupoti põhja. Nii et nalja nabani.

Hansa

3.detsember

Nonii. Oi, kui palju me puhata oleme saanud. Minu meelest peaksite te kõik kadestama, ma vähemalt teeks seda kui ma siin poleks. No tõesti on kihvt olnud. Katsun mõned tegemised ka üles loetleda:

käisime mingeid kraatreid vaatamas, mis oluliselt jamamad kui meie enda Kaali;

nüüdseks on üle vaadatud peaaegu kõik Sunshine Coasti rannad. Oleme pruunid. Päris raske on kirja panna meeldiva puhkuse kirjeldust, sest kui loetlen nüüd üles randade nimed kus peesitasime, et tundu ju väga põnev. Samal ajal oli ülilahe leida üles need palmid ja just selle liivaranna, mida olime Childersis rannikut tutvustava brošüüri pealt korduvalt ja korduvalt vaadanud. Aga me pole olnud koguaeg ka ainult rannas.

Nimelt väikses linnas nimega Maryborough käisime teatrihoonet vaatamas ja seal juhtus olema üks kena meesterahvas, kes meid ka tagaruumidesse lasi. See oli üks mu unistustest, et Austraalias olles tahan näha siinse teatri kulisside taha. Nähtud. Tegemist oli Ugala teatri laadse majaga, aga süsteemilt oli nagu Sadamateater ilma püsitrupita. Meiesugustele tundub see kuidagi raiskamisena, nii võimas maja ja ainult ringreisi etendused – siin paistab see olevat täiesti tavaline. Ikkagi heaolu ühiskond.

Ja siis veel. Ükspäev käisime delfiine toitmas. Need kolm tüüpi on ikka kavalad küll, ise nimetavad end metsikuteks, aga iga päev tulevad ühte paadisadamasse ja lunivad süüa. Nüüdseks on see inimeste poolt ka reguleeritud, et vaesekesi lõhki ei toidetaks. Meie Matuga saime ka siis kumbki kaks kala ja saime need kenasti delfudele sisse söödetud. Hea meel oli.

Vahepeal oli kaks päeva, kus sai meil kuumusest villand ja põgenesime selle eest konditsioneeriga hosteli. Tegelesime puhkamisest puhkamisega. Jällegi, väga mõnus oli. Hoovi peal väike bassein, hommikuti tasuta hommikusöök, vaadata vahelduseks kihavaid inimesi meie ümber. Olime vahepeal juba nii eraklikuks muutunud, et ........inimesi oli hää näha.

Üks päev käisime mäe otsas ka. Vist oli selle künka nimi Timbeerwah, päris kõrge oli, tunne oli selline, et sealt tipust nägime nüüd küll terve Austraalia ära. Alla tulles saime aru, et tegelt vist on veel vaadata küll.

Läksimegi edasi kaema. Kayak. Lainetav jõgi, mis meenutas oma lainetega küll rohkem ookeani. Meie, kaks ullikest, ja me tõesti purjetasime oma kayaki seljas täitsa edukalt. Jällegi ei saa mainimata jätta, et hullult mega oli.

Ja lõpuks minu tänase päeva tippmark – käisin sukeldumas. Haidega. Päris haidega. Olen elus, terve ja väga õnnelik.

Kätrin

Oleme oma reisu jooksul saavutanud oskuse ööbida võimatutes ja veel võimatumates kohtades. Enamasti peab nende kohtade eest tänama üleilmset Lions klubi, kes on justkui meie tarvis valmistanud kõiksugused varjualused, barbeque pliidid, suured parklad jne. Peab aga nentima, et normaalseks äraolemiseks on tarvis üsnagi paljut. Voolav vesi, soovitavalt mage, natuke valgust – muidu ei näe ju oma varbaidki, söögitegemise võimalust. Ja ka palju asju. Justnimelt asju on meil kogunenud juba oma jagu.

Tuleb ette, et on tarvis asju, mida tegelikult niipalju vaja ehk polegi. Nimelt on mul nüüd säärane riistapuu, mida siinmail nimetatakse bodyboardiks. Sellega saab sõita mööda lainet kõhuli asendis.. Ta on muidugi tavaline (peno) ja odav. Kätile teeb kõvasti nalja, kui ma turvatud alas lastega võidu laineid murran. Hoopis eemal on lahedamad kutid, kes metsikutes lainetes suurte surfilaudadega äsavad. Siht on silme ees igatahes.

Veel. Peab JÄLLE tõdema, et maailm on väike. Juhtus selline lugu, et trehvasime eestlasi, kes tulid teise invasiooni lainena Childersisse. Ja tuli välja, et miskit pidi me teame neid. Täiesti uskumatu värk. Maailm on väike.

Täna sattus hea ööbimise koht olema. Muidu ikka padrikus, aga siinsamas kõrval on miski resto, kus manustame hääd veini ja saime netti. Väike konks oli ka miks. Sest Käti tuli siia üksinda, küsima, et kas tohib arvuti laadima panna. Sai hoopis lisaks veel interneti võimaluse ja krdi hea veini poolmuidu, pluss jõululugude top 100 diskokastmes (raadiost). Mina lõikan lihtsa kasu. Hea pruta mul ikka.

Hansa

Reisule

2008-11-23T18:36:00.003+11:00

Kuuldavasti on Eestis vahepeal maha sadanud lumi. Üritasime Kätiga ette kujutada, et mis tunne see on. Ilmselt väga hea, sest pärast pikka pimedust teeb lume tulek jälle uut rõõmu. Katsuge siis ikka suusk alla saada! Meil küll lund ilmselt niipea ei tule, kuid vihma sadas küll ja paugutas nagu vanakuri ise oleks välja lastud. Kohalikud, st meie küla kaaselanikud, räägivad, et hullem on veel ees. Ei tea.

Viimane nädal on meil siin möödunud põhimõtteliselt laiseldes ja puhates ning kappi kogunenud söögi likvideerimises, sest autosse lihtsalt ei mahu kõik ära. Nimelt jätame homme hüvasti Childersiga, kus oleme olnud juba 50 päeva, ja keerame ninad lõuna suunas ilma kindla reisikavata. Veidike tegelikult on ka, sest sooviks on uurida Päikesepaiste rannikut ehk Sunshine Coast`i, mis on tohutu turistipesa, aga vahelduseks maaelule on ilmselt hea erinevaid inimesi kohata ja melu nautida. Modifitseerisime ka oma volvot reisitarvis. Meil on nüüd Volvos Krissu vanast voodilinast tehtud kardinad, mis on väga retro, aga loodetavasti ka praktiline ja laseb ehk hommikul kauem magada, sest päike hakkab kõrvetama väga varakult. Igatahes katsume oma edasist trippi võtta nii vabalt kui vähegi oskame. Minul on soov vaadata kusagil mõnda spordisündmust kohapeal..

Eile oli muuseas maailmakarika (?) finaal rugbys ja see toimus Brisbane`is. Finaalis olid siis Austraalia ja Uus-Meremaa. Vaatasime ülekannet teleri vahendusel. Austraalia sai üle tüki aja pähe. Kahju oli vaadata, kuidas kiwid (nii kutsutakse uusmeremaalasi) laulsid “We are the champions`i” pooltühjale areenile, sest austraallased olid enamuses juba enne lõppu lahkunud. Sport ja selle jälgimine on Austraalias populaarne, aga meie harjumustele tavatu. Näiteks kõige populaarsemad alad on siin rugby (pallimäng, mis oma loomult jääb kusagile jalgpalli ja maadluse vahepeale), footy ehk aussie rules (mingi edasi- või tagasiarendus rugbyst, aga austraallaste leiutatud reeglite järgi) ning hobuste võiduajamine ja kriket. Ning veel mingi arusaamatu mäng, mis ajendatud korvpallist, aga kus ei põrgatata ja korvil puudub laud ?!

Igatahes, mõtlesime isegi ühel õhtul, et võiks minna jooksma, sportimise eesmärgil. Mõtteks see jäänudki. Parem vaatame, mida näidatakse teles. See tekitab justkui sõltuvust. Ja nii ongi meist saanud sellise saate fännid, nagu Austraalia otsib superstaari.. Täna on selle saate grande finale, ootame juba pinevalt. Otse eeter ja ikkagi Sydney ooperimajast J

Olge rõõmsad,

Hansa

Tibinurgake.

Alustan uue rubriigiga, sest naispooled on põhjendamatult oma jaost ilma jäänud. Kõige pealt ülekutse: kõik naised – Austraaliasse. Miks? Sest siin ei pea jumestuskreemi kasutama. Silmaalused muutuvad päikest saades sinisest normaalset värvi ja mõni üksik punn ei paista nagunii su pruuni jume alt välja. Tegelikult ei saagi siin jumestuskreemi kasutada, sest Eestist kaasa võetud osutub liiga heledaks ja nagunii higistad selle esimese 10minuti jooksul maha.

Teiseks: siin muutuvad küüned tugevaks. Hoolimata sellest, et olin kuuaega põllul ja mustust pidin ära hõõruma rohke sidruni ja pimpskiviga, on mu küüned tugevamad kui kunagi varem – vist piisav kogus D-vitamiini. Isegi nädala jagu pidevat kummikinda kandmist ei teinud mu küüntele midagi. Ainuke jama on, et nad kasvavad jube kiiresti, kogu aeg on küünelakk varvastelt väljakasvanud. Oma teatavat beibismi pole ma suutnud siin minetada, olin põllul, kaelani mudas, kuid varbad ikkagi punase lakiga kaetud J Beib jääb beibeks.

Kolmandaks: rannas, linnatänaval, pubis, poes jne võid end alati väga ilusana tunda, isegi siis kui juuksed kammimata, koledad riided seljas. Ikkagi ei suuda Eesti naine kanda nii koledaid riideid kui seda suudavad Austraalia naised. Ja 90% on sinust ikka väga palju paksemad. Kui ma endale kleiti otsisin, siis oli täitsa tegu nii väikest numbrit leida, sest kõik suurused hakkavad 16-st,mis on vist võrdne umbes 44-46. Eestis ei ole mina oma suurusega väikeste riiete osakonnas, ikka kipun sinna keskmiste sekka. Siin olen väike naine. Jabur.

Neljandaks: jätke oma aeroobika ja jõusaal, tulge põllule. Väga hea füüsiline trenn. Kilod küll pole kadunud (ma arvan), kuid rasvkude asendub natukeselgi määral lihaskoega.

Viiendaks: vaatamata sellele, et kohalikud kannavad imelikke koledaid riideid, on poodidest võimalik leida rohkelt ilusaid kleite ja kingi ja seda kõike väga väikse raha eest.

Nüüd natuke tibindusest eemale ja gurmaanluse poole. Tegime Matuga eile endale õhtusöögiks lammast, brandy kastmes ja puha. Tahtsin selle lihtsalt ära mainida ja kõik. Oli hea.

Igaljuhul oleme nüüdseks oma kodinad juba Nadježdasse pakkinud ja homme hakkab reis. Äge. Seega ma ei tea millal uuesti elektri ja interneti manu saab. Kohtumisteni.

Kätrin

mis uudist

2008-11-17T19:07:00.003+11:00

15. November
Et oleks oma reisijuttudega järje peal, üritan midagi kirja saada. Kätrin hakkab Krissu juustele uut tooni andma ja mina ootan tööpäeva algust, et tomatite juurde naasta. Me ei olegi vist suurt maininud, et senini oleme Stockyard tourist parkis elanud kolmekesi. See oli ühtlasi ka eestlaste invasioon siinmail, sest Soraya sõnul, kes on siin perenaiseks, oleme me esimesed eestlased, kes siin viibinud. Krissu andis Sorayale kahekümne viie kroonise rahatähe, mis sai vastuvõtu ruumi seinale kinnitatud. Niiet oleme olnud kusagil esimese eestlasena. Päris vahva tunne. Krissu jätkab homsest oma isikliku seiklusega ja põrutab Brisbane`i. Meie oleme paika pannud, et viimane tööpäev saab olema 28.nov. On olnud kõvasti vett, nüüd tahaks vilet ka juba lüüa J Tööl leidub rohkelt värvikaid tegelasi ja kultuuride erinevus annab vahel tunda. Keeruline on midagi konkreetset kirja panna, aga sarjast eestlane, prantslane, sakslane tomatitsehhis – siit saaks nii mõnegi anekdoodi.

Leidsime Kätiga, et tööle saab sõita ka teist teedpidi, kui tavaliselt läbi Childersi. Külavaheteed on tehtud nii, et keskel on ühe autolaiune riba asfalti ja siis kummaski servas on kaks meetrit kruusa. Kui keegi peaks juhtuma vastu tulema, siis on möödudes pool autot kruusa, pool asfaldi peal. Ühesõnaga, avastasime, et meie lähiümbrus on kõvasti ilusam, kui olime arvanud. Tegime mõnest kohast ka päevapilte. Vahel on meil kahju, et meil hea optikaga fotoaparaati pole, sest kui vaade on võimas, siis ülesvõtte peal oleks nagu pool puudu.

17. November
Käisime eile Bundabergis. Krissu läks kenasti Brisbane`i rongile ning meil jäi üle vaid mõelda, mida selle päevaga peale hakata. Tegemist oli meie välja teenitud/nurutud vaba päevaga. Mina arvan, et vaba päev õnnestus meil saada tänu Käti heale kiirusele, millega ta tööl silma paistis..

Tagasi vaba päeva juurde tulles, siis peab mainima, et enese teadmata tegime natuke pätti. Nimelt kuna olime eelmisel ööl vähe maganud (ei pidutsenud, vaid olime kaua tööl), siis unustasime hajameelselt poes maksta kahe lahtikäiva välitooli eest.. Toolid olid meil kenasti kotiga õla peal. Käes olid padjad, mille eest ka ilusasti tasusime. Rääkisime nagu ikka veel müüjannaga, et kuidas läheb ja nii, et me pisut väsinud ja puha. Ja kui pärast avastasime, et toolide eest me ju ei maksnudki, oli juba liiga hilja. No igatahes olid need toolid mul juba kauaaegne kinnisidee. Õllepurgi hoidjaga ja puha. Vot. Nautisime veel ülejäänud päeva Elliot Beachil, vee temperatuur oli 27 kraadi ja varjus oli täitsa mõnus olla lauslebos. Õhtul elasime üle veel elu suurima äikesemängu, mida elus näinud olime. Torm, mis Brisbane`ile kõvasti liiga tegi õnneks meieni päriselt ei jõudnud.

Aga. Nagu juba on siin Austraalias tavaks saanud võib elu ikka jube kiiresti muutuda. Nii juhtus ka täna, et olime juba vaimselt valmistumas õhtal tööle minema, kui mingil hetkel tuli kurbade kutsikasilmadega Soraya ja teatas, et tööga shedis on nüüd jock, sest tomatid on laost nii kiirelt otsa saanud, et öist vahetust pole enam mõtet pidada. no tere talv. Usume me jehh. Lihtsalt hind langes järsku – on meie diagnoos. Igatahes täna me ei teagi, mis edasi saab. Ootame ja kui muud ei juhtu, hakkame puhkama. Sedasi siis.

Alljärgnev on aga kõigile neile, kel kuri kavatsus nurjata Britney Spearsi edasine püüd olla tavaline ja korralik popstaar, kes ustavalt meile ilusaid ja tüüneid meloodiaid pakub. LEAVE BRITNEY ALONE !!!

Hansa

töörindel on muutused

2008-11-13T14:39:00.002+11:00

Nüüd on siis töörindel muudatused toimunud. Meist Hansaga on saanud liinitöölised. Ajab ikka muigele küll, tegelikult lausa naerma. Tomatitest eemale pole me saanud, isegi firma, kus töötame, on sama. Jookseb juba teine kuu, kus iga päev näeme tonnide viisi tomateid. Uus asi on nüüd see, et taimi enam ei näe, on jäänud ainult 12 eriliiki erivärvusega vilju (ohkan). Mis peamine, oleme pääsenud põllult – juhhuuuu, ei kõrbemisele 40kraadises kuumuses ja hommikuti saab nüüd magada, sest uus ja värske töö on öövahetus neljast kaheteistkümneni või kuuest kahe-kolmeni ja ähvardavalt ka hakkab olema vist hommikul kuueni (ohkan jälle). Kuigi peab tõdema, et päris harjumatu on esialgu nendel kellaaegadel üleval olla, sest varasemalt tõusime 4.45 ja magama läksime üheksa paiku õhtul. Aga inimene harjub ju vist kõigega. Tööst endast ka. Tegemist on suure plekist hoonega, kus liinid ei seisku kunagi kui siis ainult katki minnes, mida praeguste kogemuste põhjal võib öelda, et juhtub päris sageli. Minu tööülesanne on olla esimese kvaliteedi kontrollpunktis, kus vaatan üle ja panen 10kilo kaupa kastidesse juba eelnevalt sorteeritud tomatid. Sealt edasi lähvad kastid Martini juurde, kes siis paneb neile kaaned peale ja tõstab euroalusele virna. Üks päev olin ka sorteerimises, kus pärast 5minutit läks süda nii pahaks, et olin mõnda aega sunnitud vetsus olema. Tomatid keerlesid rullikutel ja ükskõik kuhu vaadates olid ikka igatpidi liikumises olevad liinid. Jube vastik oli. Jäin edasi ikkagi pakkimise juurde. See on ikka naljakas töö küll. Eile sain ka edutamise osaliseks, mis kajastub ainult teadmises, et olen olnud kiire ja hea pakkija ja saan nüüd teissuguste kastide kvaliteeti üle vaadata – mulle meeldib pakkimine rohkem (järjekordne ohe). Süsteem on ikka nii suures firmas põnev küll, peame täitma igasuguseid huvitavaid nõudeid. Hoonesse sisenedes peab käed pesema ja kummikindad kätte panema, kasvõi korraks väljas käies peab sisenedes taas tegevust kordama. Kui aga valel ajal ilma hädaolukorrata hoonest lahkud, saad tasuks vallandamise. Juba 12 backpackerit on nende paari päeva jooksul minema saadetud. Liinide juures tohib sul kaasas olla ainult pudel vett. Riietus peab olema puhas, ei tohi olla kõrvarõngaid, sõrmuseid, ilma varrukateta pluuse, mobiiltelefoni, i-podi, juuksed peavad kinni olema. Nõuded nagu igas korralikus euronõuetele vastavas asutuses, kuigi selle vahega, et see siin pole kuidagi pidi euro.

Muust elust olust ka. Rääkisin paar päeva tagasi isa Aivariga telefonis ja ta küsis mult ootamatu küsimuse, et kas ma olen kahetsenud ka Austraaliasse tulekut. Ma polnud niimoodi sellele mõelnudki. Mõtlesin. Ja ma tõesti pole hetkeks ka kahetsenud. Loomulikult on vahel siin raske, ikkagi turvalisest kodukeskkonnast eemal. Aga õnneks polnud mul mingeid üleidealiseeritud lootusi siia tulles, nüüd on iga hea asi väga meeldiv positiivne üllatus ja neid on siiamaani rohkelt olnud. Eemalt vaadates võib tunduda, et põllul oli ropp töö ja nüüd rutiinse liini taga, kus ju ei juhtu üllatusi, et oh vaesekesed küll. Tegelikult on ikka hullult äge reis olnud. Vaevalt, et kunagi hiljem saan selliseid kogemusi, kus töölt koju tulles dušši alla minnes määrin enda mustusega nuustiku niimoodi ära, et see ei lähegi puhtaks. Ja ma ei pea sellist asja ju tegema kolm või üheksa aastat, teen seda vaid niipalju, et jälle edasi liikuda ja natuke saia peale (leiba siin ju pole) vorsti saada.

Kokkuvõttev ülevaade siis ka: meie Volvo töötab endiselt väga hästi; bensiinihind on 1,24dollarit/liiter; autoteede korraolu üle väga kiita ei saa, leidub ikka auke, samal ajal teeremondid on seatud kuidagi nii, et kahte suunda korraga ei remondita, ehk siis ummikuid täheldanud pole; arvutit elektrivõrku pannes on vaja adapterit, siin sellised kolme lapiku pulgaga pistikud; ajavahe on meil Eestiga 8tundi; poes toiduhinnad on suhteliselt samad; õllepurgid/pudelid on 330ml ja pooleliitristest jookidest pole siin kuuldudki, küll aga võid sa osta topelt õlle, mis on 600ml; lihttöölise palk on parem; sooja on meil päeval 35kraadi; taevas on lõunarist ja suurt vankrit tõepoolest pole, kuuga on ka mingi jama, siin on noor ja vana kuu vastavalt kas naeru suu või mossis suu – saa siis aru; kosmeetikast on butique riiulis lisaks Estee lauder`i ja Clinique`le ka Nivea; muld on siin punane ja savine; kängurusid on tõesti palju

üleskutse: kodused, palun kirjutage meile kirju (katrinroosileht@hot.ee või mrtn@hot.ee). tahaks kangesti teada klatsi, põnevat siseinfi ja muud võibolla et mitte nii olulist sündmuskirjeldust.

Kätrin

Lühidalt

2008-11-06T18:27:00.005+11:00

Täna juhtus selline huvitav lugu, et homsest peame Kätiga minema tööle mitte põllule, nagu tavapäraselt, vaid SP Exports`i (see on firma, kus töötame) suurde kuurialusesse. See on ka ühtlasi vist peakontor. Äkilised muudatused on põnevad.. Eks siis homme näeb, milles asi seisneb. Põllul hakkaski juba ära tüütama.

Vahepeal oleme tähistanud veel hälloveeni ja pidasime meeles ka kadunuid hingedepäeval. On tekkimas traditsioon, et igal aastal teeme hälloveeni ajal usa filmidest tuntud kõrvitsanägu. Kuna kõrvits on siin kallis, siis sellel aastal tuli see melonist.

rutiin

2008-11-01T18:33:00.003+11:00

Räägitakse, et rutiinis puhkab. Ju vist puhkabki, sest hommikul kui aeg on limiteeritud, siis varem söömiseks aega ei jäänud, nüüd aga on 5.45 keha juba virgunud ja ka vaim on pestud kustud kammitud. Aga rutiinis juhtub veelgi asju: on tekkinud uus nähtus nimega hooletus. Viimase kahe päevaga on juhtunud juba kaks intsidenti. Eile kui veel natuke unisena päikesekreemi endale peotäite kaupa peale uhasin, jäi imekombel peotäiest võidest vasaku põse jaoks veel natuke puudu. Lisasin. Massi hoolega näkku hõõrudes ilmnes, et lisakreem oli hoopis hambapasta ehk siis eile hommikul määrisin endale näkku hambapastat. Rutiini ärritas see küll, sest autosse istusin minutilise viivitusega. Ja siis teine intsident: täna hommikul tegi Martin kohvi. Minu ülesandeks jäi sellele lisada piim, segasin mõlema tassi sisu hoolikalt ära ja maitsesin ka, et kummas see suhkur siis sees on ja oh seda üllatust. Üks kohvidest oli mürksoolane. Sülitasin suu tühjaks ja jälle hilines rutiin autosse istumisega minutijagu.

Ühest vägevast asjast ka. Käisime Matuga saunas. Päris ehtsas soomesaunas, kus temperatuur oli 80kraadi ja keris pärit otse soomest, sai leili visata ja ..............oi kui hea on nüüd vahelduse mõttes ka puhas olla.

Kätrin

Me vist ei ole veel maininud, et siinkandis läheb pimedaks nõnda, et tekib tunne, nagu keegi lülitaks lambi välja. Kell saab kuus õhtul ja plaksti – pime. Viimasel ajal on asi pisut paranenud. Meieni jõudis info, et kodumaal keerati jälle kella. Ajavahe meil Eestiga nüüd siis 8 tundi. Räägivad, et ka siin keeratakse varsti kella ja siis juba vahe 9 tundi. Eks näis.

Mida tarka vahepeal ka teinud oleme. Oleme saanud kaks pikka nädalavahetust vabaks st laupäev ja pühapäev. Kasutasime aega veidi ringivaatamiseks lähikonnas. Kuna oli mõte minna Fraser Islandile, siis käisime ära linnas nimega Hervey Bay, mis on koht kust lähevad erinevad seiklusmatkad saarele. Võimalusi minna on mitmeid ja eri hinnas. Palju on ka pakkujaid. Oli täitsa nauditav linn igatahes. Meenutas pisut Pärnut/Haapsalut. Kolasime ringi, vedelesime rannas ja külastasime üht kiirtoidu asutust. Hea ja vaheldusrikas käik igatahes. Nädal hiljem otsustasime, et tuleb kindlasti läbi käia kuulsamad kohad meie endi armsas Childersis. Nimelt on siin kaks peamist kohta, millega turiste meelitatakse. Üks nendest on miski jäätise vabrik, mis pidavat olema kuulus ja traditsioonidega koht. Laias laastus osutus see siiski pettumuseks, sest olime enne arvanud, et saame näha ka kuidas jäätis tehakse või vähemalt kunagi tehti. Võta näpust. Sai osta ainult jäätist ja seda seal manustada. Jäätis iseenesest oli hüva. Teine koht on Snakes Downunder ehk väiksemat sorti loomaaed, kus elutsevad maod ja muud roomajad. Seal õnnestus näha lähedalt maailma top 5 kõige mürgisemat madu. (teadmiseks, et enamus nendest liikidest elutsevad ...Austraalias). Mul avanes võimalus ka üht mitteniimürgist madu ka käes hoida. Lisaks avastasime ka Childersist välibasseini, mis on lihtne ja odav.

Sel nädalal jõudis meieni pakk kodust täis head-paremat kraami. Küll oli hää tunne. Kõik Eesti Post ja puha. Ja 14. oktoobri Postimees on ka mitu korda läbi lapatud. Tänud Üllele!

Töörindel on seis üldpildis sama. Vist hakkab soojemaks minema, sest nüüd peaks olema meil juba kevad. Tervis on normis ja vaim pole veel päris nüristunud. Katsume ikka iga päev toredaid Karl Madise laule ümiseda töö kõrvale.......... ja kui kõigevägevam annab ja Enn (Kätrini arvuti) vastu peab riputame netti ka väikese video tööpõllult.

Hansa

kuu aega on täis saanud

2008-10-23T18:58:00.002+11:00

Oleme Austraalias olnud juba kuu aega. Ei saagi nagu aru. Või siis natuke saab ka, sest mingite asjade järele on igatsus tekkinud, tegelikult mitte igatsus, vaid heldiv tunne: sügis ja sellega kaasnev pidev sopp, Nils ja tema iseloomu näitamised (loe: hammastega tagumikku hüppamine), eestikeelsed poed ja arusaadav hinnalipik, kassikohuke, kamin ja selles praksuv tuli, tuttavad inimesed jne. Kui niimoodi mõtlema hakata, siis on koduseid asju ikka palju ja siin neist mitte midagi. Vastukaal ka muidugi olemas, sest siin ju miljon kraadi sooja, kängurud (mida ei saa mainimata jätta), mitte ühtegi kohta/kodu, kus end paikseks seada, mitte ühtegi tuttavat maanteed, väga huvitava maitsega sai, maailma kõige jaburam töö jne. Nii veider. Olemegi Austraalias.
Täna põen näiteks pisukest ülekuumenemist, mida vaigistan aloe vera geeli ja jääkottidega.
Ahjaa, üks üleskutse veel, missugune see lõunarist välja näeb? vahel on õhtuti siin väga ilus tähistaevas, mida väsinud kehaga naudelda saab, aga mitte midagi sellest aru ei saa, seepärast tahakski vähemalt lõunaristi osata vaadata.
Kätrin

Tööhoos

2008-10-17T17:52:00.001+11:00

Hõissa. Tööl läheb nüüd siis teine nädal ja oleme täitsa elus. Tutvustaksin meie päevagraafikut. Meil siin on tekkinud omamoodi rutiin. Ärkame 4.45. Volvo alustab oma päeva kell 5.45 ja töö hakkab 6.00. Kell 10.00 on smoko ehk siis esimene paus. 13.00 on lõuna ja 15.30 on kojusõit. Siis tulevad varustusehooldus, isiklik hügieen, õhtusöök, valmistused järgnevaks päevaks, simpsonid, õhtunaps (nagu proletariaadil ikka), loba. Hiljemalt 21.00 vajume unne.

Tööl hoiame üksteisel motivatsiooni üleval arutledes tähtsatel ja vähemtähtsatel teemadel. Näiteks, et kas siis kui meil kunagi oma kasvuhoone on, paneme me ka tomatid viie traadi vahele või mitte.. Eks näis.

On veel teisigi mõtteid mida mõlgutada. Ehk et, mis saab edasi, kui me siit tõepoolest kunagi edasi liigume. Momendil tundub poolteist kuud ikka jube röögatu aeg olevat. Aga ikkagi. Suundume põhja ? Detsembri lõpp ja uue aasta algus on seal metsikult palav ja muidu troopiline. Kauaaegne unistus New Zealand ? Tundub väga ahvatlev ja peab uurima, kui kulukaks see meile kujuneb? Üsna kindel on vististi see, et peaks ära käima Fraser Islandil, mis on meile väga lähedal. Turistikas küll, aga ikkagi. Põhiline on unistus, et ükskord me enam ei rüga ja istume varbad vees ja libistame kes mida.. Mott.

Karavanpargist kah. See on omamoodi koht. Siin elab ligikaudu 50 inimest. Selline armas külaelu. Paljud täitsa püsielanikud. Näiteks Needle, kes on naabriks, toob meile vahest virsikuid, sest ta korjab neid. Muuseas, Needle aitas meid hädast välja ka Childersis. Kui me käisime poe tiirul linnas, siis jäid Nadeždal tuled põlema. Oh häda. Tagasi tulles oli akuga jokk. Õnneks juhtus linna ka Needle, kes kohe abivalmilt oma aku pealt meie auto käima pani. Lisaks veel pärast siin karavanpargis äragi laadis. (kes oskab kohe paugust öelda, kuidas inglise keeles võiks kõlada need krokodilli juhtmed, millega ühe auto aku pealt teist käima panna ? eh). Leidub ikka vahest häid inimesi.

Üks asi veel. Meil siin teatavasti on puudus infost muu maailma kohta. Telekas on küll olemas, aga peamiselt tuleb siit kohaliku osariigi uudiseid ja muidu jama. Näiteks Tantsud Tähtedega, Jumal Tänatud Et Sa Siin Oled, Võta või jäta jne. Eile õhtul oli aga selline asi, et järsku hakkas rääkima Austraalia peaminister. Rääkis umbes nii, et mujal maailmas (pidades vist silmas USAd ja Euroopat) on nüüd tõsine majandusjama, aga meil siin on ikkagi omaette ja tugev süsteem. Kuigi rasked ajad on NÜÜD käes. Ja elame need üheskoos läbi ja blabla.

misvärksiison?

Hansa

Mina tahaksin siiski oma juba lemmikteema juurde naasta – tomatitaimed. Meie hea põli on vist otsa saanud, sest tangidega me enam mööda põldu ringi pole jalutanud ja traate naksutanud. Viimased paar päeva oleme eriliselt jälgi asjaga tegelenud. Nimelt viidi meid ühele põllule, kus ka kunagi auväärsed tomatitaimed kasvasid, nüüd on neist järgi jäänud ainult kuivanud rootsud ja nende küljes mädanenud vaklu täis punased junnid. Meie ülesandeks on neid rootse traatidelt maha raputada: nägu on alalõpmata mädatomatit täis. Tõeliselt jälk. Ja mis eriti vastik on, et peale lõunat on mahakukkunud tomatid väga kuumaks läinud ja kui mõnele neist kogemata peale astud, siis tuleb vastu jalgu eriti kuum mäda. Vuh. Riideid iga päev ka pesta ei saa, sest päike loojub siin kell kuus ja need ei jõua hommikuks ära kuivada, vagunis ju ka küttesüsteemi pole. Nii me siis haisemegi. Täna tuli mitu korda tööl olles okse üles, sest see hais on ikka ...........tugev. jätan nüüd oma tomatiteema. Järgmine kord jälle.

Martin ennist siin kirjutas, et õhtuti on meil arutelud. Praegu kuulan Krissu ja Martini juttu pealt ja pean tõdema, et väga loogika küllane see vestlus pole. Justnagu räägiks tööst, aga vahele viskab ikka jaburat teksti ka. Sürr kamp meil ikka. Aga koguaeg töö ümber me elu ka ei keerle. Eile näiteks käisime kängurujahil – mitte püsside vaid fotokatega. Tulemusetult. Ja mitte sellepärast, et poleks kukruga tüüpe näinud, vaid me lihtsalt ei saanud neid õige valgusega kaadrisse. Kõige rohkem näeb känguruid päikese tõusu ja loojumise ajal ja kui eile kamp välja ilmus oli paraku juba liiga pime. Aga ägedad on nad küll. Loomade rubriiki võiks panna ka veel ühe uue eluka, keda me näinud oleme õigemini mina nägin: uss. Rapsisin tomateid ja järsku hakkas üks puhmas imelikult sahisema. Kui olin näinud rusikasuurust ussipead, ei pidanud ma enam vajalikuks sinna kauemaks silmitsema jääda, et kui suur see uss ikka on. Taganesin vaikselt ja siis pistsin kisama ja rohkem ma sel päeval sinna kanti rapsima ei kippunud. Pärast kui ühele kohalikule vanamehele ütlesin, et ärgu ka tema sinna kanti mingu, sest seal uss, ütles ta mulle seepeale ainult, et veel üks? Ma olin nõus kaks korda jalapeal ära minestama. Mis mõttes veel üks? Nad olid hommikupausi ajal ühte musta ussi ka näinud. Ta seletas mulle veel, et mustad ja osad pruunid on mürgised, ülejäänute värvidega ei pruugi olla. No ma ei tea. Ükskõik, mis värvi ussiga ma veel peaksin kokku puutuma, mina teda torkima ei lähe (korras jooksid külmavõdinad üle selja).

Mis siis veel? Inimesed. Meil on siin juba täitsa omad tuttavad tekkinud: Needle (Martin juba mainis ka teda), siis karavanpargi perenaine Soraya, kes on täitsa Pippa moodi kodus ja võõrsil seriaalist, selline hea ja sõbralik. Näiteks eile, kui olin oma hambaharja ära kaotanud, tuhlasime tükk aega tema vabast ajast koristustarvete ruumis, et äkki on see sinna sattunud. Ei olnud. Peab uue ostma, sinnamaani pean Matu omaga läbi ajama. Aga Soraya on tõesti tore, nii hea on pärast tööpäeva muda- ja mädakäkkidena koju jõudes näha emaliku naeratusega Sorayat, kes siis siiralt küsib, et kas oled väsinud või et kuidas sul päev läks. Tavaliselt ka inimesed küsivad seda koguaeg, aga harva õigemini mitte kunagi ei mõelda seda päriselt. Meie perenaine paistab mõtlevat.

Veel inimestest. Ei saa ikka üle ega ümber tööjutust. Meie boss, Kelvin, kes on märkimisväärne oma fantastilise inglise keele pärast. Temast ei saa ikka muhvigi aru. Oleks siis, et saaks huultelt või näoilmest midagi välja lugeda, aga ei. Tumedad päikseprillid ees ja rääkides see suu ju ei liigugi, temast saaks hea kõhurääkija. Ja Kelvinil on valge džiip kastiga. See on meile väga oluline teada, sest kui smoko pisut pikemaks venib ja märkad põllu poole kihutamas valget autot, siis tuleb imekippelt kindad kätte ajada ja töötegemisnägu ette manada. Selle patustamise oleme õppinud kohalikelt töötajatelt, kes mu meelest ainult smokosid peavadki. Täna juhtus üks jabur asi ka seoses meie töö tegemisega. Tavaliselt lõõbivad kohalikud meie kallal, et ärge kiirustage ja tehke ikka aeglasemalt jne (kusjuures me pole üldse kiired, me lihtsalt ei uimerda – eestlased ju), aga täna tuli sama jutuga meie juurde ka Kelvin isiklikult. Pidime rahulikumat võtma, sest tal sai töö otsa. Ilmselt olime oma nädalamahu juba täis töötanud. Väga imelik, sest näiteks mina olen omast arust ikka eriline pussukott seal põllul, füüsiliselt nõrk, mis nõrk. Aga töömahu täis saamist kinnitab ka see, et Kelvin jagas meile ülesandeid ikka eriliselt kilplaslikul kombel. Kui ta oleks alguses ära rääkinud, mis lõpptulemust ta tahab, siis oleks see põld juba eilseks kindlasti tehtud olnud, aga nüüd ta leiutas meile aega venitavaid meetodeid. Vot, selline lugu.

Kätrin

Childers

2008-10-12T10:29:00.002+11:00

Nüüdseks on asjad natuke muutunud. Nädala alguses, siis kui oli minu järjekordne stand-by päev ja mitte midagi polnud teha võtsin kätte ja hakkasin Bundabergi töö-hostele läbi kammima. Äkki on kusagil vaja kolme paari töökäsi? Ei olnud! Ühes hostelis vaadati mind eriti sügava pilguga ja öeldi, et minusugusele küll tööd pole. Kohe ei teagi, kuidas suhtuda. Ju ma siis olen ikka imelik. Aga jonni ma ei jätnud: helistasin Harvest Traili, mis on selline süsteem, mis viib kokku farmi ja tööotsija. Helistasin, pusasin austraalia inglise keelega ja sain hunniku kontakte. Hakkasin siis ka neid ilusasti läbi kõlistama ja ikka ......ei midagi. Ja siis läks asi veidraks, kell pool viis helistas mille üks farmidest tagasi ja ütles, et neil vabanesid mõned töökohad, et kui me tahame neid, siis peame tunni ajapärast Childersis olema (54km Bundabergist, meie senisest asukohast). Mõeldud, tehtud: 15minutiga asjad koos, hosteli paberijurad korda aetud ja olimegi oma Volvos ja teel Childersi poole. Ja nüüd ongi siis „õnn“ käes: 9tundi päevas, 6päeva nädalas ja 2kuud järjest teeme päris tööd. Füüsiline ja farmis, nii nagu peab.
Kätrin.

Tegeleme peamiselt siis tomatitega. Just nende samadega, millised kasvavad ka Eestis. Ainult selle vahega, et Eestis kasvavad tomatid kasvuhoones, aga siinmail põllul ja veel sellistel, millel pole otsa ega äärt. Ei oskagi kuidagi nimetada seda, mis tööga täpselt tegu on, sest Eestis sellisele tegevustele vastet polegi. Ühesõnaga, teeme kõike, mida nende taimedega teha annab. Näiteks esimesel päeval rapsisime taimi, teisel lõikasime lahti traate, kolmandal sain mina lisaks ka lõikuda taimede pealseid (olles ATV järel olevas kärus ja käes hekilõikur). Vahel me siin ikka imestame, et mille peale annab tööjõudu raisata, aga teisalt ei ole ju meil muud teha kui tegeleda sellega, mis on ette antud.
Ei saa üle ega ümber ka inimestest, kellega meil siin tegeleda tuleb ning kes meid ümbritsevad. Kollektiiv on tõepoolest kirju. Tõsi, siin farmis ei ole millegipärast „silmi“, kes Bundabergis kõikjal viibisid. Huvitav, miks.. Selle eest on siin küllaga kohalikke, no võiks öelda, maakaid. Kui soovite, hillbillysid. Nendega on see häda, et nad räägivad justkui inglise keelt küll, aga aru ei saa mõmmigi. Aga nad on hästi abivalmid ja positiivsed.
Kui kiiresti võib elu muutuda..........
Martin.

Ma nüüd pöörduks tagasi juba armsaks saanud tomatitaimede juurde. Möödas on esimene töönädal ja ka villid kätelt on vaikselt kadumas. Oh jah. Tahaksin nii kangesti oma statistika nurka teha. Kuigi Matu ja Krissu mind sellega suhteliselt „tögavad“, teen ma näo, et tegelikult ma ei hooli, sest statistika arvutamine on ainuke tegevus põllul, mis vaimu pisutki elul hoiab. Nii. Kõigepealt põllu kirjeldus: tegemist on siis 350 meetriste peenardega, kus iga 3,5m tagant on maasse pandud postid, mille külge on seotud viis peenra pikkust tomatitaimede toestustraati. Kaks ja pool päeva tegelesin sellega, et neid kinnitustraate iga posti küljest lahti lõigata. Kokku oli sel põllul neid peenraid 69km ja 300m, poste seal vahel 19800 tk. Ühe päevaga (9h) kõnnib läbi umbes 10km peenraid ja liigutasin oma käsi tangidega traadi lõikamiseks 5714 korda. Mu boss ütles selle kohta küll easy job, mida see tegelikult ka ongi, aga appi kui nüri. Kas sa kujutaksid ette kõndida päev otsa mööda põldu ja lõigata ühte traati. Ma ei kujutaks, kui ma seda ei teeks.
Kätrin

Kogu tööjutust võib jääda mulje, et meil on raske ja halb. Tegelikult ei ole ! Meil on hea meel olla siin Childersis. Siin on hubane ja head ülemused. Tulime "linna" internetti ja sisseoste tegema. Childers, muide, on umbes meie Türi suurune linn. Sõidame tagasi koju ja Kätrin hakkab tegema pannkooke. Elagu vaba päev.. Ja veel, et eile käisime paar kiltsa eemal oma karavani pargist ja nägime mitmeid kängurusid, kes ringi uitasid. Üks neist oli ikka hirmuäratavalt suur. Kalpsas eemale meid nähes, aga jäi ohutust kaugusest uudistama.

Vanemlik hoolekanne olgu mureta.
Kirjutamiseni.

2008-10-05T20:34:00.000+11:00

Tööst ka. Pühapäev on siin tööhostelis ametlik puhkepäev. Nii et täna pole me mitte midagi teinud, laiskus on võimust võtnud. Ka eile oli suhteliselt tühi päev, see tähendab, et tööle sai kogu hosteli rahvast, mis on umbes 80 inimest, 7inimest. Meid nende õnnelike seas polnud. Imelik, aga töölesaaja teb mind kadedaks küll. Süsteem käib siin niimoodi, et kella poole seitsmeks pannakse infostendile nimekiri farmidest ja siis selle alla on loendatud inimesed, kes sinna tööle lähevad. Ärritav olukorra juures ongi see, et kunagi sa ei tea, millal ja kuhu sa tööle saad. Oleme siin olnud juba teisipäevast saati, mina olen tööl käinud kaks päeva, Martin ka kaks ja Krissu ainult ühe päeva. Nõme. Kogu teenitud raha läheb magamiskoha rendi maksmiseks ja võibolla ei saa sedagi raha kokku. Majanduslik olukord hakkab muutuma täbaraks. Just natuke aega tagasi pandi homne plaan nõelaga seinale ja loomulikult minule sealt hääd uudist polnud. Martiniga tundub nüüd juba vist veitsa paremini minevat, sest kui sind juba ühte farmi mitu korda kutsutakse on tõenäosus suur, et sa saad sinna alaliseks töötajaks ja Matul juba teine kord minna Mario farmi, kus ta siis korjab neid imepäraseid sweet potatosid ja hiljem ka pakib. Minul ja Krissul pole sinna kindlasti võimalustki saada, sest meil selle töö jaoks vale sugu.

Muust nagu polegi rääkida, tööinimese mured. Väk.

Tegelt on ikka. Eile oli meil kohalik väga traditsiooniline üritus, ehk siis BBQ. Midagi märkimisväärset polnud, nagu ikka. Söök jook pärast mida enamik läksid klubisse, meie säästurežiimi mõttes jätsime selle vahele. Kõik.

Nüüd väike pühendus meie kodusele ornitoloogile. Raimu, ma üritasin kangesti täna mingisugust väikest lindu fotokakaadrisse saada, et sul jälle lindude välimäärajaga tore oleks, aga....ma ei saanud. Kuna mul homme vaba päev, üritan teda tabada.

Lihtne postitus.

2008-10-03T19:34:00.002+10:00

nii. Istume Bundabergi raamatukogu pargis, kust meie sissekanded siin linnas Eesti poole teele lähevad. On reede õhtu ja mõtleme, mida sellega peale hakata, sest homme ei pea üdivara tõusma ja rühmama minema. Millest on paradoksaalel kombel kahju.. Tööst räägin vast hiljem. Tahaksin hoopis juttu teha eilsest juhtumist. Mõtlesime Kätriniga, et pole ammu napsutanud. Mõeldud tehtud. Kuna kohe meie hosteli vastas üle tee on säärane koht nagu Banjos (loe: bändsjos), siis sinna me ennast vedisimegi. Koht on tore. Istusime ja sumistasime omavahel, kui ühel hetkel tuli meie juurde üks entusiastlik tegelane ja küsis, umbes nii nagu juhtub iga kord poodi minnes, et kust pärit olete ja kuidas läheb ja nii. Aga siis, kui ta kuulis, et minu nimi on Martin, ütles ta, et nüüd ta peab meile kõvasti välja tegema. Ja tegigi. Sest tema poja nimi olevat ka Martin. Kes teab. Juttu jätkus igatahes kauemaks. Selgus, et tegemist on pubi manageriga. Imelik ja tore sell ühtaegu.

Hostelist räägiks ka. Hosteli nimi on City Centre Backpakers. Selline vanem maja, aga täitsa kannatab olla. Huvitav on siinkohal see, et 90% selle hosteli elanikkonnast on "silmad" ehk et pärit kusagilt hiinast või sealtkandist. Niiet rassiliselt oleme ilmselge vähemus. Üldiselt on nad toredad.. või noh jah. Toas oleme kokku seitsmekesi, aga pole hullu, täitsa talutav. Lisaks on meil ka rõdu, mis annab vähkene lisarõõmu, sest sinna saab töölt tulles riputada oma haisvad farmiriided.

Hansa

P.S. Kellel tuleb kange tahtmine meile kirju või muud nänni saata, siis aadress on: 216 Bourbong St., Bundaberg, QLD, 4670

Roadtrip. Lõpuks tööl.

2008-10-01T20:48:00.002+10:00

Mis mõttes Martin peaks rohkem kirjutama, ma siin hullult pingutan, et anda ülevaadet meie kohalikust elust-olust ja siis tuleb Martin, kirjutab paar lauset tibinatest ja autodest ja ongi kohe ägemees. Ma tahan ka äge olla! Kas siis kui kirjutan millalgi väikese sissekande six-packidega meestest ja sexpoodide rohkusest, saan ka mina staariks?

Igaljuhul praegu kavatsen siiski jääda veel oma liistude juurde ja kirjutada elust-olust (vahemärkus: sixpacke on palju ja sama kehtib ka sexpoodide kohta.)

Esimene roadtrip on edukalt läbitud, Volvo on veel elujõuline ja meiegi vaatamata tohutule kuumusele oleme päris okeid. Meie auto, mille nimi on nüüd Nadježda, ei oma ju konditsioneeri st. autos on väga palav.

Sõitsime Sydneyst 1467km põhjasuunas Bundabergi, mille jaoks läks meil kolm päeva, võtsime asja rahulikult, sest ees meid ju ei oodanud midagi. Muidugi ega seda teekonda poleks vist võimalik olnud läbida ühe päevaga, sest teetöid oli palju ja New South Wales`is (esimene osariik, kus viibisime) oli kiirusepiirang linnades 60 ja maanteel 80km/h, vahepeal oli ka mõni üksik 100-ala. Liikluskorraldus oli veel harjumatu, Martin tahtis koguaeg mulle sülle istuda, sest ei jää ju meelde, et see kuramuse rool teisel pool. Üks vahepeatus väärib spetsiaalset äramärkimist: käsime ühes tillukeses veiniistanduses, kus saime päris palju tasuta veine degusteerida, see oli küll kangesti meelt mööda. Kaasa ostsime ka ühe pudelikese, mis aga maitsmisel osutus totaalseks peediks. Arvan, et peedi ostmise põhjuseks oli see, et hullult väsinuna ei tahtnud ma näiteks üldse selle mehega rääkida veinidest ja Eestist ja meie reisimise põhjusest, tahtsin vaid degusteerida ja vastasin enamvähem kõikide le küsimustele OK. Tema võis sellest järeldada, et oleme veiniteadmatud idaeurooplased (mida me tegelt ju ka oleme), kel raha ka nagunii pole ja müüs meile 10$ peedi. Olin pettunud. Ära sõites sellest istandusest nägime oma esimesi elusaid känguruid. Õnneks maanteel elusas versioonis neid ei näinud, küll aga viite surnud ruud. Tahaks siinkohal nüüd loetleda üles loomad, mida näinud olen: känguru, delfiin, pelikan, väike ämblik, Ibis, piison, erinevad veised, lammas, hobune. Emme, lehma olen ka näinud, samasugune nagu Eestis.

Bundabergist ka. Jõudsime eile siia kohale. Tegemist on väikelinnaga (55000 inimest), kuhu on koondunud väga palju backbackereid, sest linna ümbritsevad farmid. Nagu oligi arvata leidsime siit ühe tööhosteli, kus meie rõõmuks teatati, et lood on nüüd sellised - homme tööle. Täna käisimegi, õnneks oli lühike päev 3tundi punase mullaga põllul mingeid võrseid istutamas, millest peaks kasvama kunagi mingid magusad kartulilaadsed asjad. On ikka imelik küll, eestane on ikka tahtnud orjusest vabaneda ja siis meie, vabad eestlased võtame kätte maksame hullult peale, et uuesti kupja käe alla tööle minna. Täna nägingi esimest korda elus päris tööorju (meie) ja päris kubjast( paks austraallane, kes karjus koguaeg, et rääkida ei tohi, tööd tehke kiiremini ja istutusvao lõpus, mis oli ligi pool kilomeetrit pikk, saime preemiaks juua, aga mitte palju, sest kiiresti vaja ju tööle naasta). Muidu oli enamvähem normaalne, sest ilm oli pilvine, tuuleke ka liikus ja töötunde oli ainult kolm. Eks homme näeb kui 8h tööpäevalt koju roomame. Ahjaa, see punane muld, sellega on mingi teema, see ei tule keha pealt maha. Näiteks meie valge matsalka on nüüd roosa, tõenäoliselt paari päeva pärast juba tume roosa ja sama kehtib ka käte kohta, hüvasti maniküür.

Nüüd peaks süüa minema tegema: riisi, juurikaid ja soodushinnaga liha (3$ kilo loomaliha). Täna ostsime soola ja pipra ka, järelikult võiks tänane söök juba maitsega tulla.

Martin oma Nadježda süles.

Veiniistanduses.

Kängurud

asjalik ja šovinistlik.

2008-09-26T21:34:00.000+10:00

Täna sai jälle asjalik oldud. Saime kätte oma pangakaardid, mis on ikka väga imelik süsteem. Austraaliasse jõudes ehk siis nädal aega tagasi avaldasime pangas soovi omada pangakontot, nüüd siis saadeti meile koju kaardid, millega pidime uuesti panka minema ja need seal aktiveerima. Kilplased. Igajuhul on sellega nüüd korras. Mina sain ka oma TFN-numbri kätte, see on maksunumber, mida edaspidi tööandjad nõuavad. Jällegi tervitused süsteemile, sest vaatamata sellele, et me Martiniga samal ajal taotlused sisse andsime, sain mina oma numbri täna juba kätte, tema aga mitte. Asjalikkusest veel: üritasime kohalikus ARKis oma autot ka enda nimele saada, aga oh seda süsteemi, nad nõudsid kirjalikku kinnitust, et me ikka kindlasti siin hostelis elame ja kinnitust ka sellele, et meil pangakaardis olemas on, mille jaoks on autoregistril vaja teada kas ma oman pangakontot ja kus ma elan? Igal juhul meil loomulikult polnud elamiskinnitust ja seega jäi see asjalik osa meie päevakavast ära. Homme jälle.

Edasine plaan elule on meil nüüd olemas. Hakkame homme pärastlõunal Brisbane`i poole kihutama. Kuna vahemaa kahe linna vahel on ligi 2000km, siis plaanime retkeks esialgu kaks päeva. Kui oleme sinna jõudnud, siis seal on suurem võimalus tööle saada, sest siis oleme piirkonnas. Interneti võimaluse kohta ei tea – võib juhtuda, et nüüd pikemat aega me teiega, kallid kodused, suhelda ei saa. Kunagi ikka.

Kätrin

Igatahes – „Currahee!“- esimene „Volvo“ pataljon on liikvel. Ja kuhu tee viib... kurat seda teab. Kui teab. Igatahes. Ma olen mitu päeva mõelnud, et olen meie blogi meessoost lugejatele võlgu väikese šovinismi nurgakese. Katsun mõne sõnaga ka sellel teemal siis arutleda. (Kuigi armas tsensor võib mõned viited kõrvale heita J) Olgu öeldud, et õllel siinmail pole vigagi (nagu karta oli), on teine küll veidike pehmeke. Midagi Saku Ice lähedast ehk. Loomulikult on võimalik erinevatest pubidest saada misiganes kesvamärjukest, mida hing ihaldab, aga sul peab olema ka vastav rahakott. Veini, tõsi küll, on mõttekam juua. Kuigi ükspäev tegin „pattu“ ja maitsesin maailmakuulsat Guinessi (iiri) õlut. Vahelduseks veinilürrile oli karastav elamus. Elagu õllesepad! Iirlased üldse on omamoodi tegelased. Ükskõik kuhu riiki nad satuvad, lähevad otsemaid iiri pubisse. Noh, vähemalt võivad nad kindlad olla, mida saavad..

Autodest niipalju, et Austraalias on kliima, mis ei tekita eriti roostet, st et siin on tohutu palju igasugu vanu mertseedeseid ja beemveesid, mis sõidavad regulaarkasutuses. Ma Süsile juba lubasin pilte saata. Lisaks pean mainima, et meie hosteli vahetus läheduses on kolm autoesindust : Rolce Royce, Porsche ja Bently. khmmm Autofirmadest on kohalik Holden muidugi rahvuslik uhkus, aga ühest asjast ei saa ma küll kuidagi aru : vaatad eemalt, et nagu Opel Astra, jõuad lähemale – Holden Astra. Ja nii ka teised mudelid. Hämming. Auto ise täielik copypaste.

Poissmeestele võiks anda vihje, et silmailust puudus siin pole, näiteks Bondi Beachil paistis olevat kombeks surfitibidel „kopsukaid“ mitte kanda. Viisaka mehena ma muidugi ei vaadanud...

Momendil šovinismi nurk ka lõpetab. Kuulmiseni, õllesepad !

Hansa

2008-09-25T19:54:00.002+10:00

No nii, nüüdseks oleme end vedanud hosteli ja ka ühe öö ära maganud, elame 8inimeselises toas, aga õnneks on siin selline reegel, et toas on vaikus ja rahu, et magada oleme sanud. Kokku oleme siin hostelis "Woodduck inn" kolm ööd, mis läks meile maksma 1440krooni (ohkan ja jõuan taaskord tõsiasjani, et elu on Sydneys kallis).Eile oli siin bbq õhtu, mida ootasime ikka väga, sest kõhud olid päeval ringi tallamisest väga tühjad, käisime autosid vaatamas. Aga nüüd tagasi tulles sellele grillõhtule, siis tegelikult kujutas see endast, et pika laua taga istusid umbes 15 hollandlast ja nad rääkisid kõik ainult omas keeles ehk siis erinevate rahvaste vahelist suhtlusmomenti polnud. Meie istusime oma laua otsas ja mugisime toitu, mida oli õnneks piisavas koguses, et eestlaste suguseid näljarotte ära toita. Grillõhtu jooksul pakuti ka känguruliha, oli selline punane ja magusama maitsega. KUigi see maitses päris hästi, hakkas mul sellest hilisõhtul väga paha, oksendamiseni olukord päris ei läinud, jõudsin enne magama minna. Vahemärkus: imelik on see, et meiesugustest õhtuinimesteston saanud väga-vara-magamaminejad. Mingit pidutsemist pole siin ka olnud, Eile kui grillõhtu välja kuulutati arvasime küll, et nonii nüüd läheb peoks, ostime selle tarbeks ka terve pakiveini, aga ei midagi. Nüüd on vein külmkapis ooterežiimil. Elame siin sellist rahulikku elu - vähemalt siiamaani. Eile oli ka üks ilus asi: meie neljas aastapäev, tõeliselt hea päev oli. Kes oleks arvanud, et sellisel päeval on meie vaateks Sydney ooperimaja ja Harbour Bridge.
Aga nüüd tänase päeva tippsünmusest ka: me ostsime auto. Sellise vana Volvo. Leidsime netist kuulutuse ja kuna see maksis suhteliselt vähe, mõtlesime kohale minna ja vaadata. Armas auto on, tõeline backpackerite oma, ostsime selle ühe vanapaarikese käest, kes on olnud Volvo omanik auto sünnist saati, nüüd otsustasid nad endile uue osta ja vana maha müüa. Täna kui pabereid vormistamas käisime, oli neil ikka väga kahju oma viimase 20 aasta kaaslast ära müüa. Seda kui õnnelikud uued omanikud meist saavad, võib alle mõne aja pärast öelda. Loodan, et meie mära meid vähemalt esimese sihtpunktini viib, sest ta paistis päris korralik olevat vaatamata sellele, et siiski tegemist on 246000km läbisõitnud, 24aastase autoga ja rool on ju ka tal teisel pool, tundub ta äge.

2008-09-23T17:03:00.004+10:00

Nüüd kui oleme siin juba mõned päevad olnud, võib vist küll öelda, et kohalik hingamine hakkab vaikselt juba tekkima. Siis, kui esimesel päeval maandusime ja kohe hakkasime paberimajandust ajama, vaadati meid ikka kui erilisi aktiviste. Paarike, kelle juures me Martiniga elame ei suutnud seda kohe kuidagi uskuda. „Teil on ju mitu ööd magamata, miks te ei puhka.......aa, te olete ju eestlased.“ Me ei saanud sellest üldse aru, aga kui iga päevaga kohtame järjest enam no-worries mentaliteeti, mis tähendab, et aega on selle kiire asjaga, oleme ise ka hakanud elu natuke rahulikumalt võtma. Loomulikult tegeleme töö otsimisega, sest mingil momendil saabub ju tõsiasi, et raha on lihtsalt otsa saanud ja siis võib ju küll mitte muretseda, aga kõht karjub söögi järele. Töö otsimisega väga hästi läinud pole, sest otsijaid on palju ja me ei asu farmide piirkonnas, samal ajal ilma konkreetse töökohata ei julge ju paarituhande kilomeetrist retke ka ette võtta. Nüüd siis istumegi siin Sydneys mõtleme ja ootame, mida oma elukesega peale hakata.
Elust-olust veel. Siiani oleme Martiniga elanud Ingridi ja Alisteri juures head ja rahulikku elu, oleme saanud korralikult magada ja ümbrust kaeda. Kuna oleme siin juba pea et 6 päeva olnud, mõtlesime, et laseks nüüd pere oma tavapärasesse ellu tagasi ja koliks jalust ära. Tänu sellele, et nad meid võõrustasid, oleme saanud oluliselt kokku hoida – 3000eeki. Edaspidi sellist võimalust vaevalt et leiab, nüüd oleks vaja vaid töö leida ja oleksimegi majanduslikult omadega mäel. Veel umbes nädala kannatab veel hostelis napilt ära elada, mis ongi tõenäoliselt meie ainuke võimalus, sest puuviljade korjamishooaeg hakkab oktoobris – nädala pärast. Homme siis kolimegi Krissu juurde, kes elab hullult ägedas hostelis. Seal on selline terrass, kus on täiuslik postkaardi vaade linnale. Eile käisimegi Krissul külas, istusime seal katusel ja sõime praekartulit viinerite ja munaga. Vot siis tuli küll rahulolu tunne peale, et me tõesti olemegi Austraalias ja nii ongi. Tegelikult tuli üks päev varem ka see tunne peale, kuigi mitte nii tugeval ja puhtal kujul. Nimelt käisime Martiniga ühel õhtul rannas (Bondi Beach) jalutamas ja ostsime ühe väga hea veini (5,99$ = 59EEK) ja kui me seda seal mõnusasti jõime, oli kuidagi uskumatu, et me koos ja Austraalias ja maailma ühes ilusamas rannas. Siin on ikka hullult äge.
Kätrin

ja nyyd m6ned pildid:

see "v2ike" sisalik ootas meid kodu ukse ees.

teine p2ev

2008-09-20T17:18:00.002+10:00

Oleme endiselt Sydneys ja peaaegu et v2lja puhanud. K2isime t2na Martiniga Bondi Beachil, mis on ....nagu filmis, helesinine l2bipaistev ja v2ga soolane vesi/ookean, kahemeetrised lained ja surfarid nendel, lumivalge liiv, hullult cool. Hoolimata sellest, et olime endid 30 faktorilise p2ikesekreemiga sisse m8ksinud, muutuisime 10minuti p2rast hirmutavalt roosadeks, l2ksime igaksjuhuks varju alla, kus aga yldsegi mitte jahedam polnud, ikka 31kraadi. Tuletan meelde, et Austraalias on kevad ja soojaks alles hakkab minema. Yks asi juhtus ka seal ookeani 22res: l2ksin lainetesse hullama ja palusin, et Martin must pilti teeks. Samal ajal kui Matu mind l2bi objektiivi yritas lainete seest yles otsida, oli yks kahemeetrine mind endasse t6mmanud. Olin kyll suhteliselt veepiiril, aga siiski j2in maru lollilt laineharja alla veem8llu keskele. Ookeani j6udu ei tohi alahinnata, sest see vesi surus mind otse liiva sisse ja seej2rel uhus kaldale, ma ei saanud midagi teha. Nyyd on juba k6ik ok, sest k6rvad on juba lukust lahti l2inud ja enam ei jookse ninast konstantselt soolast vett. Tulime tagasi oma ajutisse kodusse natuke taastuma kuumusest ja pisut s88ma.

aa, mul tuli meelde, et ma pole kirjutanud siinsetest erinevustest Eestiga: liiklus on tagurpidi, roolid on k6rvalistuja pool ja nad kuramused s6idavad ju kiiresti ka. Valgusfoorid vajavad ka 2ram2rkimist, esiteks see ei loe, mis v2rv fooris p6leb, kui on v2hegi v6imalus, siis soorita oma man88ver kohe. Jalak2ijate fooris ei hakka mitte vilkuma roheline tuli vaid punane. Liilkusm2rgid puuduvad, selle asemel on seletavad kirjad. Aga mida teha siis kui ma ei j6udnud lugeda? Tagurpidi ja imelikud on siin ikka paljud asjad, aga nende loetlemine kuidagi ei tule v2lja. N2iteks pargis on yhed linnud, mis on nagu kajakas/part/pelikan ja neid kutsutakse hoopis Ibis, meil on ju hoopis mingi brandilaadne jook sellise nimega. Kui Eestis kasvateks puudeks on p2rnad, vahtrad, tammed, kased jne, siis siin on nende asemel kummipuud, oliivipuud, eukalyptid ja lillepeenardes esinevad aaloed, draakonipuud ja muud imelikud taimed, mida ma nimetada ei oska. Aga yks taim on kyll sama, sis Eestis: ristikhein. Ja yks eriti veider erinevus kodukandiga on, et kui Eestis olen mina selline kiirem ja Martin pigem aeglasem, siis minust on saanud flegma ja ma ei saa midagi aru, mitte et Martin kodus millestki aru poleks saanud, siin mina lihtsalt ei saa eluleolule yldse pihta.
K2trin

L6puks kohal!

2008-09-19T19:18:00.006+10:00

Olgu siis kallid kaasmaalased teavitatud ja tervitatud, et oleme saabunud oma sihtpunkti - Austraaliasse. Uskumatu, aga t6si. Kogu selle jama kiuste, mida pidime l2bi elama Vantaa lennuv2ljal ja sellele eelnenud p2evadel Tartus... oleme nyyd v2sinud ja 6nnelikud. Veel p2ev enne oodatud v2ljalendu, mis pidi toimuma 15.septembril, olime "t2nuv22rses" Majakareiside buroos ja loomulikult ei saanud pileteid. Kui siis kaks p2eva edasi lukatud reisi juba Helsingis ootasime je endiselt lennupiletied v2lja lunastades teada saime, et need on maksmata, tuli nutuklomp ikka kurku kull. L6puks onu Muphey seaduse kohaselt kui olime juba vargsi hakanud m6tlema kodumaale naasemisele, saime oma lennupiletid 5 minutit enne check-ini l6ppu k2tte. Oh, seda jooksu (arvan, et 1500m rekordit hoiame nuud meie). Tormasime m88da k6ikidest hiinlastest, 6nneks nad muud keelt peale oma emakeele ei osanud, hingeldasime ja pugesime igasugustest keelutsoonidest l2bi..... ja j6udsime. Lennureis oli loomulikult pikk ja v2sitav ja t2psemalt r22gime ehk kunagi hiljem, sest v2simus on v6tnud maad ja varsti l2heme magama.

T2na on esimene p2ev sellel mandril ja sellesse p2eva on mahtunud : saabumine, tutvumine linnaga, asjaajamised telefonide ja pangaarvetega, kohanemine olukorraga, kus v2ga v2ga paljud asjad on hoopis teistmoodi, kui meie Eestis oleme harjunud. Aga sellest ka hiljem. Sest ka interneti k2ttesaadavus on na nigelam, kui kodumaal.

Viibime Bondi Beachi l2histel yhe hea eestlase Ingridi ja tema poiss6bra Alisteri pool.
Mainiks siis 2ra ka uued telefoninumbrid, sest eesti omadelt meid kahjuks tagada ei saa kuniks oleme tagasi j6udnud.
Martin +61420263893
K2trin +61420264934

Helsingis lennu jamade keskel

Pilt Erki Uusile ehk kuidas v6iks k8iet88d 2ra kasutada sissetuleku allikana.

2008-09-05T04:58:00.003+10:00

Nonii. Kõigepealt kiidame siinkohal tublisid kommenteerijaid. Nii võib asjast asjagi saada :)

Aga see, mida ma tegelikult öelda tahtsin on tõsiasi, et tänasest alates pole me enam "õnnelikud" autoomanikud. Nüüdsest kihutab Eesti teedel meie Õlihäda-Golfiga ringi maanteehirm Igor. Koplist. Tuult tiibadesse !! (Igaks juhuks mainin, et Igor ikkagi ostis meilt auto.)

Üks mure siiski veel orgunni poole pealt on. Nimelt, pole me saanud kätte oma lennupileteid. Eks paistab. Lubati teisipäevaks.

side lõpp.

Kuidas me harjutama hakkasime ehk kuidas Martin ja Kätrin Hiiumaal käisid.

2008-08-28T02:36:00.008+10:00

Kodututena võtsime jalad selga ja läksime saarele, et natuke veel Eestimaad kaeda ja ...aega täita, sest midagi muud meil ju teha pole. Natuke vara saime jah oma tegemiste-olemistega Eestis "valmis".
Harjutamisest siis niipalju, et meie reisikaaslaseks oli väike Golfomon, mis oli täistuubitud kahest tillukesest magamiskotist, madratsist, telgist ja katelokist ja teiseks kaaslaseks oli Regio atlas. Minu roll oli siis kaardilugejana kiljuda kõrvalistmel, et appi, mööda sõitsime. Martin, vana rahu ise, keeras siis otsa jälle ringi ja sõit jätkus. Tore oli, õnneks pole Hiiumaal kiirteid ja ka 1000km ümbersõidud on seal lihtsalt võimatud. Suuri kulutusi ka pole, sest tänuväärne RMK aitas meie öid muretult veeta.
Päevakava oli igapäevaselt suhteliselt sama: lõunast oli äratus ega ju olemeti päeva saa maha magada, seega tuli juba 12paiku silmad lahti teha. Seejärel toimus rutiinne uimerdamine ja siis päeva töökaim osa - söögi tegemine ja selle söömine. Edasi järgmise ööbimispaiga otsimine ja õhtul väike grill ja õlu-siider ja siis magama, oli ju olnud raske päev. Vahel olen end tabanud mõtlemast, et mida see "Töökas Eestlane" tähendab. Ei tea. Kui nüüd tähele panna, siis meie tihedas päeva graafikus puudus pesemine, tõesti, reisil hakkas toimuma isepuhastumine ja lõpuks mandrile ja väsinuna Kehrasse jõudes oli dužž üks ütlemata tänuväärne asi küll.
Aga saarel käigust veel. Ega me siis ainult Hiiumaaga piirdunud, reedesel päeval, kui me oma hommikused toimingud, söömine ja uimerdamine, ära olime teinud, siis kella kahe paiku mõtlesime Saaremaale minna. Laevainfost aga teatati, et sel päeval läheb veel ainult üks praam kell 17.30 ja sellele on broneeringud juba kinni. Põrutasime siis sadamasse, pidime ootama 3,5h. Tegime siis jällegi õlle-siidri lahti ja kui olime mõlemad oma esimest napsu ära lõpetamas, tuli laevakapten meie juurde ja teatas, et teeb veel ühe lisa sutsaka. Saimegi üsna valutult Saarde.
Seal läksime Priidu maale, et tema sünnipäeva tähistada. Keda polnud, oli Priit. Õlu-siider lahti ja juba Priit tuligi ja siis jälle läks, et oma pruta sadamast maale tuua. Meil Martiniga oli päevagraafikus parasjagu grillimise aeg ja ega seda saanud ju kuidagi vahele jätta või edasi lükata, kohe oli vaja. Mõeldud-tehtud. Kui lõke hakkas oma esimesi leegi märke andma, tormas majast välja Priidu Mamma, kes kartis kangesti, et me tema hoovi maha põletame. Saime pisut pragada. Veel tundis ta muret, et kuidas meil kahel kuskil kodu pole ja mida meie vanemad siis teevad. Sel õhtul olime põlu all. Järgmisel päeval oli Mamma aga leebunud, meil sünnipäev peetud ja saime üle pika aja tuppa kohvi jooma. Toas oli hea olla. Siis tulime mandrile meeltes rahulolu, et hakkama saime ja silme ees Mamma lapselapse pilt, mida meile leppimise märgiks näidati.

Väike fotomeenutus ka:

Arengud

2008-08-18T03:30:00.002+10:00

Katsun mõned mõtted kirja saada, et seda blogi asja edasi arendada. Viibime endiselt Eestimaa pinnal ja stardini on jäänud veel umbes-täpselt 1 kuu. Selle ajaga peame veel suutma maha ärida oma kalli Golfi ja lahendama kassi küsimuse. Siis peakski sõiduvalmis olema.
Vahepeal oleme juba jätnud hüvasti oma mõnusa pesaga Viljandis. Muideks viljandikutid tegid selle sündmuse tarvis ka spetsiaalse muusikapala (mis tegi ikka silma märjaks). Aga viimane õhtu oli piduline, nagu kord ja kohus. Lisaks olen mina lõpetanud ka töösuhte ühe meediaasutusega.. Niiet kodutud-töötud praegu. Selline seisus tahab harjumist, et kogu elamine autos ja vaja muretseda järgmise öömaja pärast. Teisalt ongi seda vaja harjutada, sest järgnev aastaring saabki meil säärane olema - ainult selle vahega, et öömaja pakkujaid on meil siin Eestis küllaga..
Plaanime veel tuuritada ringi ja külastada palju sõpru, nautida kultuuri, käia öölaulupeol, Saaremaal, lihtsalt olla.

Praegune asukoht : elva

Veel kodus

2008-07-30T00:00:00.000+10:00

Juba hakkab tekkima väike ärevus, sest reisi alguseni on jäänud täpselt poolteist kuud. No ega see muidugi tähenda, et kompsud juba koos ja pass käes mineku valmis olen, aga imelik tunne on küll olemas. Viljandi üürikorteris hakkab ka aeg otsa saama ja kahe nädala pärast saavad meist Martiniga kodutud. Siis saabki harjutama hakata, kuidas see seljakoti elu käib :D